/nginx/o/2009/10/18/252201t1h311f.jpg)
Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi lektori Rein Toomla värskest artiklist ajakirjas Riigikogu Toimetised selgub, et rahvuslikku kuuluvust arvestades praktiliselt puudub erinevus valimisosaluses: eestlased ja mitte-eestlased, viimasel juhul peamiselt venelased, ilmutavad enam-vähem ühesugust valimisaktiivsust.
Toomla võrdles viimaste riigikogu valimiste (2003, 2007, 2011) järel Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi politoloogia osakonna korraldusel tehtud arvamusuuringutest saadud andmeid.
Toomla rõhutab, et viimaste valimiste tegelik osalus on olnud 60 protsendi ringis, seega valimas ei käi umbes 40 protsenti või veidi vähem valimisõiguslikest Eesti Vabariigi kodanikest, küsitluste valimites on aga selliste inimeste osakaal väiksem, 20–25 protsenti.
Naised on aktiivsemad kui mehed, noored endiselt kõige passiivsemad
Valimisealises elanikkonnas on naisi umbes 55 protsenti ja mehi vastavalt 45 protsenti. Rõõmustav on kindlasti see, et nii meeste kui ka naiste hulgas on vähenenud nende osakaal, kes ei käinud valimas.
«Üldiselt on aga mehed palju passiivsemad valijad. Kui 2003. ja 2007. aasta küsitluste põhjal võib väita, et suurt erinevust meeste ja naiste aktiivsuse vahel nagu polekski, siis 2011. aasta andmestik sellist peitupugemist ei luba. Meeste hulgas ulatub passiivsete osakaal neljandikuni ja naiste seas on passiivseid kuuendiku ringis, seega tuleb tunnistada võrdlemisi suure erinevuse olemasolu,» rõhutas Toomla.
Noorte passiivsus on kaheksa aasta jooksul küll vähenenud kümmekonna protsendipunkti võrra, kuid ka 2011. aasta valimistel ei osalenud ligikaudu kolmandik noortest valijatest. Ülejäänud vanuserühmadel on olnud halvemaid aegu, kuid 2011. aastaks on nende osakaal praktiliselt ühtlustunud – valimas ei käinud umbes kuuendik vanematesse vanuserühmadesse kuulunud valijatest.
Mitte-eestlaste ja eestlaste vahel erisust pole
Kui eestlaste hulgas valimistel mittekäinute osakaal on pidevalt vähenenud, siis mitte-eestlaste puhul see näitaja kord langeb, kord jälle tõuseb. Kokkuvõtvalt saabb tõdeda, et rahvuslikku kuuluvust arvestades praktiliselt puudub erinevus valimisosaluses. Eestlased ja mitte-eestlased, viimasel juhul peamiselt venelased, ilmutavad enam-vähem ühesugust valimisaktiivsust.
Haritumad inimesed on poliitiliselt mõnevõrra aktiivsemad. Põhiharidusega (või ka madalama haridustasemega) inimestest ei käi valimas umbkaudu kolmandik. Põhiharidusega inimeste hulgas domineerivad peaaegu võrdselt kõige noorem (18-30-aastased) ja kõige vanem (61-aastased ja vanemad) vanuserühm, mille mõlema osakaaluks on ligikaudu kolmandik valimitest. Vanuserühmade vaatlusel tuli välja, et noorte valimisaktiivsus on madalam kui eakatel valijatel. Põhiharidusega noorte hulgas süveneb see veelgi. 2011. aasta küsitlus näitas, et 43 protsenti sellest rühmast ei osalenud viimastel valimistel.
Töötud ja maapiirkondade valijad on passiivsemad
Lisaks töötajaile, õppureile ja pensionäridele on 2011. aasta küsitluses tegevusala järgi jõuliselt esindatud töötud. Kui varasematel aegadel jäi nende osakaaluks 3–4 protsenti, siis viimases küsitluses oli töötuid enam kui 9 protsenti. Töötute passiivsus torkab silma, eriti viimaseid valimisi arvestades: valimas ei käinud neist 43 protsenti. Ülejäänud hõiverühmadega suurt muret ei paista olevat – õppurid on lahti saamas oma aastatetagustest hoiakutest ning töölkäijad ja pensionärid on käitunud nii, mis peaks poliitikutes tekitama rahulolu.
Kui Tallinna ja teisi suuremaid linnu iseloomustab valimisaktiivsuse kasv, siis väikelinnades ja maa-asulates elavate inimeste passiivsus võiks teha murelikuks. 2003. aasta küsitluse põhjal oli nendes asulates elavate inimeste aktiivsus kõrgeim, ületades päris korralikult nii Tallinna kui ka teisi suuremaid linnu, 2011. aasta küsitluse järgi on langetud aga päris lõppu.