Kasvatusteadlane Kristi Vinter: vaimsete häiretega laste arv on drastiliselt kasvanud

Õpetamine on vist minu loomulik olek,» ütleb Vinter oma kabinetis. «Peale ülikoolis loengute lugemise viib õpetamine mind sageli laste, lastevanemate, tegevõpetajate ja koolijuhtide ette. Lisaks olen alates 2012. aastast olnud ka õppejõudude koolitaja.» Foto: Liis Treimann/Postimees

• Õppimist pärsivad kõige rohkem stress ja hirm.
• Palju meelelahutuslikku sisu tarbivate inimeste aju mõtlev osa kärbub.
• PISA testi tulemuste hind on ülekoormatud, õnnetud ja stressis lapsed.

Pärast sotsiaalmeedias leviva mänguga liitumist on üle saja Venemaa noore teinud enesetapu ning see asi võib levida ka Eestisse. Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi juht ja kasvatusteadlane Kristi Vinter, kes on aastaid uurinud, mis toimub laste peas, leiab, et enesetapumängude taga on nii vanemate kui ka õpetajate tegemata töö. Vinteri sõnul on koolikatsed esimesse klassi arutud ning kui internet asendab lapsehoidjat, peavad vanemad suutma selgitada palju varem ja palju rohkem.

Mõne nädala eest sain teada, et minustki oleks võinud saada Stephen Hawkingi masti teadlane, kui ma oleks matemaatikaülesannete lahendamisega oma aju treeninud. Aga teisest küljest võinuks ka palju kehvemini minna – umbes nagu nendel tänapäeva noortel, kelles on ekraani taga istumise tõttu välja arenenud tähelepanu- või koguni bipolaarne isiksusehäire. Et teada saada, miks sellised asjad juhtuvad, seadsin sammud Tallinna ülikooli Mare maja neljandale korrusele Kristi Vinteri merevaatega kabineti poole.

Juba 2009. aastal pälvisid avalikkuse tähelepanu sotsiaalmeedias levivad väljakutsed, mis võivad lõppeda kehavigastuste või lausa surmaga. Pärast umbes 130 teismelise hiljutist hukkumist Venemaal on taas põhjust küsida, mida teha, et hoida ära selliste asjade levimine Eestisse.

Lastel ja noortel on reaalne ning virtuaalne ruum omavahel läbi põimunud. Seega on need enesevigastamised või enesetapud ühelt poolt ka näide sellest, mis jääb tänapäeval õpetajaõppes vajaka ja millele kool ei oska seetõttu tähelepanu pöörata: me peaksime lastele rääkima, mida või keda saab internetis usaldada ja mis tagajärjed on võrgus tehtaval. Teisisõnu, peaksime lastele nende kahe maailma piirid nähtavaks tegema, ka kodus.

Mis puudutab perekonda, siis peaks varateismelise vanem suunama last oma meediakogemusest rääkima. See tähendab, et ta küsib, mida laps täna internetist luges või seal tegi. Et mõlemal poolel tekiks tunne, et kogemused-muljed, mis laps internetis surfates saab, pole personaalselt tema omad.

Lapsed õpivad üsna varakult selgeks, milliste teemade peale reageerib täiskasvanu valulikult. Ehk kui laps tuleb vanema juurde ja ütleb, et ta nägi või luges mingit asja, ning sellele järgneb vanema vihast punetav nägu, siis on selge, et järgmine kord ei tule laps oma kogemust jagama.

Kasvatusteadlase Kristi Vinteri sõnul näitab hiljutine küsitlus, et kõige negatiivsemalt suhtuvad õpetajaametisse õpetajad ise. Ülejäänud ühiskond suhtub õpetajatesse pigem soosivalt. Foto: Liis Treimann/Postimees

Kuidas peaks reageerima vanem, kellele laps näitab videot, kus rusikakangelane kakleb politseinikega?

Kui jutt käib näiteks viieaastasest lapsest, siis annab see võimaluse rääkida, mis on õige, mis vale, ning selgitada, mis juhtub inimesega, kes läheb üle piiri. Natuke vanematega saab rääkida, mida tähendab vabadus asju teha: kui ma hakkan kellegi vabadust piirama või teen teisel olemise halvaks, siis ei ole see enam õige ja hea.

Ja sinna võiks lisada, et nii nagu lapsel oli valus, kui ta käpuli käis, on sama moodi valus nendel inimestel, kes videos kaklevad?

Absoluutselt! Ehk me seome ekraanil toimuva ja lapse kogemused ning teeme seda eakohaselt.

Üks mu üliõpilane rääkis, kuidas tema viieaastane väikevend viskus tema tuppa tulles kõhuli ekraanile ja röökis: «Mine ära, mine ära!» Tuli välja, et poiss oli Youtube’is sattunud klipile, kus nahkriietes onud ja tädid piitsutasid üksteist. Laps sai aru, et see pole õige asi, ning sellisel juhul on pereliikmete ülesanne sellise olukorraga jõnglasele eakohaselt toime tulla.

