Video: Võrumaal ilmutas end haruldane loodusnähtus – vaenuköis

Vaenuköis ilmutas end Võrumaal Kärgula külas 2.08.2017 u kell 23.00. Foto: Kati Soon

Augusti alguses märkasid Võrumaal Kärgula külas jalutama läinud külalised taluõues hiiglaslikku ussilaadset moodustist, mis koosnes tuhandetest väikestest ussikestest.

«See oli mitu meetrit pikk, kohati umbes viie sentimeetri laiune,» rääkis Võrumaal Kärgula külas elav Kati Soon Postimehele. Naise sõnul sai ta pisikestest ussikestest moodustist nähes aru, et tegu on haruldase nähtusega, mida vanarahvas tunneb vaenuköiena. Tuhandedest ussikestest moodustis liikus naise hinnangul edasi mõne sentimeetri minutis, kuid seda lähemalt vaadates oli näha, et «köie» sees käis tihe liikumine. Vaenuköis liikus üle tee pihlakaheki alla. «Ilmselt läksid sinna nukkuma,» arvas Soon.

«Googeldades ma nägin, et seda võivad moodustada ka suuremad ussikesed, aga meil olid vaenusääse vastsed, need on tavalistest n-ö hammustavatest sääskedest väiksemad,» rääkis Soon. Kusjuures sääski on tänavu sealkandis pigem vähem kui tavalistel aastatel.

Miks vastsed enne nukkumist köie moodustavad

Mis on vaenuköis?

Vaenuköis ehk vainuköis on vaenusääse (Sciara militaris) vaklade moodustatud ahel, mis on kuni 15 cm lai ja 3–4 m pikk, kirjutab Vikipeedia. Vaklade ahelat võib märgata juuli- või augustiöödel niisketes metsades.

Entomoloog Mati Martin selgitas Eesti Looduses (12/2004), et arvatavasti ajab vastseid rändama nälg või mõnikord ka tung leida nukkumiskoht. Siis nad koonduvad hulganisti üksteise kõrvale ja hakkavad liikuma. Teel ühinevad minejatega ikka uued ja uued vastsed, kuni on moodustunud mõne meetri (harvem kuni 15 m) pikkune ja nelja-viie sentimeetri laiune rännakukolonn. See liigub edasi kuni pool meetrit tunnis. Liikumisel võib kolonni eesmine ots haruneda ajuti kaheks, et otsida kohta, kust takistusest mööduda. Enamasti on sellisel juhul tegemist leinasääsklaste sugukonda (Sciaridae) kuuluva vaenusääse (Sciara militaris) vastsetega.

Surnud inimeste hinged

«Köiena» liikuv kleepjas vaenusääse vastsete kogum ehk vaenuköis on rahvausundis mütoloogiline mõiste, kirjutab rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe portaalis folkloor.ee. Vanema uskumuse kohaselt on tegemist surnud inimeste hingedega. Vainuköie koost lahutamine päästab nad painest, selle heateo eest saab lahutaja käsi erilise «väe» – võime ravida paljusid haigusi.

«Alati tuleb lahutada, kui aga juhtub nägema. Lahutamata jätmine on raske patt. Lahutamisel tuleb lugeda «Issameie» palvet, siis lähevad ussikesed kohe laiali ja kaovad maa alla. Selle käega on siis hea triikida (masseerida) või paiset vajutada: kohe paraneb (Peetri, 1927).»

Enamasti on kirjeldatud ussikesi kompaktselt üksteise küljes olevana. Mõne kirjelduse järgi liikuvat ainult pealmised vastsed, alumised on paigal. Sellele liikumisviisile annab rahvausund põhjenduse: «Uudishimu pärast käisin teisel päeval seda kohta vaatamas. Ussid olid ikka alles sääl sambla sees. Uudishimu tekkis seepärast, et vanarahva uskumise kohaselt pidid ussid olema pahade ja kurjade inimeste hinged. Karistuseks pidid nad pärast surma üksteist sõtkuma. Kes «sabast» vabaks jääb, see jookseb üle teiste. Kui satub vasta maad, kas päris üle «pea» või ka külje pääl, siis jääb seisma, seni kui jõuab sabaots temani. Siis jälle teiste pääle ja edasi. Nii on selle vainuköie edasiliikumine. Liikumise suund oli põhjast lõunakaarde.»

Keeleajalooliselt märgivad nii vainuköis kui ka vaimuköis seost surmariigiga (vrd. soome k vainaja surnu kohta). Selle seose tuhmudes toimus sõnade tähenduses nihkeid: vain assotsieerus vainuga, vain~vaen – vaenuga. Esimene märgib kohta, kust vastsete kogumit leida võib, teise puhul leiab aset ülekanne germaani rahvaste usundist (ussikeste liikumisviisi on tõlgitsetud kui vaenuväe ilmumist).