Märt Avandi sai virtuaalmiljonäriks

Triibud ja täht: siiski, Märt Avandi ei arva, et ta oleks mingi staar. Foto: Raigo Pajula

Märt Avandi, kui keegi ei peaks teda äkki veel teadma, on see mees, kes televiisoris näitab sellist pakkumist, et kuku või pikali – ja kui kukutegi, siis lubab seda pakkumist veel näidata, kui tahate.

Aga vaevalt ta tahab selle klipi järgi tuntud olla. Nagu ilmselt ei taha tuntud olla ka rullnokk Valdisena sensatsioonilises filmis «Tulnukas», kus ta tegelaskuju norib tüli ja saab labidaga vastu pead.

Võib kihla vedada, et ilmselt ei ihka Avandi endale jäädavat kuulsust ka saate «Eesti otsib superstaari» mulluse hooaja juhina.

Isegi kui ta on paljude silmis tuntud just neis nimetatud kolmes rollis – ega elektroonilise meedia jõudu saa alahinnata –, mitte selle põhjal, mida ta on korda saatnud Rakvere või Endla teatri laval, siis nüüdne, järjekordne tõusulaine tuleb Eesti ajaloo teemalises telesarjas «Tuulepealne maa». Seal mängib Avandi  Tallinna eduka advokaadi ausat ja intelligentset poega Indrek Kallastet, kes teeb läbi Vabadussõja, kuid kelle eneseleidmine edaspidi ei kulge raskusteta.

On Avandi ka päriselus aus ja kas ta on ennast leidnud, selle selgitamiseks esitas Arter talle 21 küsimust nagu kurikuulsas «Tõehetke» saates. (Nummerdatud põhiküsimustele lisandusid täpsustavad küsimused. Vestlus toimus sinavormis, nagu see toimub ka «Tõehetkes».)

1. Kas loodad, et osalemine «Tuulepealses maas» aitab edaspidi nõudlust sinu kui näitleja järele suurendada?

Jah, arvan küll. Loodan, et sari saavutab populaarsuse – mitte selleks et ise kuulsamaks saada, aga asi on seda väärt.

Kas lootus enda järele nõudlust suurendada oli ka põhjus, miks osalemiseks nõusoleku andsid?

Ei, sellest ma tavaliselt ei juhindu. Tuntus ja kuulsus pole primaarsed. Ajendiks oli asja idee. Ütleks pigem, et mul on au seal osaleda. Leian, et seda sarja on eesti rahvale väga vaja – meie oma asi, meie ajalugu. See on aateline, natuke paatoslik, heas mõttes pateetiline. Patriotismi ei saa eestlaste jaoks kunagi liiga palju, sest me oleme nii väiksed.

2. Kas pärast keskkooli Tartu Ülikooli usuteaduskonda astumine oli õige ja vajalik otsus?

Absoluutselt. Esialgu ei saanud ma kuidagi järje peale. 18-aastane poiss on ikka segaduses, ta ei tea päris täpselt, mida teha tahab. Aga mul on hea meel, et selle sammu astusin. Usuteadust võiks inimene õppida isegi siis, kui ta ei leia selles oma kutsumust. Silmaringi laiendamiseks ja harimiseks oleks see igal juhul vajalik.

Miks ikkagi eelistasid usuteaduskonda?

Üks põhjus oli proosaline: seal oli väike konkurss. Aga see ei olnud peamine. Asi tundus lihtsalt põnev, ma ei teadnud sellest mitte midagi ega kujutanud üldse ette, mis minuga saama hakkab, mida seal õpetatakse. Esialgu lõi see mind pahviks. Aga mulle hakkas vanaheebrea keel meeldima.

Õppisin seda väga usinalt. Õpe seisnes põhiliselt Vana Testamendi tõlkimises. Nügisin ja nügisin ja hakkasin pihta saama – siis läks asi väga huvitavaks. Aga kui hakkasin aduma, kus olen ja mis teen, tulid uued tuuled.

