Suri Arvo Kukumägi

Tunnustatud teatri- ja filminäitleja Arvo Kukumägi lahkus meie seast 58-aastasena.

Arvo Kukumägi sündis 9. augustil 1958 Setumaal Litvina külas ja oli Eesti teatri- ja filminäitleja.

Kukumägi on mänginud rohkem kui 40 linateoses. Filmikunsti juurde sattus ta lavakunstikateedri tudengina, kui tegi 1977. aastal kaasa kassetti «Karikakramäng» kuuluvas lühifilmis «Tätoveering».

1980. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri Merle Karusoo näitlejana. Aastail 1980–1984 töötas Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, kust vallandati joomise pärast. Sestpeale oli Kukumägi vabakutseline näitleja.

Kursusekaaslane Ain Lutsepp tõdes, et uudist Arvo Kukumäe lahkumisest on raske vastu võtta. «Arvo oli suure hingega, täis elujanu ja usku. Ta oli väga andekas, kuid olid asjad, mis olid vägevamad kui tema. Need ületasid tema jõu,» ütles Lutsepp lühikeses meenutuses.

Kirjanik ja filmi «Ideaalmaastik», milles Arvo Kukumägi mängis peaosa, toimetaja Toomas Raudam meenutas lahkunud sõpra.

«Sa olid mulle väga kallis. Kui sa mulle helistasid ja me pikalt rääkisime, küsisid sa alati ja nagu muuseas, kui vana ma olen ja olid alati imestanud, ei saanud arugi, mille üle, sa vist pidasid mind enda vanuseks. Nüüd korraga on see täide läinud. Oled mulle järele jõudnud, ette läinud paari sekundiga, mil ma sinu minemisest teada sain. Mu süda lööb praegu kiiresti. Kiiremini kui ükski kägu kukkuda võiks. Sinu surm on saladus. Nagu igal inimesel. Sa olid inimene. Kui hea, siis väga, kui halb, siis väga. Sulle meeldis rääkida. Vahel ka mitte kuulata, mida sulle räägiti. Sinu lemmikütlus oli: «Isa lendab noaga kohale.» Sa ütlesid seda siis, kui kellelegi liiga tehti. Sa olid seda öeldes tõsine, sa ei sallinud, kui haiget tehti. Ise kannatasid ära, teiste valu oli sulle valusam. Ja neid, kes olid haiget saanud, sa ka aitasid. Sa armastasid paljusid ja paljud armastavad sind. Anna andeks, aga ma ei suuda praegu rohkem, las ma jään oma mälestustega üksi.»

President Kersti Kaljulaid meenutas Kukumäed kui tundlikku loojat.

Kuku ideaalmaastik oli kirglik põlemine, millest me paljud osa saime, aga vähesed lähedalt nägid.. Nagu ikka tundlike loojate puhul. Mees, kes pakkus tuhandetele rõõmu ja kes soovis lihtsalt, et tema tuhk tuleks puistata Setomaale, seal saab ta siitilmast läinud sõpradega rääkida. Meie kaasvestlejaks jääb ta alati. Ja metskannikesed õitsevad tema mälestuseks. Hääd tiid!»

Elulooraamatu «Arvo Kukumägi. Alasti elu» (2009) autor Evelin Kivimaa ütles Arvo Kukumäed meenutades, et talle on meelde sööbinud mehe sõnad «peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada».

«Just nõnda ta elaski: uhke hinge ja laia joonega. Kuku ütles, et ta on loomult liblikas: tal on iga päev uus elu. Paraku lõpeb ka liblika elu ühel päeval. Ma jään Kuku nakatavast naerust ja võluvast sarmist puudust tundma. Ta oli imeline!»

Eesti filmi- ja teatrilavastaja Rainer Sarnet ütles järelhüüdes «Aktuaalsele Kaamerale», et Arvo Kukumägi oli väga andekas. «Tema kohta võib öelda nagu ütles Tarkovski Jüri Järveti kohta komplimendi, et ta on nagu koer. Üliorgaaniline. Üliusutav. Ükskõik, millises rollis, ükskõik, millise tekstiga. Tal kindlasti on selline anne, mille kohta jääb tühi koht. Ei ole teist sellist, teist Kukut.»

Režissöör Peeter Simm ütles Arvo Kukumäed meenutades «Aktuaalsele Kaamerale, et rahvas mäletab teda. «Temas oli seda et... kaasasündinud oskus - nimetage seda, kuidas tahate - staaritsemine, edevus või mis iganes. Võib-olla ei ole need kõige positiivsema maiguga sõnad eesti keeles. Aga ta oskas kuidagi rahvale meelepärane olla. Tema poole oldi alati. Isegi kui ta oli ülekohtune kellegi suhtes, siis kommentaarides rahvas oli ikkagi tema poole peal 90 protsenti. Kuku jääb elama kinodes 24 kaadrit sekundis, televisioonis 25. Päris tükiks ajaks, kui jumal annab.»