Pevkur: soovin igal juhul teha suuri tegusid

Hanno Pevkur. Foto: Sander Ilvest

Eesti juhtivad erakonnad on läinud noorema generatsiooni poliitikute kätte, keda piiravad vahest vähem mingid kivistunud arusaamad. Äsja valis rohkem kui aastakümne jooksul peaministritooli okupeerinud Reformierakond ennast juhtima Iisaku poisi Hanno Pevkuri, kelle viisakast naeratusest ei tasu lasta end ära petta: tätoveeringuid pole, aga − nagu ütles Andrus Ansip − tegu on raudhammastega murdjaga, kirjutab ajaleht Põhjarannik.

Kandideerides Reformierakonna suurkogul selle esimeheks, pidasite sütitava kõne, kus lõpus ütlesite: «Ärme küsime endalt, kas me saame hakkama, vaid paneme kiivri pähe, prillid ette ja lendame kõrgelt, et teha suuri tegusid.» Usun, et ka teistele peale minu tuli silmade ette… lendorav!

Eks igaühel ole oma assotsiatsioonid, aga minul on igal juhul soov teha suuri tegusid. Kirjutame Reformierakonnale koos ekspertide, ettevõtjate ja erakonnaliikmetega uue programmi ning kogume sinna kokku kõik suurepärased liberaalsed ideed. Võtame oma juured ja paneme sinna juurde kõik selle, mis muudab Eesti taas atraktiivseks paigaks ja annab veidi pikema vaate ka ette − sinna, kuhu tahame minna, et olla maailma parim paik elamiseks.

Enne meie intervjuud vääratas mu keel ja millegipärast ütlesin mitmele inimesele: «Kohe kohtun peaministriga.» Te küll pole minu psühhoanalüütik, aga kas aimate, millest selline freudistlik eksimine?

Minu kohta on ka öeldud, et kui midagi nõrga küljena esile tuua, siis on selleks liigne inimlikkus. Jah, ma ei pelga öelda, et olen inimlik ja hea.

Seda näitab aeg. Praegu olen keskendunud erakonnaliikmete ja erakonna tugevamaks muutmisele ja löögirusikaks kujundamisele. Kirjutame tugeva programmi ja loodan, et Eesti rahvas annab meile sellele vastava mandaadi. Kui veel selle perioodi jooksul peaks tekkima vajadus valitsusse minna, siis oleme valmis seda tegema.

Mina ise enda psühhoanalüütikuna tõlgendasin seda vääratust nõnda, et inimeste teadvuses on Reformierakond kivistunud peaministri erakonnana.

Reformierakond on liberaalne erakond ja saab demokraatlikest väärtustest väga hästi aru. Muu hulgas on demokraatlik väärtus see, et valitsused vahetuvad. Ja kui ühel päeval ollakse opositsioonis, ei saa seda näha traagika või läbikukkumisena, vaid võimalusena pakkuda vabamalt välja ideid, mida õigeks peame.

Tõsiasi on, et Eesti rahvas usaldas meid järjestikku kolmedel valimistel: kokku oli meil võimalik 17 aastat Eestit vedada, sh üle 11 aasta peaministri erakonnana.

Võib-olla sellele eduihalusele toodigi tegelik liberaalsus ohvriks, mida nüüd taas uue programmi jaoks otsima hakkate − nagu äsja mainisite.

Kui vaadata meie programmi, siis seal on olnud liberaalsus alati esindatud. Ja tugevad liberaalsed väärtused pole ainult tugev majandus- ja rahanduspoliitika, vaid liberaalne väärtus on ka see, et inimestele antakse õigus vabale eneseteostusele. Ja räägitakse ka sotsiaalsest õiglusest. Sotsiaalne õiglus tähendab liberaalidele seda, et aidatakse eelkõige neid, kes abi vajavad. Kui inimene vajab abi, tuleb talle pigem rohkem toetust maksta − mitte maksta kõigile ja võrdselt. Kõrgete võrdsete sotsiaaltoetustega tugevat keskklassi Eestis ei saavuta.

