«Ma loodan, et sind vägistatakse»

Rassistlikult meelestatud seltskond peab internetis ähvarduskampaaniat, mis ulatub Facebooki sissekannetest telefonikõnede ja ähvardussõnumiteni. Küberahistajate sihtmärgiks võib saada igaüks, kes julgeb võtta sõna võõraviha vastu. Toome teie ette neli lugu.

Kas tasub Eestisse jääda? Ute lugu

Sakslanna Ute Wohlrab (46) kolis Eestisse 1994. aastal ning on sellest ajast saadik tegelenud vana-tori hobuste kasvatamisega ehk eesti kultuuripärandi hoidmise ja säilitamisega. Ta elab koos kõigi oma loomadega Valgamaal ja räägib suurepärast eesti keelt. Lisaks, nagu ta ise naljatades ütleb, on ta tegelikult täiesti tavaline valge rassi esindaja.

Praegu kaalub Wohlrab aga tõsiselt Eestist lahkumist. Põhjuseks nii kurjakuulutavad meeleolud Eesti ühiskonnas kui ka küberkiusamine, mis päädis sel nädalal rõveda fotomontaažiga, kus viidatakse selgelt zoofiiliale hobustega; pildile on lisatud nii Wohlrabi kui ka ühe Tartu rassismivastase aktivisti nimed.

Tegemist on sulaselge laimamisega, ja sarnaseid kollaaže on sama kasutaja teinud nii poliitikutest kui lihtsalt Facebookis silma jäänud inimestest. Paistab, et foto on sotsiaalmeediasse riputanud isik, kes kasutas nime Reigo Vali. Tegelikult kirjutatakse ta perekonnanimi ä-ga ja tegu on varem naise vastu kasutatud füüsilise vägivalla eest kohtulikult karistatud isikuga, kes leidnud internetis aega paljude inimeste kiusamiseks.

Ute Wohlrab päästetud hobuse Hannesega. Foto: Foto: Erakogu

Sõimukirjad Facebookis

Wohlrab arvab, et nende verbaalsete ja visuaalsete rünnakute sihtmärgiks sai ta ilmselt selle pärast, et väljendab sotsiaalvõrgustikus Facebook hoiakut, et meil on vaja sallivamat ühiskonda ning ehk võiks siin ka pagulasi vastu võtta. Ilmselt leiti ta grupist «Sind on märgatud, rassist».

«Ma olen nagunii silmatorkav inimene, ma ütlen, mida mõtlen, ja ma ei karda seda öelda, ma olen demokraatlikus riigis üles kasvanud – kui midagi häirib, tuleb sellega tegelda,» räägib naine.

Wohlrab võtab erinevates Facebooki-gruppides küllalt palju sõna ning ei häbene, et sageli on tegu irooniliste kommentaaridega. «Lõppude lõpuks on see väga hirmutav, mis toimub praegu rassistlikus osas Eesti ühiskonnast. Ja kui paljud neist on mu isiklikud tuttavad, kellest ma poleks seda kunagi arvanud.»

Tema ahistamine sai alguse möödunud aasta novembri lõpus. «Olin üllatunud, et seda polnud varem juhtunud,» räägib naine.

See, et kuidagi pagulaste aitamisega seotud, inimõiguste eest seisvad või lihtsalt rassismivastaste kommentaaridega esinevad inimesed saavad sõimukirju, on möödunud aasta kevadest saadik küllalt sage. «Viskasin nalja, et ju ma pole siis õige tolerast,» sõnab ta. Teiste näiteid oli ta kohanud küllalt.

«Ma ei tea täpselt, millal algas – ühel hetkel avastasin, et olen saanud palju sõimukirju Facebookis,» räägib Wohlrab. Saadetud olid need võõrastelt ja seega potsatanud varjatumasse postkasti.

Millised need sõimukirjad olid? Sageli näiteks sõnumiga, et kuna Wohlrab ei ole pagulaste Eestisse tulemise vastu, soovib ta saada nende poolt vägistatud. Kuna naisel on hobused, võib kirjades sageli näha zoofiiliasüüdistusi. Lisaks saab sakslanna kirju, kus küsitakse, miks ta üldse Eestisse ronis, ja aeg-ajalt süüdistatakse teda ka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli poliitikas.