3. Kas sul on hea meel, et oled saanud sünni- ja lapsepõlvelinnast Raplast minema?

Ma ei ole sellele niimoodi mõelnud. Ei, olen küll… Ma ei arva, et väiksest kohast peaks ilmtingimata ära tulema, sest seal ei ole võimalusi. Minu eriala inimesel on Raplas vähe teha, aga mul on hea meel, et paar minu klassikaaslast elab Raplas või on läinud sinna tagasi ja on sinna jäänud.

Aga ikkagi: sa ise?

Kui ma oleksin mõne muu eluala esindaja ja mul oleks väljundit Raplas, poleks mul seal elamise vastu mitte midagi. Ma ei oska sellele «jah» või «ei» vastata.

4. Kas läheksid konkureerima «Superstaari» saatesse?

Ei. Esiteks, olen 27, mul on mingi taak taga. Kui ma praegu sinna läheksin, oleks see natuke kummaline. See on ikkagi saade noortele inimestele, kes tahavad ilmselt paljuski tuntust ja soovivad ennast tõestada. Ma ei arva, et pean ennast sellises saates tõestama. Hilja! Oleks ma 18 või 17, siis võib-olla. Mul on oma rada juba valitud.

5. Kas oled «Tulnuka» filmis rullnokk Valdise mängimist kunagi kahetsenud?

Ei. Küll aga on mulle korduvalt käinud närvidele sellega seonduv tähelepanu. Mul on hea meel, et film saavutas ootamatu populaarsuse, aga see, kui nokastanud jorsid karjusid tänaval «Ouu, Valdis!», oli vahepeal häiriv. Nüüd on see õnneks vaibunud.

Kuidas tundsid end avastseenis pikalt ropendamas?

Väga hästi. Väga mõnus oli. Kui kaamera pannakse käima ja sul palutakse nii mitmekesiselt ropendada, nagu suudad, siis on see lausa lust – tavaliselt seda võimalust ei anta.

6. Kas oled saanud elus mõne sellise pakkumise, et kuku või pikali?

Ei… veel. Loodan, et selline pakkumine kunagi tuleb.

Mis on olnud kõige ootamatum pakkumine?

«Eesti otsib superstaari». Me ei olnud Otiga [Sepp] tuntud näod. Mõtlesime Otiga ikka tükk aega, püüdsime ette näha kõiki varjukülgi, ja peab ütlema, et nägimegi. Näiteks liigne meedia tähelepanu – sellest saab ka ükskord villand.

Palju õnne – olematud 10 000 krooni on käes. Edasi lähevad küsimused tasapisi raskemaks. Kas lähme edasi?
Lähme.

7. Kas teleseriaalid ja saatejuhtimised tulevad tulevikku silmas pidades rohkem kasuks kui tõsised rollid teatrilaval?

Ei tule. See oleneb muidugi suhtumisest, mida oluliseks pead, aga mulle on teleasjad – välja arvatud «Tuulepealne maa» – küll kaugelt teisejärgulised võrreldes põhitöö ehk teatriga. Olen ikka teatrinäitleja.

Ometi näeb teles sind mitu korda rohkem vaatajaid kui Endla laval, kus saali tuleb 300 inimest, on ju?

Ja mis siis? Mulle on tähtsam mängida 300 inimesele kui 300 000-le teleekraanil.

8. Kas oled kunagi elus saanud samamoodi labidaga pähe nagu Valdis, nii et pilt on klaariks löönud?

Jah. Ühe korra olen. Aga see on minu isiklik asi, lahti ma seda ei seleta. See juhtus üsna ammu, aastaid tagasi. Ja see ei olnud konkreetne sündmus, et sekundiga tuli arusaamine. Arusaamine tuli mõne päeva jooksul. Küll aga oli see kannapööre.

9. Kas oled täiesti rahul sellega, et töötad Pärnus Endla teatris?

Ei, mitte täiesti. Aga ma leian sedagi, et täiesti rahul ei ole ükski näitleja üheski teatris. Mingid asjad ikka häirivad. Aga need tulenevad sinust enesest, mitte teatrist. Muuseas, ma vahetan varsti teatrit. Jaanuarist lähen draamateatrisse. Aga see ei ole nii, et ma ei ole Endlas rahul ja sellepärast lähen sealt ära. Asi on komplitseeritum. See on pikem jutt, ja mitte avalik jutt.