Saan aru, et praegu kõneles teis endine sotsiaalminister.

Mitte ainult. Minus rääkis liberaal ja inimene, kes vaatab ühiskonnale õiglaselt. Kui võtta võrdluseks riigikogu liige ja «Kodutunde» klient, on selge, et viimasele tuleks maksta näiteks lastetoetust mitu korda rohkem ja esimesele ei peaks maksma üldse lastetoetust. See on õiglases riigis tunnetuse küsimus.

Samas on fakt, et mingil hetkel võttis Reformierakond suuna rahvuskonservatiivsema valijaskonna võitmiseks − seega tungisite n-ö IRLi alale.

Fakt on, et nii Reformierakond kui ka meie kompetentsus on ajas kasvanud. Kui alustasime tugevate majadus- ja rahanduspoliitika ekspertide erakonnana − ka välispoliitikas oldi tublid −, siis aja jooksul on meile lisandunud palju tugevust näiteks ka riigikaitse valdkonnas. Aga samuti sotsiaalvaldkonnas − mina, Mari Maripuu, Urmas Kruuse ja Taavi Rõivas oleme olnud sotsiaalministri ametis. Kui tahame võita ka järgmisi valimisi, peame kõnetama kõiki valijagruppe.

Ilmselt teate väga hästi, millal oli Reformierakonna toetus laes.

See oli pärast 2007. aasta aprillisündmusi.

Meenub eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste aegne video, kus Yana Toom hüsteerilisel toonil − ja loomulikult vene keeles − hoiatab, et võimule tahavad tulla need, kes viisid ära pronkssõduri.

Kahjuks on vastandumist olnud Eesti poliitikas väga palju. Muidugi mulle meeldiks, kui me vaidleksime rohkem ideede ja sisu üle, aga tõsiasi on − ka eelmiste valimiste näitel − see, et pikad arutelud programmide üle on jäänud tagaplaanile.

Ehk on õigesti märgitud, et Edgar Savisaar oli paljuski Reformierakonna võimuloleku garant. Niipea kui Keskerakonnas vahetus esimees, jäi teie erakond võimust kõrvale…

Eks elu näitab, kuidas lähevad kohalikud valimised ja milline saab olema riigikogu valimiste peaküsimus. Need on veel maa ja mere taga − kaks aastat on poliitikas väga-väga pikk aeg; selle ajaga jõuab nii Eestis kui ka kogu maailmas väga palju muutuda. Kui vaatame ainuüksi aastatagust aega: keegi ei eeldanud, et USA presidendiks valitakse Donald Trump, et britid astuvad Euroopa Liidust välja või et Eesti Vabariigi presidendiks saab Kersti Kaljulaid. Praegu on võimatu ennustada, mis saab 2019. aasta riigikogu valimiste põhiteemaks.

Võib-olla peaks hoopis Savisaar olema teie erakonna auesimees.

Sellised naljad jäävad muidugi küsija südametunnistusele. Aga on loomulik, et poliitikas on olemas oponendid, ja − sõltumata konkreetsest inimesest − on selge, et oma ideede ja väärtuste väljatoomisel tuleb näidata, mille poolest erinetakse. Ja eks Keskerakonnaga see peamine vahe väga pikki aastaid ka oli. Näiteks millised on kellegi hinnangud Nõukogude okupatsioonile ja milline on suhtumine Eesti riiklusesse ja rahvuslusse.

Kui kuulata teise Ida-Viru poisi, Jevgeni Ossinovski viimaseid väljaütlemisi, tundub, et tema on oma uue Savisaare leidnud. Isegi teid õnnitledes suskab EKRE-le…

Seda peaks Ossinovski ise kommenteerima, aga kui vaadata näiteks Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahet, jookseb meie veelahe arusaamises sellest, kuidas riik peaks olema korraldatud − et kas riik peaks ikka olema see, kes ütleb, mitu lusikatäit putru sa tohid süüa ja millist jooki juua. Meie oleme vabade väärtuste kandjad ja ütleme, et inimene on ise kõige õigem otsustaja, mida ta oma eluga teeb ja kuidas oma raha kasutab. Sotsid tahavad siiski paksu riiki, öelda kõike riigi poolt ette, kuidas peab olema, ja ise jagada ning omada ka riigikapitalismi.

