Indrek Sammul: minu elu ongi teistele elamiseks

Tema nägu ja häält teab igaüks meist, olgu teatrilavalt või teleekraanilt – publik on ande ära tundnud ning naudib. Paraku haarab mõni roll meid sedavõrd, et unustame nähtud maski taga inimese enese. Lõppeva aasta kooskõlast kantuna palus Arter, et Indrek Sammul ütleks lavateksti sekka ka mõne päris oma mõtte.

«Väga raske aasta on olnud, aga hea on olla,» tunnistab vastne Väike-Antsu laureaat Indrek Sammul ja naeratab soojalt, kui sel pärastlõunal Eesti Draamateatris vestluseks vaikset nurgakest otsime. On ju jõuluaeg näitlejatel ja teatris ülepea kiire: päevas mitu etendust ja niisamagi sagimist palju. Korraks tundub, et isegi tänavamüra on vaiksem kui kogu see melu kunsti-Mekas eneses. Ent see on vaid hetk – kiiresti mööduv nagu ikka. Olulisem on: mis saab edasi, mis jääb päriselt, kui kogu kiirus kaob?  

Olen Indrek Sammulile lõppeval aastal palju kordi mõelnud. Peamiselt kolmapäevaõhtuti, kui telemenukit «Pilvede all» vaatan. Sammuli kehastatud Erik Laurand on sedavõrd intrigeeriv tegelane, et vägisi tikub pähe küsimus: «Sellist inimest ju päriselt ei ole, ega ju?»

Elus on aga kõik võimalik.

«Ja ega Erik ju halb inimene ole,» kaitseb näitleja oma rolli.

«Tõesti või?» kahtleb sarja fänn.

Kindel on, et Sammul on andekas näitleja, kes teeb teletöö taustal suuri rolle kõrvuti nii praegusel kui ka kunagisel kodulaval linnateatris, kus äsja toodi trupi palvel lavale tagasi Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» põhjal valminud lavastus «Karin ja Indrek».

Öeldakse, et kõik saab alguse kodust. Ja et kuhu tahes me teel oleme, jõuame alati ringiga algusesse tagasi.

Vaimu ja hinge seisund on kõige olulisemad.

Viljandis kasvanud Sammul olnud väga elava loomuga poiss, keda jagus kõikjale. «Probleeme ma temaga seoses küll ei mäleta ja vaba aega veetsime me alati perega koos,» rääkis Indreku ema Lembi aastaid tagasi kohalikule ajakirjanikule.

Nüüd on Indreku vanem vend Inglismaal tööl, ema lahkus viis aastat tagasi igaviku teele, peagi 80-aastaseks saav isa hoiab aga truult Viljandi kodu ning oma tervist. «Ta on vapper ja ma tõesti imetlen teda,» tunnistab Sammul, kui räägime leinast ja kurbusega koos elamise oskusest.

Mis saadab meid läbi elu ja hoiab inimeseks olemise teel? Mis on usk ja kes seda vajab? Kellele anda aega või annetada raha ning kas eestlaste sallimatusega on lood meil siis lootusetult hullusti? Need küsimused on mul mõtteis, kui musta täispuidust ümmarguse laua taha punastele toolidele istume. Sammulil on kaks tundi aega, siis algab õhtune etendus. «Kaart ja territoorium» on uus tükk, täiskasvanutele. Väärt mõtteid täis seegi tekst.

INDREK SAMMUL

• sündinud 28. jaanuaril 1972 Viljandis

• 1994. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli XVI lennus

• abielus näitleja Liina-Riin Olmaruga

• peres pojad Theodor ja Timotei ning tütar Susanna

• varasemalt Ugala ja Linnateatri, nüüd (2012. aastast) Eesti Draamateatri näitleja

• publiku mällu jäänud rollid on Romeo - W. Shakespeare'i «Romeo ja Julia» (1992,Linnateatris) d'Artagnan — A. Dumas'/E. Nüganeni «Kolm musketäri» (1995, Linnateatris)

• hetkel mägib: Jakob – Tõnu Õnnepalu «Vennas» (Draamateater); Mart, maletaja – Madis Kõiv «Keskmängustrateegia» (Draamateater, 29. detsembril mängitakse viimast korda); Indrek - Tammsaare «Tõde ja õigus» ainetel «Indrek ja Karin» (Linnateater); Cléante – Molière «Tartuffe» (Draamateater); töömees, detektiiv – Michel Houellebecq «Kaart ja territoorium» (Draamateater)

• mänginud telelavastuses «Wikmani poisid» ja filmis «Nimed marmortahvlil»

• rollid telesarjades «Pehmed ja karvased», «Brigaad» ja «Pilvede all».