Kuidas selgitada viieaastasele eakohaselt, miks nahkriietes onud-tädid üksteist piitsutavad?!

(Naerab laginal.) Alati saab niisugused teemad viia sinna, et inimesed on erinevad ja mõnikord tehakse asju, mis pole kõige paremad ja õigemad ega sobi kõigile inimestele. Kui see käitumine on agressiivne, siis saab küsida, kas lapsel on hea, kui keegi teda vitsaga lööb.

Natuke vanematele saab öelda, et selliseid asju tohib teha vaid inimeste vastastikusel kokkuleppel. See tähendab, et laps ei tohi võtta piitsa või nööri ja sellega kedagi lüüa ainult põhjusel, et ta on seda kusagil näinud.

Aga tegelikult saab see maailm lastele interneti ja ekraanide kaudu varasemast palju varem tuttavaks. Me teeme lihtsalt näo, et nad ei tea sellest midagi, ent tegelikult jõuab see isegi lasteaialaste mängudesse!

Kui detailselt?

Töötasin viis aastat lasteaiaõpetajana ja üsna alguses olin 3–4-aastaste õpetaja. Kui lasteaias on terve rühm teises toas väga vaikselt, tähendab see tavaliselt, et toimub midagi kahtlast. Läksin vaatama, mis lahti, ja mis ma näen: diivanid on seina juurest eemale lükatud ja nende taga on kaks poissi. Ühel ees väga ärev nägu, sest ta ei saanud aru, miks ta peab pikali olema ja mida temaga tehakse. Tema peal oli teine poisike, kes toimetas väga enesekindlal ilmel kõike seda, mida ta oli täiskasvanutele mõeldud taevakanalitest näinud. Kogu lasteaiarühm oli sealjuures publikuks.

Seejärel tuli aru saada, mis selle kolme-nelja-aastase lapse arvates üldse toimus, kus ta seda näinud oli ja mida see kõik tähendas. See oli algajale õpetajale päris tõsine tuleproov.

Ja lõpuks tuli seda ka tema vanematele selgitada. Õhtu lähenedes mõtlesin endamisi, et tuleks-ometi-ema-tuleks-ometi-ema. Aga ei! Tuli hoopis isa. Mõtlesin, et pean ikkagi seda teemat puudutama, ja ütlesin isale, et kuulge, täna oli üks situatsioon ja lapsed olid sellest häiritud. Selgitasin talle, et olukorra lahendamisel ütles poeg, et kui emme-issi õhtul magama lähevad, siis võtavad nemad vennaga ette lastetoa telekas leiduvad täiskasvanute taevakanalid. Isa oli selle peale näost veel punasem kui mina…

Vinteri sõnul näitavad uurimused, et ilukirjandust lugevad inimesed tajuvad teisi inimesi paremini, on empaatilisemad ja suudavad teise inimese nahka pugeda. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kui palju aega võiks laps päevas ekraani ees veeta?

Digimaailma häda on see, et ta on kohutavalt intensiivne. Ülestimuleeritud keskkond ehk plinkimine-sähvimine, automaatselt käivituvad videod mõjuvad ajule nagu rünnak.

Viimase aja uuringud näitavad, et palju meelelahutuslikku sisu tarbivate inimeste aju mõtlev osa kärbub! Füüsilised muutused ajus toimuvad siis, kui me ei rakenda ekraaniga silmitsi olles mõtlemist, vaid vaatame tundide kaupa ainult videoid või lappame Facebooki.

Spetsialistide hinnangul võiksid alla seitsmeaastased lapsed olla ekraani ees päevas alla ühe tunni ja kuni 19-aastased kaks tundi. Arvestades laste ekraanitarbimise harjumusi, on see muidugi absoluutselt ebatõenäoline. Tõsi, kui kasutame arvutit meelelahutuse tarbimise asemel kirjatööks või loominguks, siis võib ekraani kasutamise aega pikendada. Rusikareegel on aga see, et nii palju aega, kui veedetakse ekraani ees, tuleb olla ekraanist eemal. Kui kasutan päevas viis tundi arvutit, siis peab mul olema päevas ka viis tundi ekraanivaba aega. Aga öö ei lähe arvesse!

Kui küsida, kust tuleb inimeste meeletu kiusatus pidevalt infot tarbida, on vastus lihtne: me olemegi infot otsivad olevused, kellel on kogu aeg vaja kõige uuega kursis olla, isegi siis, kui see teave on ebavajalik. Näiteks püüame leida ruumis koha, kust kogu info oleks hallatav. Või kogume veebibrauserisse lugemata artikleid, arvates, et need on kohutavalt tähtsad, ent nende lugemiseni ei jõua peaaegu kunagi.