Mis on siis endas sellist, mis praegu häirib?

Küllap olen lihtsalt rahutu. Natuke veel noor. Natuke otsin. Äkki on kuskil parem. Ennast kõrvalt vaadates saan mõnikord aru, et võib-olla liiga palju rapsin ja tahan ja jooksen ringi. Aga siiamaani olen tagantjärele kogenud, et kõik sammud on olnud millekski õiged ja head.

10. Kas oled parem kui keskmine eesti mees?

Ei. Tead, miks ei? Üks mu väga hea sõber, kes on psühholoog, on öelnud kuldse lause: «Sa ei tohi kunagi mõelda, et oled kellestki parem, aga sa pead mõtlema, et sa oled väga hea.»

Aga ikkagi, kui enda ümber vaatad, kas tunnetad, et oled teistest etem?
Vastus on ei. Minus tekitab isegi väikest vastikust, kui hakkaksin ennast kellestki paremaks pidama. See on minu meelest madal. Kui vaatad mingit inimest mingis situatsioonis ja mõtled, et mina küll nii ei teeks ja olen palju parem – aga sa ei tea ju tema motiive, kust miski tuleb.

11. Kas tahaksid, et poeg Albertist saaks samuti kunagi näitleja?

Sellele ei oska jah või ei vastata. Ei, see ei ole minu soov. See oleks siis minu soov, kui see on tema soov. Ma oleks väga õnnelik, kui ta leiab sellise tee, mis talle endale rahuldust pakub. Minu meelest tegelevad inimesed tihti sellega, mis neile erilist huvi ei paku, lihtsalt raha nimel.

Nüüd on rohkem kui pooled küsimused läbi ja 25 000 olematut krooni käes. Kas soovid edasisest loobuda ja olematu raha välja võtta?

On see võimalik?

Ei, see ei ole võimalik. Nii et lähme edasi.
Lähme edasi.

12. Kas nõustusid Arterile intervjuud andma osalt tagamõttega, et see aitab su tuntust suurendada?

Ei. Ma nõustusin seda intervjuud andma, sest teadsin, et seda teed sina. On ajakirjanikke, kellest peetakse lugu ja kellest mina pean lugu, ja on ajakirjanikke, kellest nii väga mitte.

Kuid kas teinekord oled andnud intervjuu tagamõttega, et see aitaks sind pisut upitada?
Ei… Tähendab, jah. «Jah» on vastus. Aga mitte enam. Ma ei leia, et see kuidagi aitaks. Tookord ka, kui olin Rakvere teatris, ei aidanud.

13. Kas pead ennast üheks paremaks nooreks näitlejaks Eestis?

Ei. Noori häid näitlejaid on väga-väga palju. Pean ennast heaks näitlejaks, sest seda tööd on raske teha, kui sa end heaks ei pea. Aga kui hakkad kellegagi võistlema, on väga hapu lugu. Siis võiksid küll maha istuda ja järele mõelda, millega sa tegeled.

Ometi usun, et tunnetad, millisel pulgal eesti noorte näitlejate hierarhias asud, kas pole nii?

Ei tunneta. Kui meedia kuulutab, et «Tuulepealses maas» mängib eesti näitlejate paremik, siis on see absurd. Mitte et seal oleks halvad näitlejad. Seal ongi väga head näitlejad, aga et paremik – see ei saa kunagi tõele vastata. Alati on keegi sinust parem. Ja üldse sellised sildid… olen kuulnud kellegi kohta kasutatavat sõna «kahurnäitleja». Vale, vale, vale!