• lavalise võistluskunsti meister, seadnud võitlusstseene lavastustele nii teatrites kui kinolinale

Ema meenutas omal ajal, et teile meeldinud väga rännata ja olite juba lapsena otsija tüüp. Mida te aga leidnud olete?

Lahendusi vahel. Eksimist, kannatusi, kahetsust. Andestust. Õnne. Otsija on omamoodi ka toosama Tammsaare «Tõe ja õiguse» Indrek, keda linnateatris nüüd pärast vaheaega uuesti mängin. Olen eneselt ka küsinud, kas ma oskaks lava-Indreku muredele paremini reageerida. Kuid lahenduste leidmine, nende otsimine teebki olemise põnevaks.

Öeldakse, et me kõik oleme edevad ning soovime tähelepanu. Mida edevus teile täpsemalt tähendab?

Ehk seda, kui püüan ennast näidata paremana, kui olen. Olgu siis rõivastuse, ütlemiste või tegemise kaudu – ikka selleks, et näida enamana, kui tegelikult olen. Aga samas, sellisel käitumisel võib olla algimpulsiks ka lihtne soov lugupidamist saavutada. Ja seda soovime me tõesti kõik. Mitte et meid kummardataks, vaid piisab ju ka, et lihtsalt tere öeldaks.

Kui «tere» järgi mõõta, siis on hoolivus juba ka heaoluriigi probleem. Helsingin Sanomat arutles äsja pikalt, kuidas kodus ollakse kenad, aga tööle jõudes on kõik see ununenud. Kuhu headus meist kaob?

Eestis seisneb üks põhjus selles, et inimesed on end lihtsalt puruks rabelenud. Inimesed ei tule toime. Neil 15 protsendil, kes avalikkusega suhtlevad ja pidevalt esil on, ei ole raske. Aga ülejäänutel on. Sest kui sa täie jõuga töötades ei saa siiski oma pere elementaarse ülalpidamisega hakkama, ongi su mõte mujal. Maailm kaob su ümbert ja sa ei suudagi enam kellegi teise elu või olemist märgata.

Kas te olete näitlemistööd tehes vahel mõelnud ka oma eriala kasulikkuse peale?

Jaa, olen ikka mõelnud, et kas minust on sellisena kellelgi kasu. Aga kuniks sa kohtud inimestega, tegeldes millegagi, mida te olete koos valmistanud, millest tahate teistele rääkida, – ja kui see siis saalis veel kellelegi korda läheb, vaataja vastukaja on olemas –, siis ei ole see töö tähtsusetu. Nii võib ju mõnigi leida hingamisruumi, uue rütmi või on lihtsalt puudutatud ja seda ei olegi nii vähe. Ehk sünnib ühest sellisest puudutusest järgmisel päeval kellelegi öeldud «tere».

Kas te kerjusele annetate?

Ainus erinevus on, et meie peres on mõned küsimused rohkem ja et neile tuleb vastata - kohe, kui need tekivad.

On hetki, mil annan, ja on neid, mil kindlasti mitte. On konkreetne kontingent, kellest tean, et nad teesklevad, neile ma põhimõtteliselt ei anna raha. Näiteks näen ju ära, et toredal Viru tänav paluvad almust karkudega petised, kes kõige krooniks käivad nurga taga üksteist õpetamas ja siis tulevad uuesti raha lunima. Nad on täiesti terved inimesed.