Foto: Kuvatõmmis

Reigo on Wohlrabile ka varjatud numbrilt korduvalt helistanud. Kui Wohlrab, kes teeb iga päev hobuste eest hoolitsedes rasket füüsilist tööd, otsis endale Facebooki vahendusel uut massööri, hakkas mees talle nilbeid ettepanekuid tegema.

Wohlrab on pöördunud ka politsei poole, ent üldiselt on vastus: kui pole tegusid, ei ole ka karistust. Nüüdseks on naine lisanud loosse ka oma advokaadi, kes on lubanud, et puhtalt ahistajad ei pääse.

«Nii sel peamisel inimesel kui teistel, kes võtavad pagulastemaatikat väga foobselt, oleks tarvis psühholoogilist abi. Oma tegude eest võivad nad saada ehk trahvi, ent see ei lahenda probleemi,» räägib ta. «Olen kogenud palju suhtumist, et välismaalasena ei ole mul õigust sõna võtta, ehkki olen siin elanud 21 aastat ja päästan tegelikult eesti kultuuripärandit.»

Wohlrab nendib, et pärast möödunud kevadel alanud pagulaste jaotamist Euroopas on tema igapäevaelu muutunud palju keerulisemaks. «Kui siinne kliima hakkas halvemaks minema, otsustasin, et tehke mis tahate, mina seda vihkamismängu kaasa ei mängi,» räägib ta. Ebameeldivamaks muutunud õhkkonda näeb ta oluliselt laiema probleemina kui teatud ringkondade otsest kiusamist.

Üks näide paljudest

Ahistamisest on Wohlrab muidugi väga häiritud. Kõige enam kurvastab teda see, et kui üks inimene kuskil otsa lahti teeb, jookseb veel mitukümmend temaga kaasa. Lõpliku otsuse, kas jääda Eestisse või minna siit ära, langetab naine aprillis, kui siia tuleb tema diplomaadist abikaasa. Ees ootab väga pikk vestlus.

Üleeile sai Wohlrab ühe Reigot tundva isiku kontaktandmed ja eile, pärast vestlust Postimehega, võttis selle inimesega ühendust. Isik ei olnud teadlik Reigo tegudest, ent lubas temaga rääkida. Selle mõjul helistas hiljem Wohlrabile ka Reigo ise ja lubas enam mitte tülitada. Naine palus, et ta jätaks rahule ka teised inimesed. Reigo aga lubas, et tegeleb nüüdsest ainult päris poliitikutega. Õhtuks oli kadunud ka Reigo Vali Facebooki-konto. 

«Palju sellel päriselt mõju on, ma ei tea. Mõneks ajaks jääb ta ehk vait, aga ilmselt leiab ta peagi uusi ohvreid. Kahjuks ei ole tegu vaid ühe inimese probleemiga, on palju neid, kes temaga kaasa läksid. Probleem on väga suur ja see vajab reageerimist, mitte maha vaikimist.» ütleb Wohlrab. 

Viimasel poolaastal kogetud suhtumises välismaalastesse näeb Wohlrab aga selgelt, et Eesti riigis on väga palju probleeme, ning inimeste vihkamise taga on sageli hirm ja ebakindlus. Hirmust, mis saab, kui siia tulebki rohkem teistsuguseid inimesi, on suurem tunne, et riik ei hooli oma elanikest piisavalt.

Siin kirjeldatud lood on vaid mõned üksikud näited inimestest, kes on sellist küberkiusamist kogenud, samuti ei ole kiusajaid üks, kaks või kolm. Neid on palju rohkem. Ühed on järjekindlamad, teised tegutsevad vaid harva. 

Reigoga Postimehel ühendust saada ei õnnestunud.

 

Karistus mütsikudumise eest. Silja lugu

Tartus elav bioloog Silja Erg (27) esitas pärast Vao keskuse süütamisest kuulmist Facebookis üleskutse kududa siia tulevatele pagulastele mütse ja sokke – et kogu ebasõbralikkuse keskel oleks mingigi soe vastuvõtt.

Üleskutse esitas naine esialgu sünnilinna Elva elanike grupis. «Ärge alluge EKRE hirmutamiskampaaniale, võtke inimest inimesena ja aidake,» kirjutas ta.

Peagi jõudis postitus suletud kommuuni «EKRE Sõprade Klubi». Sinna kuulub üle 3300 inimese, kellest lõviosa ei ole järgneva ahistamisega seotud. Grupist tuli aga hulk inimesi Ergiga rääkima. «Reigoga võrreldes rääkisid kõik normaalset juttu,» meenutas ta.

