Rohtmets nentis, et kuigi president Kaljulaidi otsus president Meri traditsiooni muuta on küll esmakordne, on teiste tähtpäevade puhul president Ilves talle tegelikult juba tee ette näidanud.
«Ehkki Ilvese ametisse astumise järel toimus jumalateenistus, asus ta tähtpäevade tähistamise suhtes seniseid traditsioone kohe muutma. Nii nagu vabariigi aastapäeva kontsert ja vastuvõtt eemaldusid Tallinnast, liikus ka jumalateenistus Tallinnast Mulgimaale. Varem oli president tavaliselt ikka mõnes Tallinna kirikus käinud. Kadusid ka telekaamerad ja presidendi usust sai tema isiklik asi. Varsti ei jõudnud Ilves enam üldse kirikusse, ei jõulude ega vabariigi aastapäeva ajal. Samas isiklikumat laadi talitus, ehk abielu sõlmimine toimus siiski kirikus,» rääkis Rohtmets.
Seda, et usk on isiklik asi, rõhutab ka Kaljulaid. «Presidendil on täielik õigus sellisel seisukohal olla, nii nagu tal on ka õigus öelda, et ei riiklikel ega kiriklikel tähtpäevadel ta kirikusse oma jalga ei tõsta. Ainsaks probleemiks näib siin olevat see, et kui president toob oma seisukohti esitades näite, et külastas kontrollikoja liikmena kutse peale paavsti ja järgis kohtumisel kiriklikke tavasid, siis tegelikult samasuguse kutse esitas talle ju ka peapiiskop Urmas Viilma. Austust ja soovi austust näidata, aga mitte tingimata presidendi oma usu tunnistamist, ootas presidendilt ilmselt temagi,» möönis Rohtmets.
Kirikuloolane tõdeb, et kuigi Eestis pole riigikirikut, ei tähenda see sugugi seda, et riik ja kirikud oleksid lahutatud. «Seda sorti traditsioon, nagu näiteks Prantsusmaal, kus religioon on avalikust ruumist suuresti tõrjutud ja rõhutatakse riigi ilmalikkust, pole Eesti Vabariigis tavaks olnud. See ei tähenda loomulikult seda, et asi ei võiks selles suunas areneda, aga seni on riigijuhtide osalemine jumalateenistustel lähtunud valdavalt sisse juurdunud tavadest, ehkki tõsi, juba president Ilvese ametiajal võis siin täheldada teatud muutust,» möönis ta.