Vägivalda leidub nii raamatus kui ka filmis. Miks on film halvem?

Sest filmis pannakse vägivald elama. Teine asi on montaaž: üks kaader kestab sekund-paar ehk pilt vilgub pidevalt. Sellest saab aru siis, kui näitate teismelisele oma noorusaja kõige ägedamat lastefilmi, no midagi, mis on nii 20 aastat vana. Kui kiiresti tekib reaktsioon, et see film on igav ja midagi ei juhtu? Me oleme kiire ja intensiivse pildiga ära harjunud.

Ekraan mõjub ajule uinutavalt ja kui terve «Aktuaalse kaamera» vältel näidataks ainult rääkivat diktorit, siis jääksime lihtsalt magama. Muide, vanemad inimesed, kes kipuvad televiisori ette magama jääma, reageerivadki täiesti adekvaatselt, ja see näitab, et nende närvisüsteem on korras.

Mida väiksemad on lapsed, seda rahulikum ja staatilisem peaks telepilt olema. Eksivad vanemad, kes arvavad, et kui nende alla-aastane laps vaatab kivistunud ilmel ekraani, siis on ta seal toimuvast jube huvitatud. Vastupidi! Tegelikult halvab see sähvimine lapse aju, sest stiimuleid on nii palju ja ta ei suuda nähtavat tervikuks kokku panna.

See on sõna otseses mõttes traagiline, kui õpetajaks õppima tullakse mõttega, et kui kusagile mujale ei saa, siis siia ikka saab.

Nii et väikestele lastele sobivad «head Eesti filmid»?

Jah. Või kui tuua kujundlik näide, siis «Teletupsud», kus mingid kummalised tegelased säutsuvad ja liiguvad aeglaselt maastikul.

Kas «Teletupsude» vaatamine annab ka mingi haridusliku efekti?

Ei, ja tegelikult ei peaks lapsed seda üldse vaatama. Soovituste kohaselt ei peaks alla kolmeaastased lapsed üldse ekraaniga kokku puutuma. Aga elu näitab, et see juhtub juba enne esimest sünnipäeva. Kui vanem arvab, et laps tänu sellele hullult areneb, siis selle mõtte võiks ta küll ära unustada.

Tõsi, on jällegi erand: millalgi kahe, kahe ja poole aastaselt, kui lapsel on intensiivne sõnade õppimise periood, võib ta ka ekraani vahendusel mõne sõna õppida.

Ja see on ka põhjus, miks ei või maimiku kuuldes öelda «******!»?

Täpselt! See oleks kohe ära õpitud! Aga sealt edasi, millalgi kolmandast eluaastast hakkab igasugune ekraanitarbimine kõne arengut pärssima. Selles eas on olulisem inimesega suhtlemine või päris asjadega – nagu Lego klotsid või mänguautod – probleemide lahendamine.

Aga jällegi, kui ekraani ei kasutata lapsele «Visa hinge» osade 1–5 näitamiseks, vaid selleks, et arutada eakohaselt sisu üle, on kõik hästi.

Teie doktoritöö käsitleb 5–7-aastaste laste ekraanitarbimist. Töös soovitate lasteaialastele meediaõpetust. Miks?

Meediakasvatus toob kokku kaks dimensiooni: meedia sisu ning selle loomise vahendid ja tehnikad. Esiteks, mida saab teha näiteks fotoaparaadiga, ja teiseks, kuidas konstrueeritakse sisu, olgu see siis pilt ajakirjas või film televiisoris. Ja kõige paremini õpib meediat tundma see, kes on ise protsessi ehk näiteks reportaaži või uudisloo või animatsiooni tegemise läbi teinud. Selle käigus saab laps teada, milliseid otsustusi meedia sisu luues tehakse, kui usaldusväärne on ekraanil toimuv ja milliste kriteeriumite järgi seda hinnata.

Eelmisel nädalal sain teada, et kui ma oleks kõvasti matemaatikaülesandeid lahendanud, oleksin võinud olla peaaegu sama tark kui Stephen Hawking. Ehk teisisõnu: minu ajus pole füüsilisi barjääre, mis teeks selle võimatuks.

Täpselt! Muidugi pidanuks sul olema selleks sügav soov ja tahe.

Kui suur on sellistel puhkudel õpetaja roll?

Kuna õppimist pärsivad kõige rohkem stress ja hirm, ei peaks õpetamine toimuma hinnete ja eksamitega ähvardades. Õpetaja võiks olla hoopis innustaja ja need hirmud maha võtta.

«Esinemine paneeldiskussioonides, konverentsidel jaseminaridel sunnib mind hoidma end uusimate suundumuste ja valdkondlike teadmistega kursis, nägema asju eri vaatenurkadest ning tulevikku vaatavalt,» ütleb Vinter. Foto: Liis Treimann/Postimees

Olen neli aastat haridusteaduste instituuti juhtinud ja saanud kolmel aastal kätte tunnetuse, missugused inimesed tulevad õpetajaks õppima. Sel aastal hakkame sisseastujate latti kõrgemale nihutama. Miks? Sest see on sõna otseses mõttes traagiline, kui õpetajaks õppima tullakse mõttega, et kui kusagile mujale ei saa, siis siia ikka saab.