14. Kas Liis-Katrin on su elus kõige õnnestunum valik?

Jah. On küll. Sest ma võtsin ta naiseks ja olen väga rahul ja õnnelik selle otsuse üle. Või selle juhuse üle, et kokku saime. See juhtus lavaka ajal «Cabaret» muusikali esietenduse peol, sealt hakkas kõik vaikselt hargnema. Minu meelest on ta mulle väga õige naine. Sest ta on väga tark. Ja ta on kahe jalaga maa peal.

Mina olen natuke udu. Näiteks olen kohutavalt halb orienteerumises: võin ühte trajektoori kõndida kümme korda, aga üheteistkümnendal korral ära unustada, kuidas punktist A punkti B mindi. Ta võtab mul siis käest kinni ja viib õigesse kohta. Tihtipeale tunnetan, et ta nügib mind elus õigesse kohta. Ja ta on suurepärane kriitik, väga aus. Tema tagasiside on arukas. Ta ei kiida tühja ja ei laida tühja, tal on alati väga head põhjendused.

15. Kas pead end kenaks meheks?

Ma ei taha sellele vastata.

Olgu, siis tuleb asendusküsimus. Kas oled teinud midagi sellist, mille pärast tunned ilmselt elu lõpuni piinlikkust?

Jah, olen. Võib-olla «piinlikkus» ei ole õige sõna. Olen teinud inimestele haiget, ja põhjus on, et ma ei ole ise väga hästi teadnud, mida tahan. Tunnen pigem süüd selle pärast.
Kui palju neid inimesi on, kellele oled haiget teinud?

Jäägu see minu teada. Mitte palju.

Oled püüdnud mõnd tegu heastada või ei ole enam lootust?
Need on selle koha pealt, jah, lootusetud, et seal enam parata ei saa.

Nüüd on sul 100 000 olematut krooni olemas. Kas jätkame? Küsimused lähevad veel raskemaks.
On juba läinud, jah, aina pikemalt mõtlen. Aga head küsimused on, rasked. Vahepeal mõtlen, kas ma ikka tahan, et eesti rahvas sellest kõigest teada saab.

16. Kas teed elus asju suuresti seetõttu, et oled edev ja ambitsioonikas?

Jah. Tihtipeale, kui mees ütleb, et ta on edev, siis teda mõistetakse pigem hukka. Minu meelest on edevus hea, sest see on edasiviiv jõud.

Kas edevuse rahuldamine annab hea tunde?
Jah, minule küll annab. Kui edevuse najal olen midagi teinud, millega ise rahul olen või olen saanud positiivset tagasisidet, siis see annab väga palju jõudu.

Aga kus on ambitsioonikuse lagi?

Seda ma küll ei tea. Kuid ambitsioonid kasvavad. Ja mul on hea meel, et kasvavad. Olen tunduvalt enesekindlam kui viis või kuus aastat tagasi. Saan aru, et mul on näitlejana läinud siiamaani väga-väga hästi.

Aga annan ka sellest endale aru, et kunagi ei saa kogu aeg hästi minna. Seda on mulle ka ema aeg-ajalt öelnud: sul läheb hästi, see on väga tore, aga kui halvasti läheb, ära sellest heitu, tõuse siis püsti. Ma arvestan sellega, et midagi läheb ikka viltu ka.

17. Kas töine edu on olulisem kui kodune rahu?

Ei. Küll aga on töine edu oma tähtsuse poolest väga koduse rahu kannul. Loodan, et vanusega töö edumaa oluliselt kahaneb. Tahan, et mulle poleks töö ja saavutused nii tähtsad, nagu nad praegu on. Mulle meeldiks, kui tahaksin kodus rohkem olla, kui praegu tahan.

18. Kas usud jumalat?

Jah. Ma ei oska seda väga hästi sõnastada, mida või keda ma usun, aga usun küll.

Oled kunagi selle või tolle olemasolu tundud?

Jah, olen mingite asjade puhul tundud, et keegi on selle minu ette sättinud sellepärast, et mulle on seda vaja. Olgu see mõni katsumus või paitus.

Milline selle jõu kehastus võiks olla?

Olen sellele mõelnud, aga välja ei ole mõelnud. Seda ei olegi vaja ette kujutada. See ei ole oluline.

