Teletutvus Urmas Otiga lõppes

Urmas Ott 2002. aastal, mil ta juhtis TV 3s saadet «Valitud meeleolud». Foto: Toomas Huik

See on unine Eesti väikelinn Otepää, kus poisikestesalk lahutab õhtuti meelt Vene kultuskomöödiate nautimisega kohalikus kinos. Filmid, kus sageli astub üles karismaatiline näitleja Juri Nikulin, on poistel nii pähe kulunud, et nad röögivad naerda juba enne, kui naljakas koht kätte jõuab. Paks kinokontrolör mõtleb välja üha uusi nippe, et tüütuid külastajaid eemale tõrjuda, kuid mingil moel hangivad poisikesed ikka piletid ning seavad end istuma kõige odavamatele kohtadele, nina vastu lina.

Üks neist poistest on Urmas Ott. Aastate pärast kohtub ta Juri  Nikuliniga viimase kabinetis, kus telefon lakkamatult ja närviliselt heliseb. Nüüd on Otil endal kaamerad kaasas – ta on alustamas oma esimest suurt saatesarja «Teletutvus».

1983. aasta talvel veetis Ott, mõne aasta eest pedas näitejuhtimise eriala ja marksismi-leninismi õhtuülikoolis diktorite kursused lõpetanud, seejärel sõjaväe laulu- ja tantsusansamblis ajateenistuse läbinud ning viimaks ETV diktorina tööle asunud noor ajakirjanik, paar kuud Moskvas. Tema enda sõnul olid need «sisuliselt tegevusetud», sest pealinnas viibimise põhjuseks olid Kesktelevisioonis korraldatud kursused, mis midagi ei pakkunud.

Seda innukamalt püüdis Ott osa saada suurlinna ahvatlustest ja pääseda metropoli rohketesse teatritesse. Võib-olla just selle eesmärgi saavutamiseks otsustas ta mingi tööalase sunnita hakata tegema intervjuusid Moskva kuulsustega Eesti Raadio keskööprogrammi jaoks.

«Raske reportermagnetofon kivina kaelas, jalutasin ma pakast trotsides mööda linna ja helistasin juhuslikest telefoniputkadest mitmesugustele inimestele,» meenutas Ott hiljem raamatus «Playback». «Kaugeltki kõik mu soovid ei läinud täide, üht-teist aga siiski õnnestus. Igatahes ümbritses mind hiljem kolleegide hulgas nahaali kuulsus, kes tänu oma pealehakkamisele uskumatute asjadega hakkama saab. Üks mu tookordseid kolleege meenutas sapiselt: «Olen kogunud 20 aastat julgust paluda intervjuu Jelena Obraztsovalt. See poisike võttis kätte ja tegi selle lihtsalt ära.»»

Nikulini telefoninumbri leidis ta Moskva teatrites müüdud eeskava-brošüürist, võttis kõrvalisest telefoniputkast maestrole kõne ning tegi end tollal veel vigases vene keeles arusaadavaks. Oma karjääri tipus nentis Ott, et paljud Moskva telefoniputkad kätkevad tema jaoks kalleid tööalaseid mälestusi.

«On imetlusväärne, et Nikulin mu tookord üldse ära kuulas,» imestas Ott. «Mulle näib, et tema tookordses vastutulelikkuses oli tubli annus kaastunnet.»

Igal juhul panid just need raadiointervjuud aluse tulevasele telesarjale «Teletutvus», mis startis 1986. aastal Eesti Televisioonis. Ott polnud enam päris roheline ega tundmatu, tänu raadiointervjuudele ning hoogsatele telesaadetele oli tema anne hakanud avanema.

