Jõksist sai IRLi ametlik presidendikandidaat

Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu kinnitas ühehäälselt Allar Jõksi ametlikult erakonna presidendikandidaadiks. IRLi volikogu loodab koondada tema kui erakondade ülese kandidaadi taha ka teiste erakondade toetust. 

Erakonna esimees Margus Tsahkna ütles, et äärmuste omavahelisse vastandumise asemel on vaja tasakaalustavat, talupojamõistuslikku lähenemist, mida Jõks erakondade ülese kandidaadina esindab. «Vastandumine ja äärmuste vaheline kraaklemine ei vii ühiskonda edasi. Peame keskenduma nii presidendikandidaadi valikul kui ka igapäevases poliitikas olulisele - eesti rahva püsimisele ning rahvusriigi arengule,» ütles Tsahkna.

Tsahkna sõnul ei ole Jõks allunud ühegi erakonna ettekirjutustele ning temast ei saa kuulekat mugavuspresidenti. «Poliitiline allumatus on talle maksma läinud küll töö jätkamise õiguskantslerina, kuid on tõestanud, et ta on sõltumatu ning lähtunud nii kohtuniku, õiguskantsleri kui ka advokaadina oma ametivandest ja põhiseaduses sätestatud põhimõtetest. See annab usku, et presidendiamet ei ole üksnes õukonnamängude tallermaa, vaid omab olulist rolli ühiskonna sidustamisel.»

IRLi volikogu aseesimehe Ulla Preedeni sõnul veenis Jõksi volikogu ees peetud kõne, et tema põhimõtted kattuvad suuresti IRLi omadega. «Rahvusriigi püsimine, eesti keele ja kultuuri säilimine, inimväärikuse, arengu ja ettevõtlusvabaduse tagamine on väärtused, millele toetub Eesti riik ja mis on üle päevapoliitilisest vaidlustest,» ütles volikogu aseesimees Ulla Preeden.

«Volikogu liikmeid veenis ka Jõksi toetus kohalikel valimiste valimisliitudele erakondade ja üksikkandidaatide kõrval – see aitab kaasa tugeva kogukonna arengule ja võimaldab inimestel enam kohaliku elu korraldamises kaasa rääkida,» lisas ta.

Erakonna esimehe sõnul avas Allar Jõks avas oma nägemuse presidendi rollist eelkõige kui põhiseaduses sätestatud põhimõtete kaitsjast. «Ta on näidanud, et ta kannab meie väärtusi ning tema taha on valmis koonduma mitme erakonna esindajad. Ootame koostöövõimet kõigi erakondade poolt, et leida erakondade ülest kandidaati, selleks peame tõusma erakondlikest huvidest kõrgemale.»

Postimees avaldab Allar Jõksi IRLi volikogu ees peetud kõne täismahus:

Head Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu liikmed!

Valimised on kunst, mille abil hoitakse inimesi toppimast nina asjadesse, mis tegelikult neile kuuluvad. See mõttetera sobib ilmestama vabariigi presidendi valimisi.

Eesti avalik mõtteruum on vaenumüüriga lõhestatud. Erakonnad on koondamas valijaid kooseluseaduse ja pagulastega palistatud sallivuse rindejoone taha. Paraku on nii, et käsukorras ja sildistades hoolivust ja armastust ei loo. Isegi mitte erakonnad. Ning muutuma ei pea valija vaid just erakonnad. Erakonnad, mis Eesti sisejulgeoleku hinnaga üritavad poliitilist punktivõitu noppida. Ja erakonnad, kes näevad oma eduvõimalust selles, et innustunult otsivad sisevaenlast ning ehitavad selle ümber oma «uut» poliitikat.

Kui selles kampaanias millelegi vastandun...siis vastandumisele.

Mart Laarilt sõnu laenates – kui sa ikka nii kõvasti sallid, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes ei salli, siis on tulemus sama. Sallivus või täpsemalt öeldes teistsuguse talumise kohustus on inimeseks olemise tunnus. Kuid sallivuse ülevõimendamine ainukese euroopalikkuse sünonüümina on meid toonud olukorrani, kus Eesti tuleviku seisukohalt määrava tähendusega arutelud-majanduse, hariduse, kultuuri osas on jäänud tahaplaanile.

Just avatud ja mõtteerksas sisepoliitikas asub võti paremasse Eestisse.

Kuidas jõuda Eestini, mis on innustav koht elamiseks ja töötamiseks? Kuidas jõuda Eestini, kus hinnatakse erinevusi ja kus tunnustatakse hoolivust ja ettevõtlikkust? Ja mida teha, et ümberjagamise asemel ettevõtlikkus au sisse tõsta?