Kuid on ka inimesi, kellele võimalusel annetan raha, mitte näiteks toidupoolist. Sest olen paraku üks neist, kes poodi mineku asemel peab tormama, kuid natuke raha on mul ikka ju taskus. Olen ka mõistnud, et rohkemat ei saagi ma nende heaks teha, sest need kerjused on aastaid olnud ühed ja samad inimesed. Tean ka, et need, kes päriselt abi vajaksid, ei käi sedasi iial küsimas. Nad toimetavad vaikselt, peamiselt prügikastide juures.

Jõulude ajal muutume äkki ja ühiselt heldemaks, tunneme meeleliigutust ning näeme endi kõrval veel kedagi. Mida teile jõuluaeg tähendab?

Minu ja teiste kristlaste jaoks on jõuludel väga konkreetne mõte: see on lunastaja sünd. Jõulud on meie jaoks pidupäev.

Kui sa aga ei ole usklik inimene, siis ilmselt mõjutab sind millegi lõppemine, aasta saab ju läbi ning me läheme rütmiga enamasti lihtsalt kaasa. Ka näiteks sellega, et praeguseks on jõulud kujundatud kaubanduspühaks.

Samas tundub mulle imelik, et omamoodi halvustatakse sedagi, kui me tahame oma lähedastele midagi osta. Ma ei näe halba selles, et keegi soovib kallitele kingitusi teha.

Jõulupuu 2015: «Kuusk peab meil kõrge olema, vähemalt 2,20, et saab tähe latva sättida. Mõnikord on kõrgem ka ja siis on latv sedasi lae all kaardus, nii tore on vaadata,» kirjeldab Indrek Sammul nende kodu pühi.

Foto: Mihkel Maripuu

Millised on jõuluettevalmistused teie kodus?

Meie lapsed – Theodor (12), Timoteus (10) ja Susanna (7) – on selles vanuses, et kindlasti on meie toas kuusk. Kahju, et lund ei ole, muidu läheks ise metsast tooma, aga poriga ei taha väga minna. Seekord lahendame kuuse toomise siis teisiti. Kindlasti peab puu olema kõrge, vähemalt 2,20, et saab tähe latva sättida. Mõnikord on kõrgem ka ja siis on latv sedasi lae all kaardus, nii tore on vaadata.

Kuuse koht on ka üks väga konkreetne trepinurk, kuhu on hea panna selline puu, mis on ühest küljest hõredam, et ei võtaks väga palju ruumi. Muidugi on tore, kui puu on tihe ja kahar, aga on ka toredaid rootse olnud.

Kuuse kaunistamine on meil aga täielik stiihia, sest kui me jaole jõuame, on väiksemad tegelased juba kõik ära organiseerinud.

Vahel üritame küll midagi ka ümber tõsta, aga no kui on ikka ehitud juba, siis selga keerates võivad need asjad kõik oma kohale tagasi rännata.

Jõulumune, neid kirkaid kuule, on aastatega üha vähemaks jäänud. Praegu on põhiliselt lõngast ja paberist isetehtud ehted. Ning muidugi need nakatsitega küünlad – päris tuli ehtsal puul on ilus. Eriti kui tuleohutusega on kõik korras.

Kas teil on piisavalt aega, et olla perega?

Piisavalt? Ei. Aga ma mõtlen nii: aega on antud nii palju, kui on. Tunnetan siis teadlikult pere vajadusi ja kui tajun, et igatsus on ikka suureks paisunud, tuleb kiiresti turvapadi tekitada ja kõiki pisut poputada.

(Paus.)

Kõige valusam moment meie töös ongi tegelikult see, et kui teised on õhtuti kodus oma lastega, oleme meie neist eemal, tööl. Ent igas päevas on vähemalt mingi aeg, millest ma mingil juhul ei loobu. Kas või see, kui saan lapsed koolist kätte või hommikuti viin, ja siis on meil see paar tundi, mil jõuan logistikafirmat mängides nad kergemini ühest kohast teise aidata. Kuid jah, kõige magusamat aega ma nendega sagedasti koos olla ei saa. Rääkimata nädalavahetustest, paratamatult: siin me istume… Kuid ka meie vestlus siin on võimalik praegu tänu sellele, et suhe lastega on meie peres väga hea.