«Kui ma 1986. aasta sügisel «Teletutvust» alustasin, oli mul plaan teha talk show Nõukogude eliidiga, kes esindaks võimalikult erinevaid elualasid ja spetsialiteete – sportlased, literaadid, teadlased, poliitikud, sõjaväelased, muusikud, kinematografistid jne,» kirjutas Ott hiljem. Teda vihastas, kui paljud pidasid saadet «Teatritutvuseks» ehk peamiselt näitlejaid ja lavastajaid tutvustavaks. Neid astus sarjas tõesti üles muljetavaldavalt palju ning just intervjuudes loomeinimestega juhtus tihti, et Oti ja intervjueeritava vahel vallandus sõnulseletamatu keemia, mis täitis säraga nii tele-eetri kui ka vaatajate hinged. Üks esimesi külalisi «Teletutvuses» oli nüüd juba Oti vana tuttav Nikulin.

Ott on pisut heitnud valgust «Teletutvuse» köögipoolele. ETV rentis Moskvas või mujal Nõukogude Liidu avarustel salvestatava saate jaoks tehnikat Kesktelevisioonist ning kuna seda oli harva saada, salvestati konveierkorras kaks saadet päevas, mis oli hullumeelne tempo. Enda sõnul maksis Ott iga saate õnnestumiseks tehnika ja montaaži eest omast taskust 500 rubla peale, sai honorariks aga ainult 240 rubla.

Saade oli üles ehitatud nii, et Oti ja külalise avavestlusele – mis pidi jätma mulje kui kogemata sisselülitatud kaameraga salvestatud eravestlusest – järgnes saatepea, mis koosnes iga kord uuest montaažist saatekülalise ülesastumistest ekraanil, laval või kõnetoolis. Mõnekümnesekundilise montaaži koostamiseks pidi saate assistent mitu päeva kinosaalis istuma ja seejärel tunde montaažilaua taga veetma.

1987. aasta sügisel jõudis esimene «Teletutvus» ka üleliidulise Kesktelevisooni ekraanile. Siit algas Oti tähelend kümnetest miljonitest televaatajatest koosneva auditooriumi ees, millest ei saa unistada ükski tänane eesti ajakirjanik. Nõukogulikust kantseliit-televisioonist tüdinenud vene inimene armus hea välimuse, läänelike maneeride ja armsa aktsendiga eesti reporterisse, kes esitas kultuuri-iidolitele ennekuulmatult häbematuid küsimusi.

Siiski on Ott märkinud, et pidas «Teletutvuse» parimateks aastateks neid, mil tegutseti vaid Eesti Televisiooni egiidi all. «Tagantjärele näib mulle, et need olid «Teletutvuse» parimad päevad, sest kõik ilus oli alles ees. Ma esindasin vaid iseennast ja Eesti Televisiooni ning just sel taustal nõustumised on mulle eriti kallid.»
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist jätkas «Teletutvus» mõnda aega uute Vene telekompaniide TV-Progress ja REN-TV eetris. Kuid sarja kõrghetk oli jäänud Nõukogude aastatesse.

«Eesti Televisioon, kus me neid saateid viis hooaega teinud olime, ei suutnud enam tagada selliseks tööks vajalikke tingimusi. Ma ei räägi rahast, kuigi ka rahanappus ilmnes aastatega üha enam,» tunnistas Ott. Kõige rohkem igatses ta staarile kohaseid töötingimusi: et ta ei peaks end vaevama saate korralduslike probleemidega, kokkulepete sõlmimise ja nende täitmise kontrollimisega, vaid võiks jäägitult pühenduda vaid intervjuule. Ott andis endale aru, et ükski Eestis ajakirjanduses tegutsev reporter ei saavuta niisuguseid tingimusi kunagi.

1990. aastate alguses alustas Ott siiski ETVs uue reedeõhtuse intervjuusarjaga «Carte blanche». See oli «Teletutvuse» väike maavillane vend, kus Oti sarm uuesti õitsele lõi. Ott jäi seal iseendaks, kuid vaatajaskond, kellele ta esines, hakkas muutuma. 1997. aastal langes «Carte blanche» saadete vaadatavuse edetabelis 53. kohale.

«Mees, kes kümme aastat tagasi tõi ekraani ette miljoneid vaatajaid ning juhtis hiiglasliku Nõukogude Liidu telereitingut, on väikeses Eestis langenud viiendajärguliseks tegelaseks,» oli ajakiri Favoriit vanameistri suhtes halastamatu. «Kõmuajakirjanduses kõike näinud inimesi ei šokeeri enam küsimused, kui palju saatekülaline teenib või mida ta sööb.

Ent just sellised pärimised tegid Oti omal ajal kuulsaks, tuntuks ja armastatuks. Ta on oma stiilile truuks jäänud – ja võib-olla see ongi tema viga. Möödas on aeg, kus Ott endale niimoodi nime võis teha. Nüüd elab ta nime arvel ja hakkab ennast ammendama. Televisioon sööb oma lapsi.»

Ei söönud ta ühti. See pole ainult värske lein, mis muudab Oti pirakad intervjuuraamatud täna kätte võttes üllatavalt sisukaks. Otil on oma intervjuudes tõesti korda läinud konserveerida tuleviku tarvis need hetked erakordsete inimestega, kellega tal oli õnn kaamera ees kohtuda. Intervjuusid lugedes hakkab kõrvus kaikuma Oti reibas, pilkehimuline ja siiski alati heasoovlik hääl.

«Ma peaaegu ei kahtle, et «Teletutvus» on olnud ja jääb mu karjääri olulisemaks sarjaks, sõltumata sellest, kuidas mu käsi edaspidi käib. See sari on olnud mu elu kõrghetk,» pihtis Ott. «Periood, mida mõnikord iseloomustatakse poeetiliselt kui tähetundi. Annaks jumal, et kõik selle hurmavat aroomi kord tunda saaksid, sest kirjeldada pole seda võimalik.»
See oli tõesti vapustav karjäär, nagu te kord isegi tõdesite, hea Urmas Ott. Võib-olla kasvab teile kunagi mantlipärija, aga see saab olema juba hoopis teine inimene ja need saavad olema hoopis teised jutud. Jääge terveks sealpoolsuses, bye!

Urmas Ott

•    Sündis 23. aprillil 1955 Otepääl. Lõpetas 1979. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonna.
•    Töötas Eesti Raadios aastatel 1977–1979 ja Eesti TVs 1979–1998 «Aktuaalse kaamera» diktori, saatejuhi, reporteri ja toimetajana. Tema viimaseks tööks rahvusringhäälingus jäi Raadio 4 saatesari «Sündsuse piires» 6. oktoobrist 2007 – 21. juunini 2008.
Tuntumad saated
•    1981–1983 «Estraaditähestik (ETV), 1986–1992 «Teletutvus» (ETV), 1991–1995 aastavahetuse isikuintervjuud (ETV), 1991–1992 «Duett-duell» (ETV), 1992–1998 «Carte Blanche» (ETV). 1998. aasta 2. juunil tegi Urmas Ott koosseisulise töötajana viimase saate ETVs, «Carte Blanche’i» Tõnis Mäega.
•    2001 – «Seitse päeva mais», intervjuud presidendikandidaatidega (TV 1), 2002 – «Valitud meeleolud» (TV 3), 2003 august – 7-osaline saatesari «Augustivalgus» (ETV), 2003–2006 «Happy Hour» (Kanal 2).
•    Tunnistatud mitmel korral ETV populaarseimaks meessaatejuhiks ja pälvinud mitmeid aastapreemiaid.
•    On avaldanud mitmeid raamatuid: elulooraamatud Käbi Lareteist, Neeme Järvist, Tunne Kelamist, Erika Salumäest, Vardo Rumessenist, Karin Saarsenist jt. Lisaks «Playback», «Carte Blanche», «Teine Eesti», «Eeslava», «Maestro».