/nginx/o/2019/08/28/12507064t1h50de.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/10/6536705t1hd7a9.jpg)
EKRE pühapäevasel kongressil pidas kõne partei esimees Mart Helme, kes heitis ette, et võrreldes esimese Eesti Vabariigiga on viimase 25 aasta kultuurisaavutused olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud.
Helme põhjendab rünnakut Eesti kultuurile: tsirkuse maik on juures (31)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helme sõnul on praegune kvaliteetkirjandus muutunud pigem nišinähtuseks, mis tegelikult laia elanikkonda eriti ei kõneta.
Mida te sellise avalduse taga täpselt mõtlesite?
«Kus meil on Tammsaare, August Mälk, Mait Metsanurk? Kus meil on kõik luuletajad nagu Visnapuu ja teised? Ei ole ju. Kui me võtame kujutava kunsti, siis mida meil on ette näidata? Mingisugusest nõukogudeaegsest inertsist toimetavaid inimesi, kuid midagi kvalitatiivselt uut ei ole sündinud,» põhjendas EKRE esimees oma väljaütlemist.
Helme tõdes, et loomulikult ei peaks esimese Eesti aegseid kunstnikke ja kirjanikke kopeerima, kuid praegune kultuur lihtsalt ei kõneta inimesi. «Siin on mängitud igasuguse elektroonilise kunstiga. Kõik on post-post, tehakse mingeid kullast mehi – sellel on rohkem selline tsirkuse maik juures. Kõmu on küll olnud, kuid saavutusi selle juures vähe,» oli ta resoluutne.
Te ütlete siis, et kvaliteetkirjandus Eestis praktiliselt puudub?
«See on muutunud nišinähtuseks, mis laia elanikkonda väga ei kõneta ning põhjus on väga lihtne – see on ära nihkunud rahvuslikult kandepinnalt. Nõukogude perioodil, aga ka esimese Eesti ajal oli võib-olla teatud eksistentsiaalne äng, et mis meist saab ja kuidas ellu jääme. Küsiti, et mis peaks olema meie suur ettevõtmine, et väikerahva seisundist välja tulla. Pakuti välja, et oleksime vaimult suured ning kirjandus on selle juures kahtlemata üks manifestatsioon, sest et siin on kõige selgemalt võimalik programmiliselt need asjad kirja panna,» selgitas Helme.
«Võib öelda, et Kaur Kender on võib-olla mingil määral kaikaga herilasepessa löönud...»
Tema sõnul on väga oluline ka ühiskondlike vahekordade peegeldamine. «Võib öelda, et Kaur Kender on võib-olla mingil määral kaikaga herilasepessa löönud oma «Untitled 12-ga», kuid ma ei taha teda kuidagi positiivselt esile tõsta, sest seda ma otseselt kirjanduseks siiski ei pea.»
«Võib-olla kaotasime me vabanemisega selle tunde, et koos vabadusega on meil ka kohustus rahvusena edasi kesta? Või on põhjus selles, et kogu maailmas on kõik post-post-post? Ma ei oska öelda, ma ei ole kultuurisemiootik, kuid ma olen selle tarbija,» arutles Helme.
Häid lauljaid on napilt
Samuti jätkub EKRE esimehel kriitikanooli helikunstile, kuna tema hinnangul on ka selles vallas piisavalt vajakajäämisi ning häid lauljaid on esile kerkinud väga napilt.
«No ei ole Georg Otsa, ei ole ka Nõukogude ajast tuttavaks saanud lauljaid nagu Krumm ja teised. Midagi on nagu nihkes,» põrutab ta. Tema sõnul võib probleem olla ka selles, et kõik head lauljad on läinud välismaale. «Meil on Mati Turi ja teisigi tublisid lauljaid, kes on läinud kuskile mujale, kus pudrupotid on ilmselt rammusemad,» kommenteeris ta.
Helme hinnangul pole Eestis sellist analüüsi tehtud ning selle üle ei murra keegi pead. «Me koolitame siin välja algajad lauljad, kelle materjal on hea ning siis nad lähevad Soome või Saksamaale ja sinna nad kaovad. Aga mis saab nii meie rahvuskultuurist?» kommenteeris Helme radikaalset sõnavõttu.