Mida teie pere koju tegema jäi?

(Naerab mõnusalt.)

Meil jäi pooleli kaneelikuklite küpsetamine. Tainas oli just korralikult  kerkinud ja siis … tulin ma uksest välja. Aga kujutan väga elavalt kõike ette, alustame väljendist «tohutu hullumaja»!

Saiategu käib meil nii, et Liina (Indrek Sammuli abikaasa on näitleja Liina Olmaru – P. K.) teeb taina või umbes nii, sest tütar on ju abiks loomulikult ja valab kaussi järjest asju, mida kokku segada saab.

Kui on abikaasa, kes saab sinust aru, vaatamata, et mingil hetkel ei jõua sa kõigele reageerida... Selline side kahe inimese vahel on tohutult rikas.

Siis on pooltund pingutatud tegevuse otsinguid, kuni kerkimise järel läheb tohutuks rullimiseks, mille käigus tekib ka paar tõsisemat tüli teemal, kes saab kuhu mida täpselt kui palju raputada-määrida-panna.

Kümme kätt on ümber laua ja kõik tahavad kuskile midagi panna. Siis ütleb keegi: «Stopp! Sina paned selle, sinule jääb see ja sina võta nüüd see…» See on organiseerimise meistriklass. Ahjuluugi ees on seejärel tugevdatud valve – iga küpsemise sekund on hoolega jälgitud – ning lõpuks tuleb kuklid võimalikult kuumalt nahka pista.

Ja kui te nüüd pärast etendust koju jõuate, on sellest olustikukirjeldusest järel vaid lõhn?

Ma salamisi loodan, et mitte ainult, vaid et juhtub nagu alati: Liina on mõne kuklikese kuhugi kavalasse kohta peitu pannud.

(Naeratab muhedalt.)

Jah, ma olen õnnelik inimene. Kas seda on ka Liina, peab temalt küsima. Usun, et kui ta mulle ikka naeratab, on temagi minuga õnnelik.

Mainisite lastega seoses tunnetust. Seda on eriliselt soe kuulda, sest teie perre on lapsed väga erilisel moel tulnud: teid Liinaga on sõna otseses mõttes kõigi nende kolme lapse vanemateks valitud. Kuidas sellise pereks saamise juures pereside sünnib?

Usun, et ma tunnetan neid samamoodi nagu teie oma lapsi… Samas, sellist aparaati pole õnneks veel välja mõeldud, mis mõõdaks neid sidemeid, mis meie vahele sünnivad. Nii ütlen vaid, et kiindumus on kiindumus ja armastus on armastus. Sa ju lihtsalt tunned, tugevalt.

Ainus erinevus on, et meie peres on mõned küsimused rohkem ja et neile tuleb vastata – kohe, kui need tekivad. Kindel on ka, et kui meie lapsed jõuavad teatud ikka, on neil tahtmine näha ja teada saada, kes on need, kes olid kord, enne meid...

Elame kärgpererikkas ühiskonnas. On teil retsept, kuidas me sellistes kooslustes kindlamini õnnelikud võiksime olla?

Retsepti siin anda … kõik algabki alati lugupidamisest. Siis tulevad kiindumus ja armastus. Ja kui nüüd armastust defineerida, siis ütlen, et armastus ongi kogu elu. Me kõik kujutleme seda küll omamoodi sõnastatult, kuid usun, et armastus on üheselt tunnetatav.

Viltu lähevad asjad aga siis, kui suur osa meist – ja eriti tänapäeval – kipub armastust tõlgendama seksuaalse vabadusena. Oma sügavuses on armastus aga siiski lugupidamine, andestamine, loobumine iseendast ja veel palju faktoreid lisaks. Seksuaalsus, tõsi, on alguses ja on kõige loetletu järel taas oluline, ent tõeline armastus algab alles siis, kui seks ja kiindumus primaarsetena on n-ö läbitud etapid. Siis algab elu, algab armastus.

(Paus.)