Hurraa, 200 000 olematut krooni käes! Kolm küsimust on veel jäänud. Lähme lõpuni?
Lähme.

19. Kas raha on su elus ja töös oluline motivaator?

Jah, on ikka. See ei ole õnneks kõige tähtsam. Ütleme nii, et see on oluline, aga raha nimel ma paljusid asju ei tee. Kui «Superstaari» saade käis, siis helistati iga päev ja pakuti suvepäevade ja õhtute juhtimisi. Küllap oleksin päris rikkaks saanud, aga sellele liimile ma ei lähe.

Miks sa sellest võimalusest ei haara, mida saatus pakub?

See ei ole hea saatus. Tahan olla eelkõige näitleja, mitte meelelahutaja.

Kas kujutad näitlejana ette tööd, mille lükkaksid tagasi, isegi kui pakutaks head raha?
Jah. See pakkumine peaks olema selline, mis on mulle vastuvõetamatu oma labasuse, lameduse või madaluse pärast.

Oled selliseid saanud?

Jah, olen, ja olen lükanud tagasi ka.

Kas oleksid näiteks nõus mängima laval pedofiili?

Arvan, et mängiksin küll. Oleneb materjalist, kontekstist. See võib olla isegi väga põnev. Arvan, et võin koguni palja tilliga üle lava joosta, kui see oleks põhjendatud – minu jaoks põhjendatud.

20. Kas oled elus oma koha leidnud?

Jah, arvan küll. Ma ikka natuke rapsin sinna ja tänna, aga põhiasjad on paigas. Mul on pere. Ma olen rahul selle tööga, mida teen. Olen tabanud end mõttelt, et kui ühel päeval mind enam ei soovita või ei taheta, siis ega ma midagi muud ka teha oskaks, mis on rahustav mõte, sest näitab, et olen õige elukutse valinud.

Ometi kõigub su ampluaa tõsistest teatrirollidest hampelmanlike osadeni meelelahutuslaval, on ju nii?

Ja see on väga hea. Loodan, et see nii jääbki. Ma ei taha ühte žanrisse kinni jääda.

Nüüd jääb veel miljoni krooni küsimus. Ei tea, mis see võiks olla?
Kes on novelli «Miljonär» autor?

21. Ei ole. On hoopis selline: kas läheksid Eesti eest, relv käes, sõtta?

Väga raske küsimus. Jah. Aga see on pigem jah. Piirsituatsioonis ei tea kunagi, kuidas keegi käitub. Mind ei ole kunagi sellisesse situatsiooni pandud, ma ei tea, kui palju on minus vaprust ja julgust. Arvan, et on, aga sada protsenti ei saa kunagi öelda.
Jah, ma arvan, et läheksin.

Kas «Tuulepealse maa» tegemine on sind selle küsimuse peale rohkem mõtlema pannud?

Jah, on küll. Mõtlen päris sageli selle peale.

Palju õnne! Miljonit mul anda ei ole, aga ma ei saa ka valedetektori abil kontrollida, kas kõik vastused olid ikka tõesed.
Olid küll. Vastasel juhul ei oleks sel intervjuul mõtet.

 CV Märt Avandi 

Sündinud 26. veebruaril 1981.
Lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi 1999.
Lõpetanud Kõrgema Lavakunstikooli 2004 (21. lend).
Näitleja Pärnu Endla teatris, uuest aastast asub tööle Eesti Draamateatris.
Mänginud filmides «Malev» (Jūrmala foogt Hippolyt), «Tulnukas» (Valdis) ja «Mina olin siin» (Aivo).
Mängib telesarjas «Tuulepealne maa» Indrek Kallastet.
Eesti teatri festivali Draama laureaat nii 2005 (rolli eest Rakvere teatri etenduses «Pidusöök») kui 2007 (koos Piret Laurimaaga parim armastajapaar Endla teatri etenduses «Karge meri»).
Abielus Liis-Katrin Mäega, Tõnis Mäe ja Laine Mäe tütrega. Neil on poeg Albert.