:format(webp)/nginx/o/2017/05/18/6676359t1he6fb.jpg)
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Oudekki Loone kirjutas sotsiaalmeedias juuniküüditamise aastapäeval, et nõukogude võim küüditas inimesi, kuna vajas Siberisse tööjõudu.
«Inimeste küüditamisel ei olnud põhjust ega põhjendust, keegi ei püüdnudki neid leida. Nad viidi mitte millegi eest. Inimesed jäid võimule lihtsalt ette, võimul oli Siberis tööjõudu vaja,» kirjutas Loone.
Loone Facebooki postitus täismahus
Minu vanaonu oli küüditatavate nimekirjas, kuid pääses alguses peitu. Kuid keegi andis tema peidukoha üles ja ta saadeti ikkagi Siberisse. Minu vanavanemad kahtlustasid kaebajana naabri Hendrikut, sest onu võttis naiseks Hendriku suure armastuse. Kui vanaonu Siberist tagasi tuli, uurisid sugulased, kuidas ta Hendrikule kätte maksab. Aga vanaonu ütles: «Uu ju, kullaksed, Siberis oli palju eestlasi ja keegi neist ei tundnud Hendrikut!»
Ma mõtlen küüditamise aastapäevadel alati sellele loole, kättemaksudele ja vanadele arvetele. Küüditamine oli tragöödia, milles oli süüdi poliitiline võim. Inimeste küüditamisel ei olnud põhjust ega põhjendust, keegi ei püüdnudki neid leida. Nad viidi mitte millegi eest. Inimesed jäid võimule lihtsalt ette, võimul oli Siberis tööjõudu vaja. Vanaonu moodi ei küsi ma ka täna, kes täpselt tema peale kaebas ja kas ikka kaebas ja kuidas ta sinna nimekirja sattus. Ma luban hoopis «ei iial enam». Ei iial enam riiki, mis ei ole õigusriik. Täna hoiame seda uut riiki, mille oleme loonud ja mille imeilus põhiseadus kinnitab, et meil kõigil on õigused, sõltumata rahvusest või kodakondsusest või sotsiaalsest staatusest. Selleks, et küüditamistragöödiad ei korduks, ongi vaja üksteisi õigusi tunnistada, ka siis, kui need teised on ebameeldivad või tahavad veidrat.
Ja panna oma jõud ja kodanikukired tuleviku ehitamisse, mitte mineviku varjudega võitlemisse.