Seitse kaunist eesti neidu võtsid mind naiste tantsupeo eel oma majutuspaigas Udu talus vastu. Julgen neid kindlasti nimetada eestlasteks. Nende esivanemad on pärit Eestist, kuid nad ise elavad Kanadas Vancouveris. Kuid kui nägin neid vihmasabinas Ivo Linna loo «Oma saar» saatel tantsimas, ei olnud mul mingit kahtlust, kes nad on.
Kanadast Eestisse naiste tantsupeole: see on lihtsalt nii suur au! (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased on tuntud oma kinnisuse poolest. Seda kinnitab ka Brigid Lora, üks neljast Kihnu juurtega õest, kes juhib Vancouveri väliseestlaste rahvatantsurühma Kiivitajad ja tantsib ka ise seal. Ta räägib vaimustunult, kuidas tantsu- või laulupeol, millest nad on ka varem osa võtnud, see kinnisus justkui võluväel kuhugi kaob.
Olin väga üllatunud, millise lahkuse ja soojusega nad mu vastu võtsid. Juba minut hiljem naersime laginal koos ning viie minuti pärast tundsin, nagu teaksin neid pikemat aega. Eks see, kui lihtne on nendega ühist keelt leida, eristabki neid Maarjamaa eestlastest, kellel võtab kauem aega, et inimest usaldama hakata.
Olgu, nad ei räägi ka puhast eesti keelt, kuid nad südamest üritavad. Noorim neljast õest, Silvia, kes samuti Kiivitajates pastlaid kulutab, räägib siinset keelt teistega võrreldes siiski palju paremini. Minu üllatuseks selgub ka, et ta elab juba kaheksandat aastat oma vanavanaema sünnikodus Kihnus. Siin kohtus ta oma elukaaslasega ning töötab nüüd Kihnu koolis.
Silvia Kanadas elavad õed käivad Kihnus nii tihti kui võimalik, muul ajal hoiavad nad ühendust interneti vahendusel. «Kihnus ja Eestis üldse on alati nii hea olla, süda on rõõmu täis, see kõik on justkui suur pidu,» ütleb Brigid Lora. Kui küsin, kas teised õed ei taha päriselt Kihnu kolida, tulevad Brigidil pisarad silma: «Loomulikult tahaks… See riik on nii vägev, loodus ja inimesed... Terve tantsutrupp tunneb suurt tõmmet Eestimaa poole.» Silvia noogutab ja lisab, et tegelikult võtaks ta kõik kiivitajad enda juurde saarele elama.
Tundub uskumatu, kuidas saab tantse harjutada, kui üks seitsmendik rühmast elab Kihnus ja ülejäänud Kanadas. Tuleb välja, et Silvia on oma Kihnu köögis ja teised tüdrukud Vancouveris, 7600 kilomeetrit ületatakse otseühenduses videosilla abil. «See on parim grupp, kellega tantsida, ja ma olen neile nii tänulik, et saan olla osa sellest grupist, kuigi asun teisel pool maakera,» rõõmustab kihnlane.
Naiste tantsupidu tähendab rühmale suursündmust ning selleks on nad pikalt harjutanud. Brigid Lora loodab, et nad saavad teistele väliseestlastele ka eeskujuks ja inspiratsiooniks olla. Kiivitajate eestvedajana ja tantsuõpetajana loodab ta, et ikka aina rohkem ja rohkem väliseestlasi hakkab samasugustest üritustest Eestis osa võtma. «Tantsupeol tantsimine on lihtsalt nii võimas, te ei kujuta ette ka,» ütleb ta ohates ja pisar tikub taas silma. Silvia proovib tantsupeo emotsioone anda edasi sõnadega: «Kui muidu on eestlased pigem reserveeritud ja suletud, siis seal nad justkui ütleksid, et palun tule minu maailma, ma tahan sind lähemalt hoida.»
Brigid Lora räägib vaimustunult ka Vancouveri kogukonnast ja teistest Kanada väliseestlastelt, kes kõik neile siiralt kaasa elavad. «Iga kord kui Eestist esinemast tagasi Vancouverisse jõuame, võetakse meid avasüli vastu ja oodatakse meilt muljeid,» jutustab ta. Brigid Lora on õnnelik ka selle üle, et aina rohkem eesti juurtega noori inimesi ühineb Vancouveri väliseestlaste kogukonnaga.
Pühapäeval toimub Jõgeva staadionil teist korda Eesti naiste tantsupidu, mis kannab seekord nime «Mehe lugu». Ligi 4700 naist jutustavad tantsu keeles loo eesti mehest ja sellest, kuidas mees näeb naist läbi oma silmade ja südame. Etenduse lavastaja on Ülo Luht ning muusikaline juht on Toomas Lunge. Kavas on peaproov-etendus kell 11 ja kaks kontsertetendust kell kolm ja seitse. Postimehe vahendusel saab etenduse otseülekannet vaadata kell seitse õhtul.
Katriin Tralla töötab Postimehes suvereporterina.