Te olete meie kandist pärit, aga ei satu Ida-Virumaale enam eriti tihti.

Jah, ka minu valimispiirkond eelmistel valimistel oli hoopiski Kagu-Eesti. Aga kui võimalik, ma ikka satun Ida-Virusse ja kohtun ka oma heade ammuste sõprade-tuttavatega.

Olete ilmavalgust näinud Ahtme sünnitusmajas ja Iisakus sirgunud. Mis juurtega on teie vanemad?

Isa on Lüganuselt ja ema Lääne-Virumaalt − esivanemate järgi Simuna kandist. Isa poolt on mul ingerisoome juured. Kui olin 12aastane, kolisime Järvamaale. Järva-Jaanis lõpetasin keskkooli ja hiljem olen õppinud ühel ajal Tallinna majanduskoolis ja Tartu ülikoolis.

Teie CVs on lisaks eelmainitud sotsiaalministri ametile veel justiits- ja siseministri roll. Kus tundsite end kõige orgaanilisemalt?

Sotsiaalministeeriumis tundsin alguses kõige rohkem, et vajan järeleaitamist. Aga kuna olin ses ametis kõige kauem, sain seal väga paljud asjad detailideni selgeks. Ja tervishoid oli mulle väga südamelähedane. Ma tundsin end väga hästi ka justiits- ja siseministeeriumis: sain inimestega suurepäraselt läbi ja mul oli kõigis kolmes ministeeriumis väga hea meeskond, kellega seda tööd teha ja Eestit paremaks muuta.

Mõned mehed on tassinud poliitikukarjääri alguses tähtsama onu portfelli, aga kuidas algas teie karjäär?

Olin siis juba 26aastane. Ma polnud klassikalises mõttes broiler inkubaatorist − olin teinud juristi ja Nõmme linnaosavalitsuses ka haldussekretäri tööd. Kui Urmas Paet valiti 2003 riigikokku, saabus hetk otsustamaks, kas minna poliitikasse või mitte. Sain linnaosavanemaks ja seejärel on iga kahe aasta järel mu elus toimunud muutused. 2005–2007 olin Tallinna linnavolikogus ja samal ajal ka justiitsministeeriumis Rein Langi juures nõunik. 2007 valiti mind riigikokku. 2009 kutsus Andrus Ansip mind juba sotsiaalministriks. Edasi tulid ametid, millest on avalikkuses rohkem kõneldud.

Osa poliitikahuviliste meelest toimus teiega äsja dramaatiline metamorfoos. Teist oli jäänud mulje kui sellisest pehmemast džentelmenist, aga nüüd − äkki enne suurkogu − selgus, et olete hoopis murdja, kes lööb ülima efektiivsusega oma teravad hambad konkurendile kõrri.

Kui keegi arvab, et siseministeeriumis on võimalik olla lihtsalt niisama, ilusa väljanägemise ja hea jutuga, siis ma usun, et see inimene ei tea, kuidas Eesti riigis asjad käivad. Uskuge mind, näiteks Eston Kohver poleks kindlasti koju saanud, kui ses ametis oleks olnud pelgalt hea jutuga inimene. Olgu siinkohal öeldud, et Ansip andis mulle 2010 raudhammastega kuldorava tiitli. Olen oma elus pidanud tegema väga raskeid otsuseid − tulime sotsiaalministeeriumis nii arstide streigist kui ka kärpe-eelarvest päris kenasti välja.

Intervjuuks valmistudes sain teada, et olete valmis romantilisteks eneseväljendusteks. Näiteks kinkisite oma abikaasale sünnipäevaks noore talendi Kristjan Kannukese lõõritama!

Vastab tõele.

Samuti paistis silma, kuidas teie abikaasa oli kenasti teie kõrval, kui suurkogul võidupärja vastu võtsite.