Neile küsimustele vastates on võimalik üles ehitada riik, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Riik, kus ei arvata, et kui inimene naeratab, siis järelikult on tal õnnestunud riiki tüssata.

Möödunud valimisi meenutades mõtlen ikka, kust ammutavad usku ja lootust need noored, kelle jaoks nelja aastane valimisvisiooni periood on lühike. Noored, kes tahavad teada, milline on Eesti 10-20 aasta pärast ning milline plaan meid selle eesmärgi suunas viib.

Nende noorte jaoks on ebapiisav valimislubadus olla õigel teel, sest isegi kui sa oled õigel teel, aetakse sind alla, kui sa seal lihtsalt seisad.

Nõustun Siim Kallasega, kes oma erakonna näitel on kirjeldanud, kuidas soov igal juhul võimul püsida pärsib riigimehelikke otsuseid. Erakond, mille silmapiir piirdub ainult järgmiste valimistega, jõuab parlamenti. Ettevõtja, kelle äriline horisont ulatub sama lähedale, läheb pankrotti. Kas ei tundu ebaõiglane?

Miks ma kandideerin?

Artur Alliksaar on sõnanud: Vabadus on südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale. Ma ei tahaks, et Henri Leon ja Natali Mirtel aastate pärast ütleksid: «Vanaisa oli üks parimatest nende  hulgast, kes kunagi ei kandideerinud.»

Andsin oma esimese vande Eesti Vabariigile aastal 1991 kohtuniku ametisse astudes. 25 aastat põhiseaduslike väärtuste kaitsel on andnud  kogemuse, mida saan edukamalt kasutada kui vaid arvamuslugusid kirjutades.

Olen töötanud õiguskantslerina koos kolme presidendiga, kolme Riigikogu koosseisu ja viie valitsusega. Kaheksa aastat erasektoris on andnud oskuse kaaluda nii era kui ka avaliku huvi. Ja teadmise, et raha ei tule riigieelarvest.

Millisena näen Eesti viie aasta pärast?

See on suuremeelne Eesti, kus vihapriilt saavad erinevate vaadetega inimesed ka kõige tundlikematel teemadel kõneleda. See on Eesti, kus valija ja valitava suhetes on rohkelt väärikust, vabadust ja vastutust.

Milline peaks riigipea olema, et sellise Eestini jõuda? Nagu on presidendi puhul oluline välispoliitiline kogemus, peaks president samavõrra mõistma, seda mida ta kaitseb – põhiseadust.

Ametivanne sõnastab presidendi missiooni ja tingimused, millele president peab vastama – olla põhiseaduse ja seaduste erapooletu ja õiglane kaitsja. Ja teha seda rahva ja vabariigi kasuks. See järjekord ei ole juhuslik – vabariigi president on rahva president, mitte poliitilise enamuse president.

Seetõttu ei või president kunagi öelda – mul on oma rahva pärast piinlik. Seetõttu teeb haiget enesekindlus, millega poliitilised liidrid «teevad presidenti».

President peaks olema kirglik, õiglane ja julge. Kirglikkus tähendab, et ta ei jää kunagi kõrvalvaatajaks. Õiglust nõuab presidendi ametivanne. Õiglus tähendab, et manitseda ei tule ainult rahvast ja opositsiooni vaid ka poliitilist enamust. Ja julguseta on raske jääda iseseisvaks.

Raske on nõustuda nendega, kelle arvates president peab vältima sekkumist sisepoliitikasse. Põhiseaduse kaitsmine presidendi poolt tähendab seista õigluse, ausa poliitika ja võrdsete võimaluste eest. Ja teha seda erapooletult, kuuldavalt ja järjekindlalt. Kuidas või mida kaitseb riigipea, kui ta ei tohi sekkuda sisepoliitikasse?

Kui selle taga, et presidendiameti eeltingimuseks seatakse karjäär Islandi väljakul, on tegelikult soov hoida president eemal sisepoliitikast, on see ohtlik. Presidenti, kes sisepoliitikas sõna ei võta, võivad soovida need, kelle arvates riigikontroll kaagutab, õiguskantsler tegeleb poliitikaga ja kodanikuühiskond peaks jääma oma liistude juurde.

Väärikus, vabadus, vastutus

Oma tegevuses Eesti Vabariigi presidendina luban juhinduda väärikusest, vabaduses ja vastutusest. Need ei ole loosungid vaid 25 aastasel kogemusel põhinev filter, läbi mille tuleb iga otsustus lasta.  

