/nginx/o/2016/09/17/5848587t1h638d.jpg)
Oktoobri algul kogunesid maaeluministeeriumis lambakasvatajad, et rääkida kiskjatega seotud muredest. Kohtumisel jäi kõlama, et kui läbi aastate on lammaste murdmisega kõige enam silma paistnud hundid, siis nüüd on hakanud neile tõsist konkurentsi pakkuma šaakalid.
Seda teab Pärnumaa lambakasvataja Urmas Aava omast käest liigagi hästi, sest sel aastal on šaakal tema karjas murdnud vähemalt 21 lambatalle. Viimane tall langes kiskja ohvriks poolteist nädalat tagasi. Kahjud ulatuvad tuhandetesse eurodesse.
«Ausalt öeldes tuleb lõpetamise tunne peale,» ohkas Aava. «Varsti pole enam kohta, kus karjatadagi, sest šaakalid on igal pool, nii kodu juures kui põldude peal.» Aava sõnul liiguvad šaakalid tema talu ümber iga päev. Tihtipeale näeb ta neid oma silmaga, nüüd annavad näljastest kiskjatest aimu jäljed lumel.
Eestis nähti šaakalit esimest korda 2013. aastal ning pärast seda on üksikuid rändavaid isendeid kohatud üle kogu Eesti, ka Piirissaarel ja Saaremaal. Tänavu juulis avaldas Meie Maa häguse foto, millelt on näha šaakalit lamba kallal maiustamas.
Samas tegid spetsialistid kindlaks, et tolle lamba tappis siiski hunt, šaakal oli hiljem tulnud lihtsalt head ja paremat nautima. Üldjuhul ongi šaakaleid peetud pigem raipesööjateks ehk ise nad lambaid murdma väidetavalt ei kipu.
Ent kas šaakalite tekitatud kahju suurenemine tähendab, et nüüd on nad siiski ise murdma hakanud? «Näib, et nad teevad seda, jah,» tõdes keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.
«Murdmisest saame absoluutselt kindlalt rääkida siis, kui keegi seda pealt näeb. Kuid tõepoolest, neist piirkondadest, kus šaakalite pesakonnad on, on viimastel aastatel tulnud teateid, et tõenäoliselt on neil lammaste murdmises oma osa olnud,» rääkis Talvi.
Keskkonnaametist öeldi Postimehele, et sel aastal on šaakalite põhjustatud kahjustusi dokumenteeritud 47 korda. Kokku murti tänavu 108 ning vigastati 16 lammast, lisaks murti üks vasikas. Ka amet nendib, et tegemist on juhtumitega, kus murdjaks oli tõenäoliselt šaakal, ent selles ei saa alati täiesti kindel olla.
Šaakalite pesakonnad, millele Talvi viitab, asuvad näiteks Matsalu lahe lõunakaldal ja Pärnumaal Tõstamaa ja Häädemeeste kandis. Just sealkandis tegeleb lambakasvatusega ka Urmas Aava, kelle hinnangul on ümbruses neli-viis pesakonda. Viieliikmelisi pesakondi on Eestis kokku kümmekond.
Pärnumaa lambakasvataja sõnul on šaakalid kavalad loomad. «Hiljuti murti meil kaks talle kodu juures just siis, kui meid abikaasaga kodus polnud. See võib küll naljakas tunduda, aga just siis on kodu juures murtud, kui kumbagi kodus pole,» rääkis Aava.
Tegelikult poleks ju erilist vahet, kas lamba murrab hunt, šaakal või keegi kolmas, kui kahju loomapidajale igal juhul hüvitataks. Paraku aga on nii, et võõrliigina Eestisse jõudnud šaakali tekitatud kahju ei korva keegi.
Seda, kellele ja kuidas metsloomade tekitatud kahju hüvitatakse, reguleerib looduskaitseseadus, mis näeb ette, et hüvitatakse selliste kiskjate nagu hundi, pruunkaru ja ilvese tekitatud kahju. Samuti kompenseeritakse kahju, mille on tekitanud hall- ja viigerhüljes, Euroopa naarits, meri- ja kalakotkas ning rändlinnud.
Näiteks kui hallhüljes jääb püünisesse kinni ning lõhub selle, hüvitatakse kalurile kahju kuni 70 protsendi ulatuses püünise taastamise kulutustest. Kui hunt või ilves murrab lamba, on loomakasvatajal õigus saada hüvitist koguni saja protsendi ulatuses. Kui šaakal murrab lamba, ei saa põllumees mitte kui midagi.
Loomulikult tekib lambakasvatajal küsimus, kas ei peaks šaakalgi sellesse nimekirja kuuluma. Seda on Aava sõnul arutatud ka lambakasvatajate seltsis.
«Seda vastust mina öelda ei oska, sest see on laiem keskkonnapoliitiline küsimus,» ütles aga keskkonnaameti ekspert. Tema teada pole šaakali «personaalküsimust» selles valguses seni arutatud.
Mõistetav on tegelikult seegi, et absoluutselt kõiki kahjusid ei saa hüvitada. Talvi tõi näite, et ka metsaomanikule ei hüvita riik põdra või metssea tekitatud kahju. Need kulutused ja ka kahjustuste ärahoidmise küsimus tuleb maaomanikul lahendada koos piirkonna jahiseltsiga. Muide, ka šaakal kuulub väikeulukite hulka, kellele võib iga jahimees jahti pidada.
«Loomapidajana ma loomulikult arvan, et šaakal võiks olla hüvitatavate loomade nimekirjas, kuid probleem on tegelikult hoopis laiem,» sõnas Aava. Ta selgitas, et šaakali arvukus on lastud kasvada suuremaks, kui seda oleks tohtinud lubada. Ka on tema hinnangul jahipidamisest vähe abi.
«Olgem ausad, lammas on üsna rumal loom ja seetõttu ka väga kerge saak. Sellegipoolest tuleb šaakali populatsiooni oluliselt vähendada või kuulutada see isegi liigiks, mis tuleks hävitada. Ma usun, et lähiaastatel muutub see lambakasvatajatele väga tõsiseks probleemiks,» arvas Aava.
Tõnu Traks
keskkonnaministeeriumi jahindusnõunik
Ulukikahju kompenseeritakse ja ennetusvahendeid nähakse riigi poolt ette juhul, kui riik on liigi jahipidamist piiranud. Näiteks hanede ja laglede kahjusid kompenseeritakse, sest kevadine linnujaht on keelatud, samuti kompenseeritakse suurkiskjate kahju, sest nende jaht on tugevate piirangutega.
Šaakal on aga väikeuluk, keda kütitakse nagu tavaulukit, ja tema tekitatud kahju riik ei kompenseeri. Väikeulukit võib küttida nii jahipiirkonna kasutaja kui maaomanik oma maal, mistõttu kõik võimalused šaakali arvukuse piiramiseks ja sellest tulenevate kahjustuste vältimiseks on olemas.
Põhimõtet, et riik kompenseerib kahju ja ennetusmeetmed ainult siis, kui ei luba inimesel liigi arvukust reguleerida, ei ole plaanis muuta.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)