Surmagruppi imbunud leinav ema oleks peaaegu rongi alla hüpanud

Read «las surm hakkab mind armastama» või «praegu teeme seda, mida lapsepõlves lubasime mitte kunagi teha» korduvad paljudes laste enesetapukohtades. Foto: Sergei Pestov

Jelena Davõdova on üks kümnetest emadest, kes liitus pärast lapse enesetappu laste küberkuritegevuse käest päästmise keskusega. Jelena ühines ühines sotsiaalvõrgustikus valenime all teismeliste surmagrupiga, mis lõppes sellega, et ta oleks ka ise peaaegu rongi alla hüpanud.

Tema 13-aastane tütar Angelina hüppas Rjazanis 14-korruselise elumaja katuselt alla 2015. aasta 25. detsembril. Paar nädalat hiljem hüppas mõni kvartal eemal katuselt alla Sergei Pestovi tütar. Mõlema maja katusel leidsid vanemad sarnased kirjad teismeliste seas tuntud lauludest ning joonistusi vaaladest ja liblikatest.

Jelena ühines sotsiaalvõrgustikus valenime all teismeliste surmagrupiga. Edasi räägib ta ise.

«Mu tütrel oli olnud neli kontot, kolm neist valenimedega, neist omakorda kaks poiste nimedega. Hakkasin ühel tema valekontol kaasa mängima.

Sulandusin kahte kinnisesse gruppi. Ühe nimi oli «Vaalad ujuvad üles» ja seal oli 49 liiget. Teine oli «Me oleme kadunud põlvkonna lapsed» ja seal oli 60 inimest.

Algul olid seal lahendamiseks mõistatused, siis koostati gruppi neist, kes tahavad lahkuda 10. veebruaril. Kõik lapsed, kes tahtsid ühineda, pidi panema plussmärgi. Ma panin ka.

Ootasin kolm päeva, siis lisandusid minu konto juurde mingid kontod – ma ei tea, kas päris- või valenimedega –, kus küsiti, kas ma tõepoolest tahan surra.

«Hei, kiisu, mis sinuga juhtus, et tahad surra?»

Vastasin, et kaotasin ainsa inimese ja tahan ka ära minna. Mind võeti suitsiidigruppi.

Selle grupi administraatori esimene kiri mulle oli: «Tere tulemast! Antantum ootab teid, taevas on langenud maa peale.» Juures oli foto härja peaga kassist, kõik üleni verine.

Meile hakati igasuguseid fotosid saatma – ümberpööratud ristid jne. Selline sektantlik värk.

Inimesi muudkui lisandus ja lõpuks oli meid 67. Fotode järgi olid kõik lapsed, aga kui palju neist valenimega, ei oska ma öelda.

Meile hakati esitama küsimusi, kes kuidas tahab elust lahkuda. Hakati soovitama, kuidas on õige alla hüpata, et kindlasti surma saada ja sattuda tõe juurde. Enesetappu reklaamiti kui teekonda tõe juurde.

Siis pidi vastama šifreeritud küsimustele.

Edasi oli ülesanne lõigata vaala pilt käele žiletiga või tikkida sirkli terava otsaga. Sellest pidi tegema foto ja oma kontole üles panema. Kui seda laigiti, saime edasi järgmisele tasemele. Järgmisele tasemele sai 29 last.

Pidime pildistama oma kõhtu. Kui olid liiga paks, kästi dieeti pidada. Öeldi, et ärgu midagi söögu, joogu vaid kohvi. Kästi osta palavikuvastaseid ja peavalutablette ning neid neelata. Kui ei pidanud dieeti, järgnes karistus – tuli ennast lõikuda. Lapsed täitsid neid korraldusi. Dieedile panek on väga oluline etapp laste allutamisel.

Peaaegu iga päev pidi olema kell 4.20 hommikul üleval ja arvutis. Meile näidati videoid: sünged värvid, kõik vilkus, väga kiire tempo, veri, rongid, äralõigatud pead ja vastav muusika.

Administraator rääkis lastele pidevalt, et nad on kõige paremad ja tema nende ainuke sõber, kes neid mõistab. «Kõik ülejäänud vihkavad sind, sind pole neile vaja, sa oled neile tühi koht ja kadunud põlvkonna laps, aga meie mõistame sind, armastame sind.» Et õpetajad ja vanemad on halvad ning sõbrad pole tõelised.

Edasi määrati ära, kes kuidas enesetapu peab tegema. Vestluste järgi sain aru, kes pidi rongi alla hüppama, kes end üles pooma, kes kuskilt alla hüppama, kes end ära mürgitama. Õpetati näiteks, kuidas end kohvipulbri abil ära tappa. Peaaegu kõik poisid pidi rongi alla hüppama.

Ma muidugi ei oska öelda, kui paljud neist tegid enesetapu, aga kindlalt tean, et kahte last enam ei ole: kümneaastast poissi Magnitogorskist ja 14-aastast tüdrukut Volgogradist. Ma suhtlen nüüd nende vanematega.

Poiss hüppas alla järgmisel päeval pärast kümnendat. Kirjutas, et ta ei saa kümnendal, sest õel on sünnipäev.

Tüdruk tegi kõik täpselt samamoodi nagu minu tütar ja hüppas…

Minu tütrega ühel päeval tegid Venemaal enesetapu veel kuus last. Sergei Pestovi Dianaga ühel päeval aga veel neli last.

Minule anti enne tähtaega (10. veebruari) ülesanne pildistada maja ja katust, kust pidin alla hüppama.

Jõudis kätte viimne kohtupäev. Läksin tolle maja juurde. Mind nagu tõmbas katusele. Ma ei tea, miks, aga tõmbas. Õnneks olid minuga sel ajal juba uurijad, kes kõike fikseerisid (nad salvestasid mu kirjavahetuse) ja panid mulle mõistuse pähe.

Läksin koju tagasi.

Minu administraator kirjutas mõne aja pärast: «Hei, kiisu, mis juhtus, miks sa ei teinud?»

Vastasin, et olin otsustanud ennast hoopis ära mürgitada, aga vanemad pumpasid mind elule tagasi ning panid hullumajja.

Ta vastas: «Te olete kõik ikka päris rumalad, oleks pidanud lihtsalt alla hüppama! Aga olgu – vaata, et järgmine kord teed päriselt!»

Ma andsin sõna.

Pärast seda grupp suleti. Loodi uus grupp, millega liitusin järgmise valenime all.

Seekord kästi näiteks üles kirjutada kõigi nimed, keda vihkan. Nimekirja pidi neile saatma. Pärast pidi nimekirja puruks rebima ja tükid ära põletama. Jällegi väga hea psühholoogiline võte laste vastu.

Räägiti, et need, keda vihkan, tuleks ära tappa. Ma kirjutasin, et ei suuda. Vastati, et olgu, tapku ma siis mõni koer või kass või mingi muu loom ja saatku neile foto.

Ostsin siis suure karpkala ja palusin kodus abikaasat see noaga puruks torgata. Mees keeldus. Tegin seda ise: torkisin kala sellise mõnuga, et olin pärast väga ehmunud. Lastelt võetakse manipulatsiooniga tasapisi kartus surma ees.

Kui olin juba üle poole aasta nendes gruppides kaasa mänginud, oli omadega nii puntras, et lihtsalt kõndisin nuttes, midagi tähele panemata, otse raudteesillale. Teadvuse lõi selgeks alles siis, kui valmistusin rongi alla hüppama. Enne oleks teadvus olnud justkui välja lülitatud. Olin jõudnud juba koju helistada ja jumalaga jätta. Depressioon oli nii tugev nende inimestega suhtlemisest.»