Inimväärikus kui põhiseaduse üks aluspõhimõtetest peab kaitsma meid Eesti eest, mis on kuri ja kinnine. Vabadus kaitseb meid Eesti eest, kus inimesed ei julge enam avalikult sõna võtta peljates sildistamist või sotsiaalseid sanktsioone. Eesti eest, kus järjest enam sõltub ameti või tööalane karjäär erakondlikust värvist.

Riigipeal on võimalus erinevate algatuste kaudu luua turvaline ja arendav keskkond eriarvamuste tasakaalustamiseks. Aeg on lõpetada asendustegevused nagu seda on avalikkuse mobiliseerimine «sisevaenlaste» vastu. Vajame ühendatud aga mitte ühtset Eestit.

Väärikus on nii sisepoliitiliste kui välispoliitiliste otsuste üks mõõdupuudest. Mäletan elavalt süüdistusi aastast 2005, et õiguskantsler ei mõista välispoliitikat, sest takistasin Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimist. Taotlesin, et piirilepingu ratifitseerimise seaduse preambulis tehtaks viide Tartu rahulepingule. Usun, et piirileping Venemaaga võiks olla kasulik. Aga mitte iga hinna eest. Taandumine Tartu rahust tähendab loobumist oma väärikusest. Kui sul ei ole väärikust, ei ole sul midagi.

Vastutus seob nii valitavat kui valijat. Kõrgeima võimu kandmine valija poolt ei ole mitte privileeg vaid kohustus. Kes on süüdi kui tööandja on valinud endale nõrga töötaja? Riigipea roll on innustada nägema kaugemale nelja aastasest valimistsüklist.

Eestit saab vastutuse nõudmisega paremaks teha. Ühtne Eesti, Silvergate, algatus «Aitab valelikust poliitikast», Harta 12 ja Rahvakogu on vaid mõned kinnitavad näited, et ühiskonnas on kriitiline mass inimesi kes soovivad muutusi. Ja muutustega tuleb edasi minna.

Välispoliitika

Välispoliitikat presidendi agendas ei tohi alahinnata. Riigipea ei ole soolomängija. Ta lähtub oma välispoliitilises tegevuses julgeolekupoliitika alustest ja kooskõlalisest suhtlusest nii Riigikogu väliskomisjoni kui ka valitsusega. Mina usaldan Eesti välisteenistust. Eesti välispoliitika on olnud tulemuslik.

Meil seisavad lähematel aastatel ees arutelud, et sõnastada Eesti koht Euroopa Liidus. Mägede taga pole vaidlused, kas EL kui rahvusriikide liit või liitriik. See on üks välispoliitilistest teemadest, mida Eesti saab mõjutada. Põhiseaduse kaitseklausli autorina oman kogemust, et nendes aruteludes olla Eesti jaoks tasakaalu otsija.

Eeltoodu ei tähenda, et olen euroskeptik. Ma näen Eestit Euroopas samamoodi nagu enamik võimalikest presidendi kandidaatidest.

Meie idanaabri reaktsioon NATO Varssavi tippkohtumisele ja USA presidendivalimistele defineerib lähiaja Euroopa julgeolekuparadigma. Nõustun Matti Maasikaga, kes on riigieelarve arutelusid silmas pidades küsinud – kas praegu on ikka õige aeg diplomaatia kui riigi esimese kaitseliini pealt kokku hoida.

Meie välispoliitika üheks eesmärgiks on Eesti ettevõtjate ekspordi edendamine ning nende huvide kaitsmine välisturgudel ja uute investeeringute toomine Eestisse. Aastaid on räägitud, et valitsusel puudub väliskaubandustegevuse sihitatud planeerimine. Millised on meie välispoliitilised tegevused, et aastaks 2020 oleksime konkurentsivõime edetabelis 20. kohal?

Üheks Eesti välispoliitiliseks eesmärgiks on ka Euroopasse ukse avamine Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale. Kaheksa aastat ÜRO eksperdina nendes riikides on andnud mulle kogemuse, mida saan kasutada.

Head kuulajad!

Riigikogu ees 2001. aasta 20 veebruaril õiguskantsleri ametivannet andes lubasin: «Õigust luuakse ja kohaldatakse õigluse saavutamiseks. Et õigus oleks õiglane, tuleb ta lasta läbi südame, hoolimata sellest, et see vahel väga valusaks osutub.» Luban, et juhindun sellest ka järgmisel viiel aastal.