Justiitsministeerium ja parlament kavandavad kohtulõivude vähendamist

Riigikohtu esimees Märt Rask Foto: Sille Annuk

2009. aastal riigieelarve täitmiseks kehtestatud kõrged kohtulõivud on osutunud põhiseadusevastasteks, seetõttu on justiitsministeeriumis väljatöötamisel põhjalikult riigilõivude regulatsiooni muutev eelnõu.

Eesti riigilõivud on ebamõistlikult kõrged ning piiravad inimeste võimalusi oma õiguste kaitsmiseks, kritiseeris riigikohtu esimees Märt Rask täna riigikogus oma iga-aastases kõnes. Olukorra parandamiseks on justiitministeeriumis väljatöötamisel uus seaduseelnõu, mille käigus vaadatakse üle kõik riigilõivud. Eelnõu eesmärgiks on riigilõivude üldine vähendamine ja proportsiooni viimine.

Rask rõhutas, et kohtulõivud ei tohi olla vahend riigieelarve täitmiseks. Ta tõi välja, et Eestis on ühed kõrgemad riigilõivud Euroopa Liidus ent palgatase on üks madalamaid. riigikogu tõstis kohtute riigilõive järsult 2009. aastal. Täna tunnistasid mitmed saadikud, et eesmärgiks oli riigieelarve täitmine kriisi tingimustes. Marko Pomerants tunnistas, et riigilõivude kasvus ja suuruses kajastub riigieelarve tasakaalustamine ning vajadust neid proportsiooni viia.

Raski sõnul ei saa tema öelda, kas riigilõivudega riigieelarvet täites eksis riigikogu fiskaalpoliitiliselt, küll aga oli see õiguspoliitiline viga.

Andres Anvelt märkis, et Rask juhtis tähelepanu samadele kitsaskohtadele, mida varem on puudutanud õiguskantler Indrek Teder. Anveldi sõnul ei tohi fiskaalpoliitikal liigne klapitamine varjutada riigikogu olulisimat ülesannet, põhiseaduse kaitsmist. Sellega nõustus Kalle Laanet, tuues välja, et riigilõivud pole kulupõhised ega analüüsitud. «Riigilõivude tõstmise ainus põhjus oli riigieelarve täitmine,» ütles ta.

Rask märkis, et kõrgete riigilõivude tõttu on takistatud inimeste juurdepääs õigusemõistmisele, mis on vastuolus põhiseaduse ja õigusriigi põhimõttetega. Ta tõi paralleeli, et perearsti visiiditasude tõstmine tuhandele eurole vähendaks või kaotaks üldse järjekorrad, kuid see oleks vastuolus nii põhiseaduse kui sotsiaalriigi põhimõtetega. Riigikohus on pidanud juba mitmel juhul riigilõive põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistama. Rask rõhutas, et põhiseadust tuleb täita igas punktis ning praeguse põhiseadusega vastuolus oleva korra muutmine on riigikogu kätes.

«Õigusemõistmine võib olla kuitahes aus ja õiglane, kuid kui sellele puudub tõhus juurdepääs, jäävad isikute õigused siiski kaitseta,» sõnas Rask kõnepuldis. Ta rõhutas, et riik ei tohi riskida sellega, et õigusvaidlusi ei lahendata kohtutes kõrgete riigilõivude või muude juurdepääsu takistavate asjaolude tõttu. Sellistes tingimustes jääb õigus «tugevamatele» näiteks pankadele ja monopoolsetele teenusepakkujatele. Ilma kohtulikku kontrollita võib tekkida olukord, mida seadusandja tahtega kokku ei lange. Samuti ei saada tagasisidet, kas seadus oli hea, töötas ja täitis oma eesmärki või oli halvasti koostatud ja ei toimi.

Rask tõi välja, et senise praktilise ja tõhusa kohtule juurdepääsu võib asendada teoreetiline ja illusoorne, kus inimestel justkui oleks võimalik kohtusse pöörduda, kuid rahapuudusel jääb see paljude jaoks võimatuks. «Põhiseaduse täitmisele ei saa hinnasilti külge panna ja siis selle üle kauplema, kas põhiseadust on vaja täita ja mis see maksab,» lausus Rask. Tema sõnul on kõige olulisem see, et riigi vastu oleks võimalik inimesel kohtusse minna ning märkis, et ta eelistab vaidlusi kohtusaalides tunduvalt vaidlustele barrikaadidel.

