Pension pole enam see, mis vanasti

Tallinna Ülikooli õppejõud Kristjan Port Foto: Foto: Andres Raudjalg

Nordea Pensions Estonia toob lugejateni artiklisarja, milles Kristjan Port arutleb sügavuti mõistete tulevik ja pension muutumisele ajas ja sellega kaasnevatele arengutele meid ümbritsevas.

Kaasaega kogenule tundub õõvastava mõttena töötada surmani. Kuidas peaks oma tulevikku kujundama, et pensionipõlve teisiti veeta?

Kaasaegseid hirmutab mõte surnuks töötamisest, aga muistne põhjus oli looduslikum. Samas mõttes looduslik, nagu seda aega romantiseerivad ammuste raviideede modernsed jutlustajad. Paari sajandi eest oli isegi arenenumates riikides vähe lootust elada 40 aastast kauem. Selles vanuses peaks olema inimese töövõime veel kõrgseisus. Paraku pigistas looduse armastav süli hinge varakult välja. Tasahilju teadmiste rikkust kogudes suurenes inimese voli, arenes sotsiaalne korraldus ja paranes elujärg – elu pikenes.

Pensionisüsteemi sünd

Viimasega seoses hakkas kasvama nende arv, kes surid vanadusse, olles enne sunnitud töövõime languse tõttu oma panust vähendama või sellest loobuma. Pikema elueaga inimesi oli suhteliselt vähe ja hool nende eest langes töövõimelistele, ehk noorematele. Sõdades viga saanute eest hoolitses tavaliselt valitseja. Pikem eluiga, rahvaarvu kasv ja maalt linnadesse koondumine muutis olukorra keerulisemaks. Töövõime langusele lisandus eakamate suutmatus omandada kiiresti 

arenevas tööstuskultuuris uusi oskuseid. Samal ajal kasvas linnades jõukus. Ennetamaks suureneva vaesuselõhe tõttu tärkava sotsialismi aate levikut sätestati 1889. aastal Saksamaal vanemate kodanike seas vaesust vähendav hooleraha ja sündis riiklik pensionisüsteem.

Pensioni idee levis teistesse riikidesse ja sama protsess on tänaseni jätkunud. Inimesed teevad tööd, arendavad töö- ja elukeskkonda ning lisavad ellu rikkuseid ja elule aastaid. Töövõimelise eluperioodi jooksul kogub maa töötajate pealt maksusid ja annab neist osa tagasi siis, kui töine võime järgi annab. Rahaga armastust ei saa ja tegemist ei ole ka armuanniga, vaid kalkulatsiooniga, kui kauaks pensioniraha jagub, ehk kellelt kui palju koguda, kuna makseid alustada ning millal võib oodata võetud kohuse lõppu.

Tulevik sõltub endast

Arvutavaid ning raha lugevaid huvipooli on mitmeid. Neist kõige suurema huvi esindaja on ilmselt kõige kehvem arvutaja. Tema rehkendus on olnud lihtne – teen tööd ja siis ühel hetkel peaks saama pensioni. Muutuvad ajad on lihtsasse vormelisse lisanud nüansse näiteks pensionisammaste näol. Eesmärgiks on suurendada pensionisaaja aktiivsust, võib-olla ka arvestamise oskust. Sest tema tulevik sõltub kõige enam temast endast ja mõistlik oleks hea töövõime perioodil panna võimalikult palju raha tallele. Kui tavaliselt investeeritakse tulevikku, siis mõtteline pensionisaaja peaks investeerima minevikku. Olles ajamasinas vaatamas tagasi aega, kui temas on enim võimeid omale heaolu loomiseks ja kujundamiseks.

Pensioni toomine varasema eluperioodi teemade kõrvale ei ole seega infoajastu meedianähtus. Seda põhjustavad tõsised muutused pikas sotsiaalse arengu protsessis. Keeruka nähtuse muutumisi on tänamatu ennustada, aga midagi saab juba arvata, nagu näiteks suhet palgatöösse ja tervisesse. Viimane on ressurss nagu rahagi. Seda on vaja eluks, tööks ja kohanemiseks muutuvate tingimustega. Tervist saab hankida, hoida ja kaotada. Nagu raha, kaotab tänane tervis oma tuleviku väärtust. Elu lõppeb ka tulevikus koos tervise otsasaamisega. Järelikult pead varakult hea seisma, et seda on piisavalt kestva tuleviku jaoks piisaval määral.

Kas ka raha puuduse tõttu surrakse, jäägu seekord vaidlemata, aga tervise kaotanu olukorda raha puudus kindlasti paremaks ei muuda. Järelikult väärib ka see osa elust planeerimist. Paraku olukord raha teenimisega on muutumas kardetavalt vägagi keeruliseks, kuigi mitte lootusetuks.

Arenenud riikides umbes sajandi kestnud tootlikkuse kasv on osaliselt kulunud palkade suurendamisele. Samamoodi on osa läinud töö sisu muutmisele ning tööaja lühendamisele. Palgatõus on rohkem märgatav palgalõhe kasvuna, kui populatsiooni ühe osana sissetulekute kasvu ajal, on väiksema palga saajate sissetulekute kasvurõõmu pärssinud ostujõudu röövinud inflatsioon. Samas on tänu kaupade odavnemisele poest koju viidavate asjade arv ja kvaliteet paranenud suhteliselt kiiremini ja rohkem just vaesemate jaoks. Piltlikult öeldes on tänane odavam auto luksulikum endise aja luksusautost ja mängukonsooli kooriku all on võimsam arvuti kui põlvkonna vanustes tööstusettevõtetes või pankades.

