Maksimalistist naistearst Ferenc Szirko

Foto: Liis Treimann

Ferenc Szirko suures peres, kuhu lisaks lastele kuuluvad nüüd ka lapselapsed, on isadepäev mitte kord aastas, vaid kaks korda kuus. Siis valmivad superkokast isa taktikepi all eri maade hõrgutised ja kõik kogunevad ühise söögilaua taga.

Ida-Tallinna keskhaigla sünnituseelset osakonda juhtiv ungari päritolu Ferenc Szirko (49) on aidanud emaks saada lugematul hulgal naistel. 26 aastat naistearstina töötanud mees teeb ka ühena vähestest Eestis keerulist üsasisest vereülekannet.

Isa elukutse valis ka Szirko poeg Gabor, kes töötab samas haiglas.
Szirko pisike töökabinet on elegantselt lohakas, täis raamatuid ja pabereid. Intervjuu taustaks kostab vastsündinute kisa.

Ferenc ehk Veeru, nagu lähedased teda kutsuvad, on südamlik ja soe suhtleja, võib aga näidata ka oma keevalisemat poolt. Tema meelest peab kõik olema mitte lihtsalt hea, vaid lausa parim. Mõne südamelähedasema teema puhul paisub mehe rahulik hääl ootamatult jõuliseks.

Kirgliku maksimalistina ei salli Szirko rumalust. Sada protsenti tulemusele orienteeritud, iseloomustab ta ennast ise. Ja möönab, et kui õige nupu peale vajutada, võib temas välja lüüa ekstremist. Nii et ettevaatust!

Kuidas sattus üks ungari juurtega noormees Eestisse meditsiini õppima?

Minu lapsepõlv möödus Taga-Karpaatias. Arstiks õppimise mõte pärineb tegelikult emalt, ise tahtsin hoopis füüsikat.

Vanemad, kes olid erikoolis õpetajad, ei kujutanud mind õpetajana ette. Ema oli kindel, et mul on vaja valge kitli elukutset, minust pidi saama kas arst või apteeker. Nii see siis juhtus, täiesti vastu mu oma tahtmist.
Tartu Ülikoolis õppis juba paar ungarlast minu kodukohast. Jõudsin emaga kokkuleppele, et lähen küll meditsiini õppima, aga mitte kohalikku ülikooli, vaid Eestisse.

Millega oli Eestis kõige raskem harjuda?

Olin Eestisse tulles kuueteistaastane, pärast teist eksamit sain seitseteist. Kõige üllatavamad olid inimsuhted. Minu katoliikliku mõjuga kodukohas suheldi nagu Itaalia filmis – kõik suhtlevad kõigiga ja kõigil on kõige kohta ütlemist. Eestis oli distants inimeste vahel palju suurem. Teiste asjadesse keegi ei sekkunud.

Kas olete eestlaste vaoshoitusega aastate jooksul kohanenud?

Tegelikult ma ei usu, et ühe põlvkonnaga midagi muutub. Tütar Orsolya tahtis vahepeal minna Ungarisse õppima. Oli suvel kuu aega seal ja tuli siis tagasi, sest sugulased istunud kogu aeg kukil – ei meeldinud. Läks hoopis Tartu Ülikooli majandust õppima. Aga nii tütar kui ka poeg on väga palju sugulaste juures Taga-Karpaatias käinud.

Kui kiiresti omandasite eesti keele?

Algul õppisin venekeelses rühmas. Ülikooli lõpuks oli keel enam-vähem selge. Eriala järgi polnud kuuendal kursusel enam venekeelset rühma, siis olid mul spikrid kaasas, mõlemas kitlitaskus.

Olete väga kogenud naistearst, üks esimestest üsasisese vereülekande juurutajatest Eestis. Mida on 26 aastat tööd naistearstina teile õpetanud – kui nii võib üldse küsida?

Igaüks selle töö peale ei sobi, pärast pikki aastaid võin seda kinnitada. Keegi on öelnud, et naistearstil on vaja kuldseid käsi, kuuma südant ja külma pead. See vastab tõele.

Mis andis tõuke just günekoloogi kutse valida?

Selle peale räägin ühe anekdoodi. Sisearst mõeldud-mõeldud, kirurg tehtud-tehtud, naistearst mõeldud-tehtud. Aga tõsiselt rääkides – see on väga mitmekülgne eriala.

Minu kodukohas olid arstid põhiliselt mehed, ja günekoloogia on ka füüsiliselt raske eriala. Ükski teine eriala rasedaid eriti ei armasta, sest rasedatel on kõik teistmoodi. Minu meelest polnud see imelik valik, ma ei ole pettunud. Eriala on võimsalt arenenud.

