Kapo peadirektor: turvalisus pole midagi absoluutset

Arnold Sinisalu Foto: Margus Ansu

Kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu kinnitab, et Eestis pole praegu erilist põhjust terrorirünnakute pärast muretseda ning peljata ei maksa ka seda, et uusimmigrantidega terrorioht kasvaks, sest sel viisil pole siia radikaliseerunud inimesi tulnud.

Kas Eesti inimesed võiksid tunda end turvaliselt, hoolimata sellest, mida nad televiisorist näevad ja raadiost kuulevad?

Kui nad on Eestis, siis ma ei näe praegu erilist põhjust muretsemiseks. Küll aga need inimesed, kes on piirkondades, kus on terroriakte toime pandud, peavad olema ettevaatlikud.

Nagu elu on näidanud, tuleb terroriakte mingi intervalliga juurde ning Daesh on vastutuse võtnud. Kui räägitakse, et Euroopast on tuhandeid inimesi Süüriasse võitlema läinud ja kui nad aja jooksul tagasi pöörduvad, siis on selge, suureneb võimalus, et nende seas on ka neid, kes tahavad ja suudavad terroriakte toime panna. See on täiesti ilmne ja loogiline. Küsimus on selles, kui palju meie kolleegid konkreetsetes riikides ja ka meie suudame koos näha, tuvastada ja ennetada neid sündmusi. Häda on ju selles, et ühegi Euroopa riigi põhiseadus ei võimalda ega peagi võimaldama karistada mõtete eest. Niikaua kui inimene mõtleb mingisuguseid mõtteid, ei juhtu midagi.

See on ilus põhimõte, aga see ei kaitse meid järgmiste terrorirünnakute eest.

Küsimus ongi, kuidas tuvastada piire, millal fundamentaalsetest mõtetest saavad radikaliseerudes terroriteod. See on õhkõrn piir ja selliseid ressursse, ma kardan, ei ole ka kõige rikkamatel riikidel. See tähendaks totalitaarset ühiskonda, kus kõik on jälgimise all. See pole võimalik ega ka mõistlik.

Mida saab ühiskond nende aktide ärahoidmiseks teha? Oleme ka oma aastaraamatutes korduvalt öelnud, et inimesed, andke meile teada, kui teil on kellegi pärast mure. Et ta haub, propageerib terrorismi või vägivalda. Vahel aitavad ka ennetavad vestlused, mida meie või politsei selliste inimestega peame.

Kas me üldse teame, kui palju võib olla Euroopas immigrantide teise ja kolmanda põlvkonna liikmeid, kelle elu ei lähe nii hästi ja kes radikaliseeruvad? Või kui palju on illegaale, kes pole kusagil kirjas?

Ma ei oska öelda, kas tervikpilt on kellelgi olemas, aga riikide kaupa on kindlasti olemas ülevaade, kes võiksid kuuluda radikaalse islami kandjate hulka. Ma ei usu, et keegi uurib, kui palju etnilise tausta tõttu võib moslemite seas olla potentsiaalseid terroriste.

Äkki peaks Euroopa üksikasjalikumalt neid inimesi vaatama hakkama?

Euroopas elab miljoneid moslemeid, aga neid, kes on terroriakte toime pannud, neid me loeme ikkagi kümnetes, mitte tuhandetes. Teine asi on need võitlejad. Nende hulgas on ju ka nn põliseid eurooplasi. Soome näiteks on rääkinud, et neil on täiesti tavalistest soome perekondadest inimesi, kes on islami vastu võtnud ja võitlema läinud. Üldistamine oleks siin viimane asi, mida teha. Arvan, et oleme keskajast eemaldunud ja ei hakka nõiajahti pidama.

Kui räägime sellest, mis Euroopas toimub, siis Islamiriik on sisuliselt Euroopale sõja kuulutanud. Oleks enesepettus, kui me seda ei tunnista.

Sõda on võib-olla siiski palju öeldud. Need on terrorirünnakud, mitte sõda. Teadlased on alati öelnud, et terrorism on nõrkade vahend. Islamiriigi mõistegi on totter, see legitimisreerib seda terrorirühmitust. See ei ole riik, keegi ei tunnusta seda riigina, sel pole enamikku riigi tunnuseid. See, mida nad toime panevad, on soov tähelepanu saada ja näidata, kui võimekad nad on. Rünnata demokraatliku riigi alustalasid, usaldust. Et Euroopa riigid ei suuda tagada julgeolekut, turvalisust, korda. Mida halvem on Euroopas, seda parem neile.

See õnnestub neil fanaatikutel suurepäraselt.

Hetkel on see nii kuum teema ja paistab väga mustades värvides. Aga rünnakud, mis on olnud Madridis, Londonis, Washingtonis või New Yorgis, need on ju üle elatud. Ei ole ju sellepärast demokraatia kokku kukkunud. Arvan, et meie ühiskonnad on piisavalt paindlikud, et sellised rünnakud üle elada. Küsimus on pigem selles, kuidas edasi.

Demokraatia pole kukkunud, aga hirm, ohutunne, ebakindlus – see ju selgelt süveneb iga sellise rünnakuga?

On täiesti loomulik, et inimestes tekib ärevus, mure, hirm. Elu ei saa ju jääda elamata.

Kui palju ja kuidas te Eestis islami vastu huvi tundvate inimestega töötate?

Meie töö käib ohuhinnangute alusel. Meil pole vajadust ega ka ressurssi, et tegeleda kõigi inimestega, kes tunnevad islami vastu huvi, ja seda pole vajagi. Meie fookus on tuvastada need, kes on radikaliseerumas, kes soovivad minna võitlema Süüriasse või panna toime terroriakte.

Kas meil on neid?

Jah, meil on selliseid isikuid. Ivan Sazanakov, kes läks Süüriasse võitlema, ning teda toetanud Roman Manko ja Ramil Khalilov. Andsime need kaks viimast isikut koos prokuratuuriga kohtu alla just seepärast, et nad toetasid Sazanakovit ehk rahastasid terrorismi. Esimene kohtuaste leidis, et nad on süüdi, ning just täna (eile – toim) oli ringkonnakohtus istung, mille otsus tuleb mais.

Kas meil on neid veel?

Jah, kahjuks on meil neid veel.

Kas need on pigem inimesed, kes on sünnist saati Eestis elanud?

Neid on igasuguseid.

Kas meile on ka pagulasvoo kaudu islamiäärmuslasi tulnud?

Ei, seda küll ei saa öelda, et neist, kes on viimasel ajal Eestisse tulnud, oleks keegi radikaliseerunud. Pigem ikka need, kes on siin olnud. Võib-olla mõni selline, kes on aastaid tagasi Eestisse asunud, aga et keegi oleks äsja saabunud ja oleks terrorist – seda öelda ei saa.

Kõigi nende asjade puhul on see paha lugu, et midagi absoluutset ei ole. Praegu pole meie ohutase halb. Meil ei ole ühtegi viidet, et keegi plaaniks siin plahvatusi toime panna. Aga me ei saa välistada, et kui Daesh tahab toime panna üleeuroopalist terrorirünnakut, võiks nad vabal Schengeni alal Eestisse saata kellegi, keda me ei tunne. See on see paha pool ja selle peab ka välja ütlema. Loomulikult koostöös politsei- ja piirivalveameti ning teiste asutuste ja oma väliskolleegidega teeme kõik, et selliseid sündmusi ära hoida.