Mütside kudumise üleskutse pärast sai Erg kommuuni toonaselt liikmelt Reigolt kuulda enda aadressil palju rõvedusi. Peamiseks muidugi paljude samasuguse agendaga ahistajate lemmik: sa tahad, et pagulased sind vägistama tuleks. Ise need küberkiusajad enamasti vägistamisega ei ähvarda, vaid lubavad, et see jääb pagulaste teha.

«Suhtlesin temaga, sest tahtsin näha, mida ta veel räägib,» ütleb Erg, kes on suure hulga vestlustest kokku kogunud.

«Kui nägin, et Tartus tuleb tõrvikumarss massiimmigratsiooni vastu, mõtlesin, et see on jaburus: liiga paljud on nagunii ilma asjata pagulaste vastu ja siis selline üritus?» rääkis ta. Erg hakkas tegelema ka rassismivastaste ürituste korraldamisega ja liitus paljude vastavate gruppidega Facebookis. See ärritas omakorda Reigot ja teisi kirjasaatjaid. Hakkas tulema järjest nilbemaid tekste. Näiteks: «Silja kas tissi näitad juba?», «Äkki läheme koos wc-sse? sa pidid ju julge tüdruk olema? mitte ERG...VAID ARG OLED». Kui Erg enam ei vastanud, proovis ta suhelda varjunimede alt, vahepeal rääkis ta naisest ka erinevates Facebooki gruppides.

Kui Erg Reigoga enam ei suhelnud, hakkasid tulema ähvardused. Nende sisu jäi ähmaseks.

Foto: Kuvatõmmis

«Und ma selle arvelt ei kaotanud, see ei tundunud tõsiselt võetav,» rääkis Erg. Ta blokeeris Reigo konto ja saatis info politseile edasi. Esimestest kirjadest oli möödas ligi kaks kuud. Ka politsei ei pidanud meest tõsiseks ohuks.

Vahepeal oli vaikus. Nüüd hiljaaegu kommenteeris Erg aga üht EKRE tõrvikurongkäigu teemalist postitust, mispeale Reigo aktiveerus taas. Näiteks lisas Reigo internetist leitud Ergi pildile väljamõeldud tsitaadi: «Vajadusel olen valmis jagama oma ihu ja hinge, et palju kannatanud islamiusulisi mehi lohutada. Iga Eestimaal elava naise kohus on pakkuda intiimset lohutust siia saabuvatele pagulastele! Ole ka sina tolerantne ja salliv. Natsismil pole Eestis kohta!»

Kõige jaburam on see, et Facebookis leidub neid, kes jäid seda lugu uskuma. Erg on näinud postitusi, kus nii mehed kui ka naised avaldavad lootust, et ta vägistatakse surnuks. Ka tuli ohtralt uusi kirjutajaid. Reigo kommenteeris, et tema on rahul, et nii paljud uskuma jäid ja jagasid teksti, mida ta ise nimetab «Art project» - kunstiprojektiks.

Uskujaid leidus ka «EKRE Sõprade Klubis», kust Reigo juba mõnda aega tagasi välja visati, ent tema postitused jõuavad sinna teiste inimeste vahendusel. Valearvamuste kummutamiseks kirjutas Erg grupile avaliku kirja, kus rääkis tegelikult toimunust.

Naine leiab, et kõige murettekitavam on küsimus: mis mõju avaldavad Reigo ja teised temasugused neile, kes neid uskuma jäävad, kui palju tekitavad nad jäljendajaid ja millise õhkkonna see loob? «Oma peas usuvad nad, et keegi ei ütle neile midagi vastu. See on haige. Nad ei tohiks saada arvata, et kiusatavad ei julge vastu hakata,» lausus Erg. Liisa Tagel

Isikuandmed 10 000 inimese ees. Marise lugu

Maris Hellrand. Foto: Foto: Alver Linnamägi

Vabakutseline ajakirjanik Maris Hellrand (45) on sallivama ühiskonna teemadel sõna võtnud nii arvamuskülgedel kui ka televisioonis, viimasel ajal ta seda aga väga tegema ei kipu. 

«Eks see on kiusamisega seotud. Väga haavatav tunne tekib sellest. Ma ei taha end enam pureda visata,» tunnistas ta.