Põhjus, miks on olnud nii lihtne õpetajaks saada, seisnes selles, et varem tähtsustati lõpetajate arvu, mitte nende kvaliteeti. Sel aastal kompame kõik õpetajakandidaadid läbi akadeemilise testiga. See tähendab vähem, aga kvaliteetsemaid lõpetajaid, et poleks selliseid, kellele ei julge diplomit kätte anda. Ma loodan, et koos õpetajaks saamise lati tõstmisega tõuseb ka õpetajate staatus ja need, kes siit majast väljuvad, võivad öelda, et nad on väljavalitud.

«Et poleks selliseid, kellele ei julge diplomit kätte anda» on päris tugev sõnum.

Muret tekitab juba see, kui palju on ülikoolist väljalangejaid.

Vähemalt ei lähe ta siis kooli õpetajaks?

Jah, aga samas on seal ka neid, kes õpivad nominaalajast kolm korda kauem ja keda ei tahaks pärast lõpetamist ikkagi klassi ette lasta. Koolidirektorid ütlevad, et tihtilugu tuleb neil ülikooli lõpetanud õpetajaid veel omakorda õpetada.

Kui võtame ette rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC, siis see näitab, et noorema põlvkonna õpetajad on vanema põlvkonnaga võrreldes märkimisväärselt nõrgemad. See on ka üks põhjus, miks me muudame sel aastal sisseastumistingimusi. Lootust annab see, et 2016. aastal tuli õppima tavapärasest 50 tudengit rohkem. Aga vajadus õpetajate järele on koolides muidugi oluliselt suurem.

Väga kurvas seisus on näiteks loodusainete õpetajate arv. Selle peale võib ülikool saluuti lasta, kui üks füüsikaõpetajaks soovija sisse astub. Ja see kool, mis ta endale saab, on erilise õnnega koos.

Kuidas õpetajad oma elukutsesse suhtuvad?

Eelmisest aastast pärit küsitlus näitab, et kõige negatiivsemalt suhtuvad õpetajaametisse õpetajad ise. Ülejäänud ühiskond suhtub õpetajatesse pigem soosivalt.

Teoreetilise jutu sekka üks praktiline ülesanne: annate kuuendale klassile koolitundi ja üks õpilane istub põrandal oma laua all. Palumisele ei reageeri, ütleb, et on eriline ja et ei sega seal istumisega kedagi. Kuidas käitute?

Esmalt tuleks tuvastada sellise käitumise põhjus. Mõnikord tahab õpilane täiskasvanu tähelepanu või tunda end tähtsa ja olulisena. Aidata võib see, kui anda lapsele ülesanne või roll, mis ei ole seotud praegu käsil oleva tööülesandega, näiteks õpetaja assisteerimine. Lõpuks võib kastist välja mõelda ja ka ise põrandale istuda. See, kui õpetaja teeb midagi heas mõttes ekstravagantset ja samastub õpilasega, võib olla mõnikord hea lahendus. Aga kindlasti ei tohiks õpetaja repertuaari kuuluda lapse jalgupidi laua alt välja vedamine.

Lapsed, kes õpivad end varases eas pingutama mingis valdkonnas meisterlikkuse saavutamiseks, harjutavad ka tahtejõulihast ja enesekontrollioskust. Selle mõjud kanduvad edasi teistesse eluvaldkondadesse.

Mul on olnud õppijaid 2.–72. eluaastani ja seni pole veel ette tulnud, et ma ei saa õppijat tegema seda, mida ta peaks tegema. Osalt on oskus inimestega toime tulla õpetaja kaasasündinud x-faktor, teisalt on need teadmised õpetatavad ja õpitavad.

Laua all olemise teemal jätkates: aina rohkem lapsi on kõikvõimalike erivajaduste ja häiretega. Kas nad peaks käima tavakoolis?

Õppimist toetab keskkond, mis on rahulik. Erivajaduste sissetoomine võib selles osas osutuda väljakutseks. Kindlasti on niisuguse erivajadusega lapsi, keda ei peaks tavaklassi panema, välja arvatud juhul, kui tal on seal kogu aeg kõrval tugiisik.

Teistsuguste laste olemasolu klassis on üldisele sallivusele ja tolerantsusele hea, sest lapsed õpivad erisusi märkama ja nendega arvestama. Aga see ei tohiks mõjutada laste edasijõudmist koolis.

Lõpuks sõltub lapsele sobiva keskkonna valimine ikkagi konkreetsest lapsest ja sellest, kas jätkub raha eripedagoogi või psühholoogi jaoks. Alati paraku ei jätku.