Meil on peres väga head suhted ja kui on nii oluline päev ühe abielupoole jaoks, siis loomulikult teine toetab. Helin ei ole erakonna liige − ta on projektijuht ühes Eesti  klastris, mis koondab enda alla spordimeditsiini. Tänavu 23. augustil tähistame 15. pulma-aastapäeva. Ja meil on poeg Jan Joonas ja tütar Mirt Marleen.

Kelleks teie 12aastane poeg tahab saada?

Me pole sellest rääkinud − laseme tal kasvada ja leida oma õige tee. Minu enda vanemad on mõlemad Eesti põllumajandusakadeemiast pärit agronoomiharidusega. Kui elasime Ida-Virumaal, olid nad mõlemad rohkem põllumajandusega seotud, aga elutee on teinud oma korrektiive. Isa oli mõnda aega ka Soomes tööl. Ema on juhatanud aiandit ja vabas Eestis FIEna oma väikese lillepoe eest vastutanud.

Mida teha, et meie iive kasvaks?

Kõik algab sellest, kas me eestlastena adume, et riik saab olla vaid siis, kui tal on olemas rahvas ja territoorium. Ja rahvas saab olla üksnes siis, kui kodanikud mõistavad, et kuskilt mujalt inimesi juurde ei kasva kui ainult omavahelistest suhetest.

Mida teha, et Ida-Virumaa oleks ka mentaalselt rohkem Eesti ruum?

Mentaalselt algab kõik inimestega suhtlemisest, nende maailmapildi kujundamisest, haridussüsteemist ja sellest, millises inforuumis nad on. Kui inimesed jälgivad Eesti meediat, arvestavad siin kehtivaid reegleid ja õpivad riikliku õppekava järgi… Muidugi, hästi palju sõltub ka kodudes toimuvast. Inimeseks kasvamisel mängib suur rolli lastetuba: millised on reeglid ja arusaamised kodus, nõnda ka sirgutakse.

Tean, et te ei ole sisekaitseakadeemia (SKA) Ida-Virusse toomise fänn − pehmelt öeldes.

Olen sügavalt veendunud, et palju tõhusam on tee, mille siseministrina valisin: et noored kadetid, kes on SKAsse õppima tulnud, poleks kuskil Ida-Viru kasarmus kinni, vaid et nad oleksid Virumaa tänavail. Ja sinna viib neid praktika. Õppetöö toimub klassiruumis ja selleks, et saada head sisekaitselist haridust, peavad olema väga head õppejõud. Minu tee nägi ette, et Ida-Virumaal on praktikabaas, mille panin ka sisuliselt tööle.

Juba kahe aasta vältel on kõik politseikadetid Ida prefektuuris praktikal käinud ja käivad ka edaspidi. Ja õppejõududest: kui nad peavad õppeasutusse jõudmiseks palju aega ratastel veetma − tulles Tallinnast −, on see väga ebaefektiivne.  Suur osa neist töötab praegu ikkagi politsei peamajas Tallinnas. Teine põhjus on finantsiline. Selleks, et ehitada Ida-Virusse nullist SKA, on vaja 50–70 miljonit eurot.

Kui romantiline te ikkagi olete?

Eks ma ikka olen romantik. Minu kohta on ka öeldud, et kui midagi nõrga küljena esile tuua, siis on selleks liigne inimlikkus. Jah, ma ei pelga öelda, et olen inimlik ja hea.

Aga teil polegi puust käekella randmel!

Ma ei kandnud üldse väga pikka aega käekella. Aga kui siseministeeriumist lahkusin, kinkisid head kolleegid Eesti enda disainiga Šveitsi käekella AegaOn.

Mis värvi on sokid?

Mustad.

Aga lemmikrõivabränd?

Ei olegi sellist. Teksased ostan sellised, mis on jalas mugavad. Pigem kannan mugavaid riideid, mitte brändi.

Millal saab öelda, et olete Reformierakonna esimehe ametis õnnestunud?

Siis, kui me võidame riigikogu valimised. Selleks peab evima parimat meeskonda ja pakkuma välja kõige õigemad lahendused, kuidas tagada ja kindlustada Eesti edu.