/nginx/o/2011/04/19/561536t1h42df.jpg)
Jüri Toomepuu kevadine üleskutse luua Eestisse soomlaste eeskujul põlisrahva erakond on jõudnud praegu esimeste teetähisteni – esitatud on kaks peamist eesmärki, avatud tutvustav internetilehekülg ning käib huviliste liikmeks kutsumine.
Põliseestlaste liikumine nõuab desovetiseerimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Erakonda veel päris looma ei hakata, see on lihtsalt selline algatus, et näha, kui palju oleks asjal huvilisi,» rääkis põliseestlaste liikumise üks algatajatest Georg Kirsberg.
28-aastane TTÜ rahvusvaheliste suhete magistrant Kirsberg ja põliseestlaste teine eestvedaja, välis-eestlasest USA erusõjaväelane ning 1990ndate algul Eestis poliitikat teinud Jüri Toomepuu on juba mõnda aega tuttavad olnud. Aprillis kirjutas Toomepuu arvamusloo, milles kutsus eestlasi Soome eeskujul põlisrahva erakonda looma. Kirsberg tegi seejärel suhtluskeskonnas Facebook põliseestlaste lehekülje, oma sõnul selleks, et rahva huvi näha.
Toomepuu tegi talle mõni aeg hiljem ettepaneku luua ka eraldi põliseestlaste internetilehekülg, mis 20. augustil aadressil www.poliseestlased.org avati.
Kirsbergi sõnul püütakse kõigepealt erakonna registreerimiseks vajalikud 1000 inimest kokku saada ning seejärel asuda erakonna programmi koostama. Praegu on liikumise põhimõttetena välja käidud desovetiseerimine ja vabadusvõitlejate tunnustamine.
«Ma ei ole hetkel veel piisavalt pädev, et erakonna valimisprogrammi konkreetselt koostama hakata. Praegu on ainult põhiseisukoht välja öeldud. Programmi hakkame siis tegema, kui peaks mingi suurem hulk inimesi kokku tulema, kes asja vastu huvi tunnevad,» rääkis Kirsberg.
«Peamine eesmärk on ikkagi desovetiseerimine, et endised kommunistid kõik minema lüüa võimult.»
Kommunistlike okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed soovitakse eemaldada valitsusest, parlamendist, kohalikest omavalitsustest ning riigiasutustest. Desovetiseerimine toimuks Kirsbergi kinnitusel läbi valijate teavitamise.
«Kui nad (endised kommunistid) valijate toetuse saavad, siis polegi see võimalik paraku. Eesmärk olekski see, et nende valijaid valgustada ja ligi pääseda mõnele arhiividokumendile,» selgitas ta.
Kirsbergi hinnangul on arhiivides materjale, mis lõpetaksid näiteks praeguse peaministri Andrus Ansipi karjääri, kuid millele 2008. aastast kehtiva andmekaitseseaduse tõttu huvilistel ligipääsu pole.
Ta selgitas, et lihtsalt kommunistlikkusse parteisse kuulumine kedagi veel kurjategijaks ei tee.
«Lihtsalt parteisse kuulumine, see ei ole veel negatiivne. Tahaks võtta kõik vastutusele, kes omal ajal Eesti rahva okupeerimisest on osa võtnud. Sellised mehed, kelle kohta leiaks arhiivist tõendi, et ta tegi KGBga koostööd näiteks,» segitas Kirsberg desovetiseerimist.
Liikumise üks ettepanek oleks ka kõigi Eesti presidentide käest ordeni saanud inimeste tausta kontrollimine ning ordeni saamise sobivuse ülevaatamine.
Kirsberg tõi näiteks endise siseministri Ain Seppiku, kellelt tema hinnangul tuleks 1997. aastal president Lennart Meri poolt antud Valgetähe V klassi teenetemärk ära võtta. Seppik astus 2003. aasta veebruaris siseministri kohalt tagasi, kuna avalikkuse ette jõudis fakt, et ta oli kohtunikuna töötades mitmeid noori Nõukogude-vastaste tegude eest vangi mõistnud. 1984. aastal mõistis Seppik vanglakaristuse Nõukogude Liidust põgeneda püüdnud 16-aastasele Leo Kunnasele, aasta hiljem aga viis noormeest, kes sodisid seintele Nõukogude-vastaseid loosungeid ning süütasid 1924. aasta detsembrimässu mälestava punamonumnedi.
«Mõningad ordenitest tuleb kindlasti tühistada tagantjärele, kui saab lihtsalt arhiividokumentidega kindlaks teha, et tegemist on reeturi ja okupandiga,» sõnas Kirsberg.
Teine põliseestlaste soov on vabadusvõitlejate tutvustamine ning seda plaanitakse teha meedia ja koolihariduse kaudu. Näiteks mõtlevad aktiivsemad põliseestlased meediasse artikleid kirjutama hakata. Kaugem plaan oleks kooliprogrammis, eriti ajalootundides, taasiseseisvumise ja värskema ajaloo õpetamist ümber kujundada.
«Mismoodi ma seda tegema tahan hakata, see on raske küsimus. Lihtsalt tuleb see sisse kirjutada kooli ajalooõpikutesse ja vaikselt meedias hakata seda propageerima, tuleb hakata avaldama artikleid,» ütles Kirsberg.
Ta nimetas näiteks Enn Tartot, Mart Niklust, teisi Nõukogude-aegseid dissidente, aga ka metsavendi ning Saksa armees Teises maailmasõjas osalenuid. Praegu ei tunne ega austa tema sõnul tõelisi vabadusvõitlejaid ei noored ega poliitikud.
«Et need mehed, kes Eesti eest on võidelnud ja maha surutud, et neid ametlikult tunnustataks. Nagu ma tähele olen pannud, siis väga palju noori inimesi ei tea midagi Eesti ajaloost ja Eesti vabadusvõitlusest. Nad ei oskagi hinnata neid mehi, kes minevikus tegid suuri tegusid,» rääkis Kirsberg.