Viimased neli aastat olete juhtinud kohta, kus õpetatakse õpetajaid. Kuidas see valdkond on aja jooksul muutunud? Kuhu te seda tüürite?

Aineõpetajatel on sageli tugev aineidentiteet, kuid tugevdamist vajab õpetajaidentiteedi pool ehk see, kes on õpetaja õppijale. Selline pehmem pool peaks tugevamalt juurde tulema.

Teine asi on õpetaja enda silmaring: tema kultuuritunnetus, mille annavad teadmised kultuurifilosoofiast ja kultuuripsühholoogiast. Klassiruumis olev seltskond läheb ju aina kirevamaks, seega tuleb sisse ka multikultuursus! Õpetaja peab aru saama, et lastel on isesugune kultuuriline foon. Sellele tuleb tulevikus õpetajaõppes rohkem tähelepanu pöörata.

Samuti on küsimus selles, kuidas õpetajaks õppija õpib õppijat tundma. Üritame tekitada neuroteaduslikku tausta ja tuua õpetajaõppesse uusimat teadmist. Mitte nii, et sellised-ja-sellised-mehed-avastasid-tähtsaid-asju, vaid kuidas neid asju viia praktikasse, kuidas nende tähtsate teadlaste mõtted töötavad klassiruumis.

Nii?

Viimase 10–15 aasta jooksul on neuroteadlastel avanenud võimalus aju väga lähedalt uurida – näha õppimise ajal toimuvaid füüsilisi muutusi ja aju aktiivsust. Tänu sellele teame õppimisest rohkem ja see info annab meile võimaluse toimida klassiruumis varasemaga võrreldes teisiti ja oluliselt teadlikumalt.

Näiteks oleme harjunud mõtlema, et geenid dikteerivad üsna palju ja juba varakult saab ära lahterdada, et kui oled halvast perekonnast, siis on tulevik sinu jaoks lukus. Tegelikult näitavad aju-uuringud, et keskkond – see, milliste inimeste hulka satud perekonnas, koolis, klassis – on palju olulisem, sest see suudab häid ja halbu geene sisse või välja lülitada.

Viimase aja neuroteadus ütleb sedagi, et inimese sotsiaalset sättumust ja emotsionaalset stiili on võimalik teadliku toimetamisega mõjutada ning aju on palju plastilisem, kui me varem arvasime. Näiteks nii, et täiskasvanud panevad häbeliku lapse situatsiooni, kus ta peab avalikult esinema, ja pakuvad talle sel ajal palju tuge ning tekitavad eduelamusi. Häbelikkus ei ole muutmatu, nagu ka muud omadused.

Ehk et aju on sama moodi treenitav nagu biitseps?

Jah. Ja tahtejõud on jällegi täpselt sama moodi treenitav nagu aju.

(Teen suured silmad – M. V.)

Absoluutselt! Sa sead endale eesmärke ja pingutad! Kõige parem tahtejõu harjutus on see, kui õpid mängima mõnd instrumenti või teed trenni. Lapsed, kes õpivad end varases eas pingutama mingis valdkonnas meisterlikkuse saavutamiseks, harjutavad ka tahtejõulihast ja enesekontrollioskust. Selle mõjud kanduvad edasi teistesse eluvaldkondadesse.

Vinter on õppinud kümme aastat klaverimängu. Kuigi seltsielu tekkimisel tahtejõud kadus, jäi alles plaan lastemuusikakool ükskõik mis hinnaga ära lõpetada. Foto: Liis Treimann/Postimees

Ehk tööandja võiks vaadata, mis pilli kandideerija mängib?

Põhimõtteliselt küll. Ja võiks küsida, kui pikalt ta seda teinud on.

Mõeldes spordihullude karjeristide peale, meenuvad Jürgen Ligi ja Andrus Ansip…

Just.

Teismeeas oli mu tahtejõulihaseks ema suu, mis sundis mind klaveri taha minema. Aga ühel hetkel oli mu tahtejõuetuse lihas tugevam kui ema suu.

Jaa-jaa, tean seda omast käest, kuidas usinast klaveriõppurist kadus tahtejõud huvitava seltsielu tekkimisel. Aga siis oligi tahtejõuks ema. Ja plaan lastemuusikakool ükskõik mis hinnaga ära lõpetada oli mul kindlalt paigas.

Kas olite loomu poolest andekas?

Hea küsimus! Geenid annavad mingi paketi kaasa. Meil on eelsoodumus olla milleski väga hea, aga küsimus ongi selles, millisesse keskkonda me satume ja kas inimesel õnnestub ära tunda see valdkond, milles ta hea on.

Kui muusikaliselt andekas laps satub näiteks motohuviliste seltskonda, kes muusikast ei hooli, ja ka kooli muusikaõpetaja ei leia seda last üles, siis piltlikult öeldes lülitub see geen välja. Heal juhul leiab laps oma hilisemas elus tee muusika juurde, aga selleks ajaks on «magus õppimise aeg» läbi.