Jah, vaimu ja hinge seisund on kõige olulisemad. Enda kohta võin öelda, et minu elus on praegu meeletult õnnelik ja tohutult raske aeg korraga, aga ma olen väga rahul. Enam keerulisemaks majanduslikult ja ajaliselt vist minna ei saakski – rütm on nii pingeline… Teisest küljest aga: kui on selline abikaasa, kes olgu või kokkuvarisemise ääre peal, aga kelle silmapõhjast võid sa ikkagi välja lugeda kogu armastuse ja tänulikkuse, ka meie kolme lapse silmadest, siis enam õnnelikumat aega ei oska mõeldagi.

Et abikaasa saab sinust aru, vaatamata sellele, et mingil hetkel ei jõua sa kõigele piisavalt reageerida. Ja ta mõistab, et ka mina tajun teda samamoodi... Selline side kahe inimese vahel on tohutult rikas.

Te olete laulatatud. Ehedalt, mitte nii nagu paljud teie eakaaslased, kes trendiga kaasa kõndisid. Mõistate te sellise moevooluga kaasa kiikujaid?

Usun, et kõik inimesed, kes on oma abielu laulatanud, on teinud seda ehtsalt. Iseasi, kui sügavuti on mõeldud ja aru saadud öeldud sõnadest ja antud vandest.

A.D. 2005: Vaimulik laulupidu Tartu lauluväljakul, konfereerivad abikaasad Indrek Sammul ja Liina Olmaru. 

Foto: Margus Ansu

Kas jumalaga elamine võib olla hooti koormav? Mis tunne see on?

Minu elu osa on see kõik sügavuti olnud kümme aastat.

Aga proovi: kui sa iga oma teo, öeldud sõna, mõeldud mõtte puhul vaatad peeglisse, ütled, et jah, ma olen seda teinud – siis teadki seda tunnet.

Miks on saanud teist just õigeusu kiriku liige?

Kõik kujunes niimoodi ühel hetkel. Olin pikalt luteri kirikus ja kui tulime Tallinna, ei leidnud me kaua kogudust, kuni sattusime sõprade toel Pühtitsa kloostrisse. Seal õppisin ortodoksi maailma tundma ja mõistsin, et olen oma vaimse kodu leidnud.

Andeks saamine tundub kuidagi enesest mõistetav. Kuid kas jumal ikka andestab alati?

Küsimus on tilk tilga haaval saabuvas enese nägemise võimes ja seejärel kahetsuse sügavuses, sest ainult sügav kahetsus juhatab meid tõelisele muutumisele.

Jah, muidugi oleme me inimesed ehk et me nagunii eksime uuesti. Ent see on protsess, see on teekond. Meile on antud vaba tahe. Meil on alati võimalus otsustada üht- või teistpidi, ja kui me kas või tsipakene suudame end muuta, siis ongi juba parem.

Usun, et inimene on võimeline muutuma. Jah, see on suure töö tulemus, ja just seetõttu on need inimesed imetletavad, kes tõesti suudavad vigadest õppida ja paremaks muutuda.

Te käite aeg-ajalt ka palverännakul. Miks ja millal te lähete?

Üldjuhul siis, kui on võimalus minna, sest sobivat perioodi leida on keeruline. Kuid paar korda aastas võtan selle teekonna kindlasti ette. Selleks, et olla üksi oma mõtetega. See on kontsentreeritud hetk, on vaid üks kohustus: tegeleda oma hingega.

Ka nii mõnigi uudishimulik on lõppeval aastal palverännakule läinud. Mis on sel teel aga see põhiline?

See on sisemine teekond. Kui inimene, kes tahes, on sellele teekonnale läinud ja seal teel mõnelegi oma küsimusele vastuse saab, siis on see põhjendatud.

Kas te teate, mis on keskeakriis?

See on punkt, kuhu inimesed jõuavad, kui nad ei ole rahul sellega, mis neil on. Kui küsitakse eneselt: kas nüüd jääbki nii? Ja siis hakatakse rabelema.

Olen seda tunnet kindlasti ühe korra oma elus kogenud. Võtsin seda kui võimalust vaadata ennast kõrvalt. Usun, et see ei tee meist kellelegi paha.