Sõimukirju on Hellrand saanud varemgi, aga pärast ETV oktoobrikuist «Vabariigi kodanike» võõraviha käsitlenud saadet tuli uus laine, millega kaasnes ka midagi seniolematut. Tuli anonüümne ähvardav SMS, mille peale Hellrand pöördus politseisse. Politsei võttis ahistajaga ühendust, see oli Reigo.

Päev hiljem helistas mees ise politseinikule tagasi. «Ta tahtis seda politseinikku provotseerida ja kasutas ühtlasi võimalust kogu jutu uuesti ära rääkimiseks,» rääkis Hellrand.

Foto: SMS

Reigo mainis selles kõnes korduvalt ka Hellranna aadressi ja esitas korrakaitsjale oma versiooni toimunust, kusjuures küsimusi talle selle peale ei esitatud. Reigo lindistas kõne ja riputas selle Youtube’i kuulamiseks. Seda jagati paljudes n-ö pagulasvastastes gruppides.

Hellrannal kulus mitu nädalat, enne kui video, kus jagati tema isikuandmeid, maha võeti. Selleks ajaks oli seda kuulanud üle 10 000 inimese. «See oli hirmutav, alguses mõtlesin öösiti, kas mul lendab kivi aknast sisse või ei lenda. See oli ebameeldiv ja eks see hoiab tagasi ja sa ei julgegi sõna võtta,» meenutas ta.

Sellega ahistamine ei lõppenud. Vana-aasta õhtul oli Hellrand üks neist, kes Reigolt vihasõnumi sai.

«Reigo näeb end tagakiusatud teisitimõtlejana. Ka selles salvestatud kõnes viitas ta KGB-stiilis piiramisele, mis tema meelest toimub,» lausus naine. «Ma ei ole alates oktoobri keskpaigast Eesti meedias üldse avalikult sõna võtnud, nii et aastavahetuseks oli sellest möödunud kaks ja pool kuud.» Liisa Tagel

Ähvarduskirjad otse-eetri ajal. Kelly lugu

Kelly Grossthal. Foto: Erakogu

Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdi Kelly Grossthali (36) jaoks algas kuid kestnud sariahistamine pärast seda, kui ta mullu 30. oktoobril tutvustas ETV «Ringvaate» saates Eesti elanike afrofoobiat käsitlevat uuringut.

«Juba samal õhtul sain Facebookis kokku kaheksa sõnumit, mõned neist saate ajal,» meenutas Grossthal. Enamikus neist taheti talle selgeks teha, et sellise teema tõstatamisega avatakse Eesti uksed mustanahalistele. Õige pea muutusid kirjad aga solvavast häirivaks.

«Päris mitmes kirjas oli soov, et mustanahalised vägistaks mind, kolleege või perekonda. Mitmes kirjas oli mõte, et «loodetavasti need pagulased, kes siia tulevad, ei hakka vägistama normaalseid Eesti naisi, vaid sinusuguseid».»

Kõik Grossthalile kirjutanud esinesid oma nime all. Valdavalt olid kirjutajad 30.–40. eluaastates eesti mehed. Osa neist on tööl Soomes, ent üks küberahistaja oli koguni Indias vahi all viibiv laevakaitsja.

Mõned kirjutanuist tegutsevad väga aktiivselt pagulasvastastes gruppides. Üks neist püüdis ahistajate ringi laiendada, tehes Facebooki kommuunis «EKRE Sõprade Klubi» üleskutse, et ka teised Grossthalile mõjutavaid sõnumeid saatma hakkaks.

Lühikese perioodi vältel sai Grossthal sõnumeid pea iga päev. «Lõpuks mulle helistati anonüümselt numbrilt ja sooviti, et ma mätta all lõpetaksin,» meenutas naine, kes tegi seejärel avalduse politseisse. Kõnele järgnes vana-aastaõhtul saadud SMS, milles avaldati lootust, et «ISIS tuleb ja vägistab su terve pere ära».

Politsei ja prokuratuur ei näinud kriminaalasja algatamiseks alust, mistõttu ka anonüümse telefonikõne tegija jäi tuvastamata.

Grossthal nentis, et ahistaja viha on nüüd liikunud teistele inimestele. «Ta teab ise väga hästi neid piire. Koguni eputab, et temaga ei saa midagi teha.» Oliver Kund