Siit üleskutse, et vanemad, viige oma lapsed kõikvõimalikesse trennidesse?

Jah, kuskile, mis peale kooli harjutaks lapsi eesmärkide nimel pingutama ning võimaldaks tal see eelsoodumus üles leida. Kõike mõistlikkuse piires.

Aga näiteks talumajapidamises võib lapsele leida mõne konkreetse rolli või vastutusvaldkonna, mis on talle jõukohane. Peaasi, et laps teab, et ta peab sellega tegelema, ja pingutab, et see asi oleks hästi tehtud.

Tõsi, vahel kiputakse lapse huve kõrvale jätma ja minnakse realiseerima enda täitumata unistusi…

…iluvõimlemine! Jäätants!

(Kirglikult õhates): «Ballett! Ma olen eluaeg tahtnud olla baleriin! Ma olen eluaeg tahtnud olla suurtel lavadel!» Laps on siis kängitsetud nendesse kingadesse ja talle ei pruugi see sugugi meeldida. Vanem võiks kuulda võtta lasteaia- või ka kooliõpetajaid, kes last näevad.

Mis on magus õppimise aeg?

Ajul on sensitiivsusperioodid, mil ta on üheks või teiseks asjaks kõige vastuvõtlikum. Näiteks keele ja kõne areng on plahvatuslik kuni kooli minemiseni – laps on nagu käsn, ta suudab mitu keelt omandada lennult ja ilma aktsendita. See on ka põhjus, miks kuni kolmeaastaste lastega tuleb hästi palju rääkida. Mingist hetkest muutub keele õppimine oluliselt suuremat pingutust nõudvaks.

Sama käib pillimängu või tantsimise kohta: 15-aastaselt balletiga alustada on natuke hilja, see peab toimuma ikka nooremana. Aga seda ei saa ka öelda, et õppimisvõime kaoks 45-aastaselt. Platooni jõuab õppimisvõime umbes 30-aastaselt, sealt edasi nõuab õppimine lihtsalt suuremat pingutust.

Miks me arvame, et eliit- või erakoolid on paremad?

Minu 91-aastane vanaema õppis iPadi kasutama.

See näitab, et õppimisel pole mingit vanusepiiri. Aga selle eeldus on ka enese vaimselt aktiivsena hoidmine näiteks lugedes. Lugemine ei pea tähendama teadus- või populaarteadusliku kirjanduse lugemist, ka ilukirjandus sobib.

Kuidas mõjutab ilukirjanduse lugemine lugejat?

Üks USA teadlane on öelnud, et kui tahate teada, mida tajub või tunneb teine inimene, siis on selleks kõige parem kasutada ilukirjandust. Ehk me läheme raamatu kaudu teise inimese pähe. Uurimused näitavad, et ilukirjandust lugevad inimesed tajuvad teisi inimesi paremini, on empaatilisemad, suudavad teise inimese nahka pugeda. Erinevalt nendest, kes piirduvad ainult teaduskirjandusega.

Hitler ja Stalin pidanuks siis rohkem Barbara Cartlandi lugema?

Absoluutselt! See oleks olnud neile väga hea soovitus!

Ikka ja jälle arvab mõni tarkpea, et kui ühiskonnas on probleem X, siis selle lahendamiseks tuleb panna vastav tund kooli õppekavasse. Tegelikult aitavad lihtsad lahendused kompleksseid küsimusi lahendada ainult erakondade valimisplatvormides?

Me näeme sama survet õpetajakoolituse puhul. Küll tahetakse, et teeksime mahukaid erikursuseid arhitektuuri, narkootikumide või tule- ja veeõnnetuste ennetamise kohta. Paraku pole igasuguste kursuste lisamine õpetajate ja seeläbi ka koolide õppekavasse võimalik, sest pedagoogid peavad ülikoolis käimise ajal ka oma aine selgeks saama ning õpetajaõpet tuleks täienduskoolituste kaudu näha nagunii elukestva õppena.

Lahenduse pakub juba aastaid räägitud haridusuuendus, mille üks põhimõte on, et me ei saa õpetada ainult kindlapiirilisi aineid nagu matemaatika või eesti keel. Õppekavas on peale nende ainete ka üldpädevused, mille puhul räägime näiteks lapse võimest õppida, järgida moraalinorme, saada aru matemaatikast, ning läbivad teemad, mis pole otseselt konkreetne õppeaine, ent on seotud nende probleemidega, millega igapäevaelus kokku puutume. Paraku vastutavad nende oskuste arendamise eest kõik õpetajad, mis tähendab, et tegelikult ei vastuta mitte keegi. Probleem on ka selles, et me oleme harjunud mõtlema 45 minutit kestvates koolitundides, aga me peaks jõudma õpetajatega koolitamise abil sinna, et üldpädevuste õpetamine oleks osa aineõpetusest.