Tänu palgateema pealetükkivusele on kaks kõrvalteemat jäänud tagaplaanile. Need on muutunud töö ja tööaja lühenemine. Palgaküsimus on sisuliselt küsimus kulutõhususest, kuidas ühe panustatud ühiku eest rohkem tulu saada? Ehk kuidas parema tootlikkuse juures vähem ja vähematele palka maksta? Need, kes oskavad seda ülesannet lahendada, saavad kõrgemat tasu. Seda esialgu, kuni järg nendeni jõuab.

Töökohad “muukraelistele”

Automaatika laine jõuab järele, kui nende tööst aru saadakse. Täna on suur hulk töödest sellised, mida eelmise sajandi alguses töötanud poleks osanud tööks nimetada. Töö tegemise sisu ja töötamise käsitlus on sedavõrd muutunud. „Töötamisest“ on kadumas mustus, ohtlikkus ja sund. Selle asemele on saabunud abstraktsemad väärtusloome käsitlused nagu hea disain, mood, kasutajasõbralikkus, kunstlik vajadus vmt. Töö, mida osatakse kirjeldada, automatiseeritakse. Seetõttu on kadumas osa keskmise keerukusega ja osa kõrget koolitust nõudvast tööst. IBM’i juhatuse esinaine Ginni Rometty soovitas hiljuti käelisema töö nn „sinikraede“ ja kontoritööd tegevate „valgekraede“ kõrval mõtelda uut moodi tööde tegijatele ehk „muukraelistele“. Need on tööd mida õppekavades täna veel ei õpetata, kuna kujutavad seni iseseivaks peetud ametite kombinatsioone. Värsked eksperthinnangud ennustavad kolmandiku kuni poolte tänaste tööde automatiseerimist lähima tosina aasta jooksul. Muukraeliste märgusõna viitab vajadusele keskenduda konkreetse tööoskuse asemel palgatavuse pädevuste mitmekülgsele arendamisele.

Palgatavuse sisu sõltub uue tööjaotuse äratundmisest ja tööde ning kokkuleppest vajalike oskuste jaotuse osas. Näiteks võib tuua õdede ja arstide vastutusalade muutumise protsessi. Osa tervishoiuga seotud tegevustest on siirdunud tehnoloogia abil õdedelt patsientidele ja samas on õed hakanud täitma varasemalt arstidele kuulunud kohustusi. Arstidele lisab tööd nii tehnoloogia arengu loodud diagnostilise võimekuse kui elu pikenemisega seostatav patsientide arvukuse suurenemine. Muutusprotsess jätkub!

Vaba aeg kulub tööle?

Ulatades kasvava osa tööst masinatele, tärkab vajadus masinate ning inimeste vahelise tööjaotuse lahendamiseks. Ning siis seisame küsimuse ees: kuidas korraldada allesjääv töö? Võib ka küsida:  mida teha vaba ajaga? Viimase puhul tuleneb esialgne taktika seni eksisteerinud kultuurist – see on teha tööd. Sestap võetakse võimalusel rohkem alles jäänud tööotsi, kuna nüüd on aega ning tehnilisi võimalusi teha mitut tööd. Töö ja vaba aja eristamine muutub üha keerulisemaks. Ja seda üldiselt töö kasuks, sest levinud tavana eeldatakse, et oled tehnoloogilise infolüli kaudu kogu aeg tööandja käsutuses ning vastutad tööülesannete eest 24/7. Tegemist on masinate töörežiimiga, mistõttu inimeste puhul kannatavad tervis ja heaolu. Sündimas on töö ja isiklikku aega eristav seadus, mis sünnitab üllatavaid reaktsioone. Nagu hiljuti Prantsusmaal sätestatud kord. mille järgi pärast tööaja lõppu ei tohi töötajale e-kirju saata ega talt isegi töö peale mõtlemist eeldada.

Foto: Kas tehnoloogilise infolüli kaudu peaks töötaja olemas tööandja käsutuses ning vastutama tööülesannete eest 24/7?

Töötatakse viimase hingetõmbeni

Seega võiks hirmutada töötamisega kuni viimase hingetõmbeni, õigemini surnuks töötamisega. Teisalt saab sellise elu võimalus otsa, kuna tööd ei jagu kõigile. Asjade korraldusliku poole pealt saab aimu Jaapanist, kus kõrge automatiseeritusega ja rahvusvaheliselt tuntud suurettevõtetes eksisteerivad nn oidashibeya’d ehk „väljaaetute toad“. Iga hommik saabuvad taolistesse tubadesse inimesed. Osa loevad lehti, teised vaatavad televiisorit või vestlevad. Tööpäeva lõppedes lähevad nad koju. Nende töökohad on asendatud masinatega. Aga nad keelduvad koondamisest, isegi kui sellega kaasnes vägagi kopsakas hüvitis. Põhjus pakkumisest loobumiseks tuleneb Jaapani kultuurist, milles töötajad panustasid aastakümneid end unustavalt tööandjale tööd teha, võttes aastas vaid mõned päevad puhkust, arvestusega, et tööandja hoolitseb nende pensioni põlve eest. Õnnetuseks maailm muutus.

Mida võib järeldada? Tänane töövõime seostub tulevikuga, eriti kui paned osa heast suutlikkusest rahana tallele. Tänane tervis kujundab tulevikku, toimides mõlemal juhul - kui selle eest hoolt kannad või siis mitte. Praegune elu- ja töökorraldus muutuvad suhteliselt kiiresti. Võimalik, et paremas suunas, aga see oleneb. Sellest, milline on sinu suutlikkus muutuseid taluda, ehk avatusest uue õppimiseks, loodud majanduslikust ja sotsiaalsest ressursist ja jällegi tervisest.