Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Professor: Norra sündmused tõstatavad uuesti surmanuhtluse küsimuse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Norras leinatakse reedese terrorirünnaku ohvreid.
Norras leinatakse reedese terrorirünnaku ohvreid. Foto: SCANPIX

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani Jaan Ginteri sõnul annavad Norra verised sündmused surmanuhtluse pooldajatele nüüd kindlasti enesekindlust ja argumente juurde, kuid professor ise on jätkuvalt surmanuhtluse vastu.

Ginteri sõnul on riikide kogemused näidanud, et ka õigussüsteemis tehakse eksimusi ja sellisel juhul võivad tagajärjed surmanuhtluse korral olla väga negatiivsed ja pöördumatud. Küll aga õigustab professori hinnangul ennast täielikult Norras praegu kehtiv karistusjärgne kinnipidamissüsteem.

See tähendab, et kui kohus näiteks määrab Norras võika veretöö toime pannud Anders Breivikile nende seaduste järgi maksimaalse võimaliku karistuse ehk 21 aastat vangistust, siis pärast oma aja ärakandmist on võimalik tema karistusaega 5 aasta kaupa kas või lõputult veelgi pikendada. Ginteri sõnul see muidugi eeldab, et Breiviki vanglasse jätmine pärast karistusaja kandmist peab olema põhjendatud.

Ginteri hinnangul aga tundub Breiviki näol olevat tegemist nii sügavate veendumustega inimesega, et ilmselt ei lastaks teda vabadusse ka pärast 21 aastat vangistust.

Kuni käesoleva suveni kehtis karistusjärgne kinnipidamisõigus ka Eestis, kuni riigikohus tunnistas selle seadusevastaseks, sest kohtu hinnangul ei olnud see meil piisavalt reguleeritud. Ginter on nõus, et süsteem oleks pidanud meil olema paremini korraldatud, kuid samas ei pea ta õigeks selle täielikku kaotamist.

Professor usub, et Norra sündmuste tagajärjel võib huvi paremäärmusliku mõtteviisi vastu suureneda ka Eestis. Kui Euroopas on paremäärmuslus viimastel aastatel islamiohu tõttu rohkem tagaplaanile jäänud, siis Eestis mitte.

Tagasi üles