Teadus areneb tohutult kiiresti ja kogu aeg on tunne, et kooliharidusest on puudu need-need-need asjad. Kui tahame ainekavadesse asju juurde panna, aga välja võtta ei taha midagi, siis jääb kooliaastatest väheks! Kusagil on mõistlik piir ja ma arvan, et mõnes kohas oleme selle juba ületanud. Üks võimalus on lasta osal lastel tegeleda süvendatult loodusteadustega, teistel näiteks humanitaariaga.

«Ma ei ole kindlasti klassikaliste turismireiside armastaja, kes rühib väljapakutud pakettide toel innukalt muuseume läbi ja püüab iga ausamba ning vaatamisväärsusega pildile pääseda. Pigem püüan leida kohti, mis jäävad klassikalistest vaatamisväärsustest eemale ja võimaldavad tajuda kohalike eluolu, loodust ja arhitektuuri autentsemas keskkonnas,» ütleb Vinter. Foto: Erakogu

Kas me ei peaks hoopis matemaatikat kehvemini oskavaid lapsi järele aitama?

Aga mida me soovime? Me võime ka öelda, et kool kestku 12 aasta asemel 14! See on valiku koht, kus tuleb arvestada, et mida varem teeme humanitaaride-reaalide vahel erisuse, seda erinevamaks need maailmad õpilastele kujunevad. Aga ühtedelt eesti keele ja teistelt matemaatikatunni äravõtmine pole kindlasti õige, pigem räägime mingi õppeaine süvendatult õppimisest.

Mõnda aega tagasi rääkis terve Eesti erakoolidest. Kas neid on Eestis vaja? Kas nad pakuvad paremat haridust?

Erakoolid on tihti kasvanud välja entusiastide initsiatiivist ja seetõttu julgevad nad rohkem eksperimenteerida. Näiteks rõhutada rohkem väärtusi, nagu teeb Vanalinna Hariduskolleegium.

Aga teisalt: miks me arvame, et eliit- või erakoolid on paremad? Kui oleme uurinud õpilaste hinnangut eri koolide sisekliima ja koolirõõmu kohta, siis on sealt selgelt näha, et eliitkool ei tähenda automaatselt paremaid näitajaid ning osas koolides valitseb pigem spartalik stiil. See jõuab välja lapsevanema väärtushinnanguteni ja küsimuseni, kas elu peab olema kannatus ja parim tulemus tuleb saavutada ükskõik mis hinnaga või peab elu pakkuma ka rahulolu.

Muide, heaolu temaatika tuleb ülejäänud maailma innovatsioonikoolidesse aina tugevamalt sisse. Nendes koolides pannakse suuremat rõhku eluoskustele ja aineteadmisi ei forsseerita üle.

Kuidas noored spartaliku õpihoiakuga koolis tekkivaid pingeid leevendavad?

Kunagi ühe lastepsühhiaatriga vesteldes küsis ta minult, mis ma arvan, milliste koolide õpilased on põhikontingent, kes lastepsühhiaatreid ja psühholooge külastavad. Võtame riigieksamite pingeread või PISA tulemused, mille järgi oleme Euroopa tipus, ja paneme sinna kõrvale lapsed, kes on pöördunud psühhiaatri või psühholoogi poole. Edu hind on see, et meie õpilased on ülekoormatud, õnnetud ja stressis.

Pedagoogid räägivad, et probleemsete laste arv on kasvanud.

Sama väidavad ka inimesed, kes tegelevad digimaailma pahupoolega. Viimase kümne aastaga on tähelepanuhäire ja bipolaarse meeleoluhäirega laste arv drastiliselt kasvanud. Lastearstid ja psühhiaatrid on sidunud selle intensiivset sisu pakkuva ekraanimaailma ületarbimisega, mis mõjub koormavalt meie nii-öelda ürgsele ajule. Neid probleeme ei pea alati leevendama tablettidega, vaid muu maailm pakub abikäeks näiteks meditatsiooni ja kognitiivset käitumisteraapiat. Eestis kiputakse meditatsiooni ja mindfulness’i veel naeruvääristama ja pseudoteaduseks pidama. Mujal on see oma eluõiguse välja võidelnud tõsiselt võetav teadusvaldkond, millel on tõestatud positiivsed tulemused. Ennustan, et selliste terapeutide ja praktikate kasutuselevõtmise vajadus kasvab digivaimustunud maailmas hüppeliselt.

Muide, kui ekraanil vägivalda näinud laps kogeb seda ka päriselus, näiteks kodus, kus vanemad tülitsevad või ta sattub mingisse gängi, siis nähtu mõju võimendub. Kui laps kasvab turvalises ja hoolivas peres ning agressiivsust kogeb ta ainult ekraani vahendusel, siis sellist mõju pole.

