Homoabielude seadustamisse Michal ei usu

Kristen Michal. Foto: Peeter Langovits

Justiitsminister Kristen Michal üritab välja selgitada, kas vabaabielude õiguslik reguleerimine on Eestis vajalik ja pakkus erakondadele kaalumiseks välja erinevad mudelid, kuidas seda oleks võimalik teha. Homoabielude seadustamisse minister ei usu, kuigi ka see oli ühe variandina välja pakutud.

Mis on teie pöördumise tegelik eesmärk? Esimene tagasiside erakondadelt näitab, et see jääb nende jaoks praegu segaseks, kuna olete korraga tähelepanu juhtinud väga paljudele erinevatele probleemidele alates mitteabielulise kooselu registreerimisest ja samasooliste paaride abielust kuni lastega seotud ja varaküsimusteni.

Minu selge eesmärk on saada parlamendis esindatud erakondade arvamust, kas ja millisel viisil on vaja parandada mitteabielulistes suhetes esinevaid kitsaskohti. Justiitsministeerium tegi sel teemal mahuka analüüsi juba 2009. aastal ja sel kevadel tõstatas teema ka õiguskantsler, kes pöördus meie poole kirjaga ja palus meil kujundada seisukoht. Samuti on meie poole pöördunud Eesti Kirikute Nõukoda.

Seni oleme arvamusi saanud vaid meedia vahendusel, aga nüüd oleks vaja erakondadelt konkreetseid seisukohti.

Teema on lai ja puudutab paljusid paare, kes elavad koos ja sooviksid oma igapäevaseid praktilisi asju mugavamalt reguleerida. See ei ole kindlasti vaid samasooliste küsimus, enamik kooselus elavaid inimesi on ikkagi erisoolised.

Kui inimesed on juba aastaid koos elanud ja siis mingil hetkel otsustavad nad ühel või teisel põhjusel lahku minna, aga nad pole oma kooselu registreerinud, võib sellega kaasneda mitmeid probleeme – enamasti on need seotud vara jagamisega, aga ka terviseküsimustega.

Praegu näiteks tohib haiglasse raskelt haiget inimest vaatama minna ainult tema lähisugulane ja näiteks vabaabielu puhul elukaaslasel seda õigust pole. Või kuidas jagada varasid siis, kui elukaaslane sureb? Või mis saab lapsest, kui ema jääb temaga üksi ning ema ei käi parasjagu tööl ning vanemahüvitist ta enam ka ei saa? Selliseid praktilisi küsimusi on tegelikult palju.

Mille alusel on välja töötatud need neli mudelit, mis te erakondadele kaalumiseks esitasite?

Need neli mudelit on justiitsministeeriumi 2009. aastal tehtud mahuka analüüsi nö kontsentraadid. Mudelid on koostatud koostöös meeskonnaga, kes selle analüüsi tegid ja eesmärgiks on anda erakondadele kätte suunad, kust hakata otsima lahendusi.

Oleme välja pakkunud erinevad variandid alates sellest, et midagi pole vaja muuta kuni samasooliste paaride abielude seadustamiseni. Sinna vahele jääb nn näidispakettide loomise võimalus mitteabielulise kooselu õiguslike tagajärgede reguleerimiseks kehtiva õiguse baasil või siis kitsaskohtade eemaldamine olemasolevatest seadustest.

Iga erakond peab sealt välja sõeluma need variandid, mis on nende jaoks vastuvõetavad.

Kas te usute, et konsensus nendes küsimustes oleks praegu võimalik ja kus te seda näeksite?

Ilmselt jääb konsensus kuskile keskele ehk siis ma kaldun arvama, et pooldatakse pigem kas näidispakettide loomist või kitsaskohtade eemaldamist olemasolevatest seadustest. Samasooliste abielude osas on mitmed erakonnad, andnud mõista, et seda nad ei poolda.

Isegi geiaktivistid ise pole suutnud leida piisavalt jõudu või tahtmist, et see läbi suruda.

Ka Reformierakonna seisukoht on seni olnud, et abielu on mehe ja naise vahel, aga eks ma ootan nendes küsimustes uuesti ka enda erakonna juhatuse seisukohta.

Ja te usute, et erakonnad jõuavad mõne kuuga nii olulistes küsimustes kindlad seiskohad kujundada?

Ootan erakondade seisukohti 1. oktoobriks – minu meelest on see piisavalt pikk tähtaeg, et mõelda ja seedida. Ma ei oota erakondadelt täpseid sõnastusi, vaid põhimõttelisi hoiakuid, et oleks võimalik leida kompromissikoht. Kui see on selge, siis saame kavandada edasist tegevust. Võib olla tuleb välja, et polegi vaja seadusi muuta.

Minu üleskutse kõigile on mitte minna emotsionaalseks, vaid keskenduda olulistele praktilistele küsimustele, millega paljud inimesed igapäevaelus kokku puutuvad.