Võrdlesite kunagi enneaegsete laste ravis toimuvat vormeli imekiire arenguga. Kas teile endale ka kiirus ja autod meeldivad?

Oo jaa. Ostsin endale aasta tagasi 1999. aasta kolmeliitrise Honda. Mulle meeldib kiirus. Kui töötasin Põlvas, oli ühe mu kolleegi abikaasa Ridali lennuväljal lennuinstruktor ja siis tahtsin kangesti minna purilennukiga lendama. Ta kirjeldas seda vaba hõljumist nii ilusti... Pereringis hinnati ettevõtmist aga liiga riskantseks, nii et see on seni täitumata unistus. Praegu aga võiks isegi minna.
 
Mida arvate viimasel ajal taas lumepallina veerema läinud abordi rahastamise teemast – et valikabordi peaks naine ise kinni maksma?

Abordi mitterahastamise teema on minu jaoks imelik. Eesti on riik, kus inimestele on jäetud palju isiklikku ruumi. Arvan, et see teema on naiste isiklikku ruumi sisse murdmine. Need sõnavõtjad ei anna endale aru, mida nad tahavad.

Kui sul on seisukoht, et abort on tapmine, siis milline meditsiiniline seisukord lubab inimest tappa?

Need jutud, et ainult meditsiinilistel eesmärkidel... Kuidas saab üldse öelda, et võib tappa teatud tingimustel? Eestis ju keelati surmanuhtlus. Kõige naeruväärsemad on selle juures meeste sõnavõtud. Mis nemad sellest teavad? (Ägestub veidi.)

Saan ma õigesti aru, et teie pooldate abortide riigipoolset rahastamist?
Ükski günekoloog ei tee hea meelega aborti. Abortide arv on niigi kümme korda kahanenud. Tehke silmad lahti! Veel paar aastat ja me oleme Hollandi tasemel.

Kindlasti võib soovimatu rasedusega teistmoodi talitada, aga seda ei saa teha käsu korras. Omaosalus on niigi karm, me ei saa öelda, et abort on praegu tasuta. Me ju ei lase patsiendil südameoperatsiooni kinni maksta, kuigi inimene on endale suitsetamise ja hamburgeri söömisega südamevea põhjustanud.

Millegipärast on nii, et kui tekib vähegi pingeline olukord, siis minnakse kohe naiste kallale! (Ägestub kõvasti.)

Teil lööb temperament välja...
Ma olen olnud üsna ekstremistliku käitumisega. Kui näen probleemi ja lahendust, siis tunnen kohustust see välja pakkuda. Varem jõudsin igale poole, käisin isegi rahvarinde koosolekutel. Kui moodustati arstide liit, siis osalesin samuti. Mulle meeldisid niisugused asjad. Kõik eestlased muutusid tollal äkki justkui itaallasteks.

Aastatega olen kindlasti diplomaatilisemaks muutunud ja praegu hindan rohkem konservatiivust. Aga põhiiseloom ei muutu, kui keegi on loll, siis see ajab mind ikka vihale. Aga nüüd mõtlen kaks korda, kas hakkan võitlema. Seda peab ka tunnistama, et üksi ei saa maailma muuta. Tuleb hinnata väikseid asju ja muutusi.

Kas Eestis on hea arst olla?

Raske öelda... mina ei kurda. Pärast ülikooli tahtsin minna tagasi kodukohta, aga seal ei olnud sobivat tööd. Mul polnud eesmärki, et tulen Taga-Karpaatiast Eestisse ja hakkan siin keskhaiglas osakonda juhatama. (Naerab.) Ma ju ei tahtnud isegi arstiks saada.

Olen mõelnud, et võiks kuskile minna, aga alati on midagi siin Eestis kinni hoidnud. Ülikooli järel töötasin kuus aastat Põlvas, seejärel Võrus ja siis Tallinnas Fertilitases.

Edasi kutsuti keskhaiglasse. Mulle väga meeldib siinne kollektiiv, kes on valmis riskima kas või heade suhetega, et saaks midagi saavutada.

Isadepäeva ajal ei saa üle ja ümber lastest. Teil on kaks last, Gabor ja Orsolya. Kas kasvatasite neid eesti- või ungarimeelsena?

Ma olen selle peale mõelnud. Kui tütar sündis, olin 20-aastane, kahe aasta pärast sündis poeg – ma ei kasvatanudki neid mingisuguse malli järgi. Ma ei tea, kas minu esimesel abikaasal Eval oli kindel meetod – me ei rääkinud sellest. Meile oli see lõbu ja rõõm lastest ning periood, millal tegime hästi palju tööd.

Juba ülikooli ajal oli vaja õppida ja tööd teha. Olime mõlemad arstid. Kui lapsed haigeks jäid, siis oli tramburai, pidime mõlemad kordamööda haiglast koju jooksma.

Milliseid põhitõdesid olete oma lastele õpetanud?

Mul ei ole olnud kümmet käsku. Aga jätkasin oma ema traditsiooni. Minu ema oli väga nõudlik, hea ei olnud piisavalt hea. Ainult kõige parem oli hea. Küllap olen temalt malli võtnud. Lapsed on tagantjärele ette heitnud, et mul olid mõnikord seletamatult karmid nõudmised.

Ma ei oska seniajani suhtuda lastesse kui täiskasvanutesse, see on mul probleemiks. Katsun ja pingutan, aga ikka lööb minus isa välja, ma ei suuda ennast taltsutada. Siis nad ikka aeg-ajalt ütlevad, et mõtle, isa, mida sa räägid.

Nüüd on mul juba kaks lapselast, ehk see hakkab mu suhtumist mõjutama. Üritan mõelda, et laps ei ole enam laps, kui tal endal on lapsed.

Kuidas te isadepäeva tähistate?

Taga-Karpaatias meil emade- või isadepäeva traditsiooni ei olnud. Kuna nüüd on meie peres palju arste ja valveid haiglas, siis ei õnnestu isegi jõulude ajal kõigiga kokku saada.

Minu praegusel abikaasal (Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe – toim) on samuti kaks last ja me kõik, nii minu kui tema lapsed, proovime tavaliselt kaks korda kuus kokku tulla. Mõnikord oleme käinud kõik koos kontserdil. Enamasti aga tulevad nad meile ja siis teeme suure piduliku õhtusöögi. Eile oli just temaatiline Austria õhtusöök, sai tehtud Viini šnitslit.

Teie poeg valis samuti naistearsti kutse ja töötab samas haiglas. Kas suunasite teda kuidagi samale erialale?

Pojal oli minuga sarnane olukord, ega tal kindlat sihti polnud. Vahepeal tekkis tal idee minna Ameerikasse sõjaväeakadeemiasse, käis isegi katsetel. Ameerika ohvitser ütles kohe, et peate valmis olema, et teil tulistatakse maks sõelapõhjaks. Ema soovitas talle, et ärgu mingu. Kui Gabor otsustas arstiks saada, toetasin teda. Ja toetasin ka naistearsti eriala valikul.

Millega tegeleb teie tütar?

Mõlemad lapsed käisid keskkoolis Lauri Leesi juures. Tütar tahtis mingil ajal maale õpetajaks minna, Missosse. Arutasime selle mõtte head ja halvad küljed läbi, lõpuks valis ta majanduse ja töötab nüüd Eesti Pangas. Praegu kasvatab lapsi, kaks nädalat tagasi sündis teine lapselaps.

Kas arstide peres pakub meditsiin kõneainet ka hilistel õhtutundidel?
Minu abikaasa Lee on mulle tööl ülemus. Ta on väga minu moodi, töötahe ja töövõime on tohutu suured. Mida kriitilisemaks läheb olukord, seda rahulikumaks ta muutub. Sünnitusabis mängivad ju sekundid.

Tööteema on meil loomulik, kuna oleme väga sarnased. Meil pole kunagi olnud nii, et arsti töö on ainult teenistus, et teen oma tunnid ära ja siis unustan. See on osa elust.

Kuidas te vaba aega sisustate?

Mulle meeldib muusika, samuti vaatan palju filme, nii kinos kui ka televiisorist. Viimasel ajal ei käi enam palju teatris. Ma usun, et see tuleb iseloomust. On kaht sorti inimesi – protsessile orienteeritud ja tulemusele orienteeritud. Mina olen kindlasti sada protsenti tulemusele orienteeritud, ja sellel on ka negatiivseid külgi. Nii kui midagi on halvasti, viib see mind rööpast välja.

Olen etendustelt ära jooksnud ja kinost ka, teinud seda rohkem kui üks kord. Ma ei suuda nautida etendust, kui seal puudub minu jaoks sisu. Kõige rohkem olen pettunud Eesti Draamateatris, seevastu Tallinna Linnateatrist pole ära jooksnud.

Milliseid toite meeldib teile teha ja kuidas saate ideid?

Söögitegemine tuleb spontaanselt. Peres on saanud traditsiooniks, et mina teen süüa. Kui ütleksin, et nüüd toote ise salati kaasa, siis nad vist naeraksid ja järsku ei tulekski...
Söögitegemine on pärit jälle emalt. Ta rikkus meid ära sellega, et vihkas südamest valmistooteid. Ma ise ostan ka väga harva valmistoitu, aeg-ajalt grillkana.

Milline on olnud kõige eksootilisem toiduelamus?

Kõige eksootilisem oli rootslaste haisuheeringas. Ma olin sellest kuulnud, siis käisin Rootsis täiendusel ja ostsin seda. Kodus oli jõulupidu, mulle öeldi, et toas ei või ma seda lahti teha, nii läksin rõdule. Lapselaps hakkas meeleheitlikult karjuma, et kala haiseb-haiseb. Aga maitse mulle meeldis.

Kas kujutaksite ennast ette ka mõnes muus rollis kui arsti oma?

Norras arutati, et eluajal võiks aasta palgalist puhkust saada. Inimene ammendab ennast teatud aja jooksul ühe erialaga. Võib-olla olekski õige aeg vahetada? Aga mul on alati nii palju tegemisi, et pole aega teise elukutse peale mõelda.

 CV Ferenc Szirko

Sündinud 7. augustil 1959
Sünnikoht Nagyszöllös/Vinogradovo
Töökäik
1995 –... Ida-Tallinna
keskhaigla naistekliinik
(1996 Eesti esimene üsasisene vereülekanne)
1994 – erahaigla Fertilitas
1989 –1993 Võru haigla
1983–1988 Põlva haigla
Haridus
Tartu Ülikooli arstiteaduskond

 Teised Ferencist

Orsolya Szirko
tütar

Isa õpetas mulle juba väga varakult, et teistest erineda on hea ja et originaalsed ideed on väärtus. Keskpärasus pole tema jaoks kunagi asi, millega rahul olla – eriti oma erialal. Isana oli ta pigem n-ö hea politseinik, kes viitsis maailma asju arutada, maalida, kultuuriüritustel ja restoranis käia.

Temas on peidus omajagu õppejõudu, ta naudib publiku tähelepanu. Mäletan oma eelkoolieast isaga seoses naljakaid seiku, kui ta meile õõvastava täpsusega paberi-pliiatsi abil keisrilõiget kirjeldas või kuidas suure haugi puhastamisest sai kaugelt üle südaöö kestnud anatoomiatund.

Pintsetid ja skalpellid olid lauanõude sahtlis alati olemas.
Ta on suurepärane vestluspartner tänu oma laiale silmaringile ja paljudele huvidele, samas tänulik kuulaja, kui teine juhtub teemaga sügavuti kursis olema.

Kui aga Veeruga vaidlema minna, siis peavad küll faktid kontrollitud ja arvukad olema, muidu pole lootust võita. Kui isa midagi ei salli, siis on see rumalus ja võhiklikkus, selle peale võib ta ootamatult temperamentselt reageerida. Eriti kui teemaks on tema enda eriala.

Gabor Szirko
poeg

Minu isa on üks ebatavaline tüüp. Õnneks on ta väga uudishimulik ja õppinud selgeks auväärse ameti, mis annab talle üsna respektaabli aura, muidu ei teagi, kas julgeks teda väga tõsiselt võtta. Siiski tuleb möönda, et tal on peaaegu alati õigus!

Isana on Ferenc olnud väga omakasupüüdlik, peamiselt huvitus ta oma lastest siis, kui nood ise olid huvitavad ja oskasid ka temast vaimustuda. Seetõttu pärinevadki kirkamad mälestused isast kolmandast kümnenda eluaastani. Talle meeldib väga seletada, kirjeldada ja õpetada, aga vaid siis, kui öeldusse jäägitult pühendutakse.

Puberteedieas ei viitsinud ma kuulata tema mõtteid universumi olemusest ja mulle tundub, et samal ajal ei läinud temale korda minu särav korvpallioskus ja eri pruudid; punkar Villu ega Roxette teda kah eriti ei tõmmanud.

Viimasel ajal on asjad siiski ülesmäge läinud. Oleme kolleegid suures ja toredas naiskollektiivis ja seega vajame teineteist, meil on ühistel hingetõmbehetkedel väga huvitav ja lõbus. Öeldakse, et oma vanemaid sa ei vali, aga sel juhul olen oma loosiga väga rahul!