Miks ei väljendu kõrge koht PISA testis innovaatilistes tudengites ja ettevõtetes ning Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvus?

Piinlik öelda, aga ülikoolide ja ettevõtete koostöö pole olnud eriti edukas. Samas on plaanis seda muuta: Tallinna Ülikooli arengukava ütleb, et meil peaks tekkima palju tugevam seos ettevõtete ja tööturuga. Olukorra parandamiseks on loodud näiteks keskkond Adapter, kus ettevõtjatel on võimalik pöörduda ülikooli poole mingis küsimuses abi või nõu saamiseks.

Vinter koduterrassil, kus vähem jäisel aastaajal on mõnus kohvi juua. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kas eelkool on vajalik?

Absoluutselt mitte! Eelkooli võib olla vaja ainult neile, kes ei käi lasteaias, ja eelkõige selleks, et kodused lapsed saaksid omaealiste seltskonda sotsialiseerumise kogemuse. Teistele on see aja raiskamine või siis ostab lapsevanem selle aja eelkoolist, mille ta muidu võiks veeta last arendavalt ise koos temaga.

Kas esimesse klassi astumiseks on mõtet teha koolikatseid?

Mkm, see on ebamõistlik. Sa võid lapsega vesteldes saada aru, kes ta on, aga mingi testiga katsetamine, kui hästi ta oskab lugeda või kirjutada, ei ole mõistlik. Laps ei pruugi testimise olukorras üldse adekvaatselt käituda. Omast kogemusest mäletan juhtumit, kus poisile näidati pilti linnust ja küsiti, mis on pildil. Poiss ei osanud midagi öelda. Kui vihane ema oma lapse käest küsis, et sa ju nägid, et seal pildil on lind, miks sa midagi ei öelnud, vastas laps: «Ma ei suutnud välja mõelda, kas see on kuldnokk või musträstas.» Ja ta ei öelnudki seda välja, samas oli tema tase märksa kõrgem kui öelda, et pildil on lind.

Või teine näide. Mõne nädala eest sattusin poes pealt kuulma vanaema, kes rääkis oma lapselapsele, kui tähtsad koolikatsed teda ees seisavad. Tirtsule tekitati sellega tõeline stress. Hoidsin küüned pihus, et mitte minna seda vanaema noomima. Kui lapsevanem rõhutab, et need katsed on väga olulised ja et nendega otsustatakse ära kogu tulevik või kui kehva soorituse eest last karistatakse või noomitakse, siis see on kuritegu lapse vastu! Sellesse ei saa leebelt suhtuda! Kui pealesunnitud koolikatsed tehakse siiski läbi, on õige öelda, et sa lähed kooliga tutvuma, las tädid-onud mängivad sinuga ja selle käigus ka küsivad üht-teist.

Tegelikult on mõtet lapsi testida alles seitsmendas-kaheksandas klassis, kui neil on tekkinud juba huvi mõne valdkonna vastu.

Kuidas kasvatada tubli laps, kes ei lähe ekraanilt nähtust hulluks ja saab koolistressiga hakkama?

Pange digivahendid korra kõrvale, õhtustage perega ühiselt laua taga ja arutage päevasündmusi! Uuringud on näidanud, et sellistes peredes kasvavate laste õpitulemused ja sotsiaalsed oskused on paremad ning nad on enesekindlamad ja oskavad oma emotsioone paremini reguleerida. Ja see ei nõua rohkem kui tunnikest pere seltsis.

Teiseks tuleb õpetada oma lastele eesmärkide seadmist. Näiteks küsides, mis on tema plaanid homseks, mida ta tahab homme ära teha. Oma käitumise ja tegutsemise läbimõtlemine on tulevikuks ülioluline oskus!

CV Kristi Vinter (38)

1986–1997 Pärnu Ülejõe gümnaasium

1997–2000 Tallinna pedagoogiline seminar, kutsekõrghariduse diplom lasteaiaõpetaja erialal

2001–2003 Tallinna Pedagoogikaülikool, pedagoogika bakalaureusekraad alushariduse pedagoogi erialal

2003–2006 Tallinna Ülikool, magister artium kraad kasvatusteaduste erialal (teadusmagister)

2008–2013 Tallinna Ülikool, kasvatusteadused, PhD

Töötanud Tallinna Meelespea lasteaias ja Tallinna Tihase lasteaias õpetajana ning Tallinna Linnupesa lasteaias juhataja asetäitjana õppe-kasvatustöö alal

2006–2006 Hea Alguse koolituskeskus, lepinguline koolitaja

2007–2012 Tallinna pedagoogiline seminar, lektor

2010–2012 Tallinna Ülikool, kasvatusteaduste instituudi  lepinguline õppejõud; kommunikatsiooni Instituudi meediahariduskeskuse juhataja; pedagoogilise seminari lektor ja hiljem rektor

2013–2015 Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor

2015–... Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor