Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Tulistaja hinnangul suhtuti mitte-eestlastesse kui orjadesse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hanneli Rudi
Copy
Karen Drambjan
Karen Drambjan Foto: Erakogu

Eile kaitseministeeriumis tulistanud ja hiljem surma saanud Karen Drambjan on varem avaldanud arvamust, et Eestis suhtutakse mitte-eestlastesse kui orjadesse, keda on vaja vaid riigikassa täitmiseks ning ta kutsus muulasi üles oma õiguste eest seisma, kuna Eesti valitsus on juba alustanud kodusõda.

«Meie kõige hirmsam vaenlane on meie ego, meie orjalik mentaliteet, meie teadlik ja ühine loobumine tegelemast meie ees seisvate probleemidega. Oleme sulgunud oma maailma ja praeme nö omas rasvas, oleme kohandunud elama Eesti riigiga paralleelses maailmas. /…/ Me olime kuulekalt vait, kui meid nimetati juurteta okupantideks, ja nurisemata allusime, kui meilt kooritud kolme naha asemel ei antud muud kui ajutine õigus elule,» kirjutab ta 2009. aastal, enne europarlamendi valimis portaalis Slavia.ee. Drambjani sõnul sunniti mitte-eestlasi kahetsema võõraid patte, elama pideva süütundega nö välja valitud rahva ees. «Ja me kuuletusime,» lisas ta.

«Me oleme nende jaoks oinad ja orjad, kes eksisteerivad vaid riigikassa täitmiseks ja nende heaolu tagamise jaoks. Ja milliseid maske nad ka ei kannaks – neil on hundi lõuad ja hüaani loomus. Meist igaühest sõltub, kas me elame õnnistatud demokraatlikus Eestis või meid aetakse palja tagumikuga neofašistlikust riigist minema,» kirjutab ta.

Tema sõnul ei saa mitte ükski iseseisvalt mõtlev inimene aru, miks kolmandikul elanikest, neljandikul valijatest pole parlamendis oma esindust. «Kes me siis oleme - orjad või oinad? Usun, et igaüks vastab, et ta on inimene. Aga kui inimesele on iseloomulik elada ühiskonnas, siis miks on 300 000 üksikinimest muutunud lambakarjaks? Kus on meie inimlik väärikus? Kus elementaarne eneseaustus?» küsib ta oma pöördumises.

Mitte-eestlaste vastupanu puudumine diskrimineerimise vastu, orjalik vaikimine ja poliitiline oportunism on viinud  mehe arvates hukatuse äärele. «Me ei või ja ei tohi korrata oma vigu. Nüüd me teame, mis hinda on makstud ükskõiksuse eest Praegu suudavad vähesed mõista, et meile anti viimast korda võimalus valida vabaduse laiendamise ja kodusõja vahel.» rõhutab ta.

Valitsus on valinud kodusõja

Mehe sõnul on selge, et Eesti valitsus on juba valinud kodusõja. «Pole tähtis, mis kujul see toimub, kuid verejõed, kriminaalne destabiliseerumine ja vaesus kaasnevad sellega,» lisab ta.

Drambjani sõnul on käes illusioonide purunemise aeg. «Ärganuna ja ahelatest vabanenuna tuleb alustada oma võidukäiku, võitlust põhiseaduslike õiguste eest, isikuvabaduste eest, demokraatliku ja mitmerahvuselise ühiskonna loomise eest.»

«Meil on topeltvastutus ja –kohustus koguda kokku kõik hääled ja valida oma kandidaat europarlamenti. Mida eesti parteid meile ka ei lubaks, ärge uskuge järjekordset valet. Mitte keegi neist ei kavatse kehtetuks tunnistada diskrimineerivaid seadusi, mis on vastu võetud nende «tõelise armastusega» venelaste vastu, kes meenuvad neile vaid valimiste eel,» kirjutab ta europarlamendi valimiste eel tehtud pöördumises.

«Pidage meeles! See on meie viimane võimalus, teist enam ei tule. Ärge lootke kodus varjus kükitada, häda ei lähe kellestki mööda, keegi ei pääse. Me teatame uhkelt, et meie kodu on Eesti, nii säilitame oma kodu, tõestame kõigile, sh ka endile, et meie oleme siin peremehed, mitte orjad!», rõhutab ta oma pöördumises.
 

Tagasi üles