Raski hinnagul on kulupõhised lõivumäärad põhjendamatud vaidlustes, mis puudutavad lapsi ja perekonda ning halduskohtumenetlustel. «Õigusriigis riigivõimu vastu kohtus oma õigusi kaitsvat isikut ei saa takistada laostavate riigilõivudega, selleks, et kodanik ei vaidleks näiteks maksuametiga,» selgitas Rask. Eiki Nestor meenutas, et 1990. aastate lõpus olid kohtulõivudest vabastatud need, kes protsessisid riigiga või nõudsid raha, näiteks tööandja poolt maksmata jäänud palka.

Rask ei osanud öelda, kui palju on täpselt on inimesi, kellel kõrgete lõivude tõttu kohtusse pöördumata jääb, sest vastavaid sotsioloogilisi uuringuid tehtud pole.

«Ei tea, kuna pole teada neid inimesi, kes tahaks kohtusse pöörduda aga rahapuudusel ei saa. Kui ütlen miljon, kas see rahuldab teid,» vastas Rask Tarmo Tamme küsimusele. Vastuse pakkus Raski esinemisele järgenud fraktsioonide sõnavõtus Marko Pomerants. Ta tõi välja, et menetlusabi korras vabastati riigilõivudest täielikult 35, osaliselt 37 protsenti ning 28 protsenti kohtusse pöördunutest pidid riigilõivud tasuma täies ulatuses.

«Arvan, et must leib ei tohiks muutuda luksuskaubaks,» vastas Rask Kalle Laanetile küsimusele, kas kõrged riigilõivud on muutnud kohtusse pöördumise luksuskaubaks.

Rask nõustus, et mingil määral aitavad riigilõivud kohtutest eemale hoida pahatahtlikud, kiusamise eesmärgil tehtavad kergekäelised kohtusse pöördumised. «Väike, distsiplineeriv riigilõiv on parem kui üldine vabastamine sellest,» märkis Rask. Ta pakkus, et distsiplineeriv, ent mitte kägistav riigilõiv võiks olla kasvõi 5 kuni 10 eurot, kindlasti kordades madalam tänastest määradest. Vaatamata lõivude tõstmisele kasvas näiteks tsiviilasjade hulk kümnendiku võrra, lihtsalt hakati kordades rohkem menetlusabi paluma. Inimeste otsimine ja hageja majandusliku olukorra uurimine võtavad aga aega.

Samas praegu pahatahtlikke kohtussepöördumistega väga probleeme pole. Kui 1990.ndate lõpus suutis üks naine umbes sundüürnike-teemalise 300 kaebusega Tallinna halduskohtu umbe ajada, siis praegu on tegelevad sellega valdavalt kinnipeetavad. Rask tõi välja, et halduskohtumenetlustest kolmandiku moodustavad kinnipeetavate kaebused, millest suur osa ei puuduta üldse õiguslikke küsimusi, milles puudub õiguslik sisu. Riigikohtu esimees tõi näite, kus halduskohtus on tulnud arutada seda, kas vangidele tuleks pudru kõrvale pakkuda jõhvika- või pohlamoosi ja kas see peaks asuma pudru sees või eraldi.

Riigikohtu esimees pidi kommenteerima ka kaht viimasel ajal palju vastukaja tekkinud kohtuotsust. Tõnis Kõiv küsis Toomas Tooli õigeksmõistmise tühistamise kohta, mille põhjustas ühe kohtuniku allkirja puudumine. Rask nimetas seda kahetsusväärseks üksikjuhtumiks ja õppekaasuseks, mida koolitustel ja ettevalmistustel kasutada. Tema sõnul töötavad kohtutes inimesed ning tähelepanematust ja näpuvigu olla ette tulnud ka riigikogus.

Peeter Võsa küsimus puudutas Märjamaa naist, kellelt nõuti sundtäitmise korras tagaselja välja laen, mida ta võtnud polnud. Küsimusele vastates hurjutas Rask riigikogulast, märkides, et seitsme aasta jooksul pole talt konkreetsete kohtunike otsuste kohta aru päritud. «Pole hea toon, et nii parlamendis tehakse. Printsiibis ei saa riigikohtu esimees kohtunike otsustesse sekkuda,» sõnas Rask. Tema sõnul vajab iga otsus materjalidega tutvumist ja süvenemist ning puldist seda välja öelda ei saa.