Kas Eriku roll sarjas «Pilvede all» on teid ses osas samuti aidanud?

Viltu lähevad asjad siis, kui suur osa meist - ja eriti tänapäeval - kipub armastust tõlgendama seksuaalse vabadusena.

Mitte päris. Eriku roll on ennekõike ikkagi mu töö ning selle sarja tegemine on väga sümpaatne kogemus, võimalus mängida nii karakteerset rolli ja selliste kolleegidega, kellega naljalt töö mõttes kokku ei puutu.

Erikut on põnev mängida. Stsenarist suudab näitlejaski hoida pinget ja põnevust, et mis nüüd siis edasi saab. Me teame ju salvestuspäeval kõige rohkem neli osa ette, ent selline jupikaupa elamine on omamoodi huvitav. Osaliselt on nii ka keeruline mängida, sest sa ei saa – erinevalt teatrist, kus on näidendi lõpp ette teada – tegelaskuju n-ö lõpuni välja joonistada.

On teil aga paha poisi rollist isiklikus elus kasu? Näiteks nii, et olete end võtteplatsil välja elanud ja siis olete kodus kena ja kasitud?

Ei, päris nii hästi nüüd ka ei ole. Vist isegi vastupidi: mulle pigem meeldib sisemiselt Eriku rolliga tegeleda – otsida inimlikke jooni, mis on teda lükanud-tõuganud ja miks ei saa ta kuidagi tagasi n-ö inimeseks pöörata.

Kuidas teist Erik Laurand sai?

Alguses, kui produtsent Toomas Kirss mind sarja kutsus, pidin ma tõesti hoopis teise rolli peale tulema: mängima luuletusi kirjutavat arsti, kes mingil hetkel Piretiga kokku elas ja keda kehastas sarjas Juss Haasmaa. Kuid laual oli ka noorema õe Kertu abikaasa Eriku roll ja ma sain valida. Võtsin Eriku, sest ma ei olnud oma elus seesuguse tegelasega kokku puutunud.

Televaatajais on ta vaieldamatult enim emotsioone tekitanud. Milline on Erik sisemiselt?

Ta on hea mees. Erikut ei saa ju süüdistada selles, et ta oma last ei armastaks. Või et ta oma naisest ei hooliks. Oma südames tahab ta ju ainult head, aga välja tuleb nagu alati ja meil kõigil… Perekonna nimel teeb ta ju kõik, tahtes niisiis vaid head, mitte kurjusest ja paha soovides. Lihtsalt vahendid, mis ta selleks valib, on kõik valed.

Mida ta täpselt valesti teeb?

Ta sõnad jäävad sõnadeks, ta ei suuda oma arusaamist ja vigu parandada. Isegi kui mõistab oma valikute väärust, ei suuda tõde tunnistada. Vaat, ei tunnista. Raiub kui rauda: ei teinud valesti, ja leiab hoopis miljon õigustust, miks see kõik üldse vale polnud ja miks see oli just vajalik samm. Noh, nii nagu eluski, surume tõe endast nii kaugele, et ka teised hakkavad uskuma. Ehkki sisimas mõistavad nemadki, et see ON vale. Kokkuvõttes on kõik nii inimlik. Meie võime end õigustada on lihtsalt niivõrd võimas.

Kas päriselus on ka selliseid inimesi?

(Naerab.)

Lihtsalt tuulest ei ole ükski lugu võetud. Päriselus tuleb igasuguseid imelugusid ette.

Kui vahel vaatan, millest meil räägitakse või mille eest tões ja vaimus võideldakse, näiteks kampaania à la kumm on seks. Inimese kaitseks ellu kutsutud algatus on selliselt üles ehitatud, et varjutab peamise, mis suhetes oluline on. Me müüks nagu aspiriini. Keegi ei räägi noorele inimesele vastutusest või voorusest, mis on tema eneseväärikuse alused. Või sellest, et seksuaalvahekord on ülimalt püha toiming kahe armastava hinge vahel.

Jah, elu ei ole must-valge, aga kindlasti ei ole see lugu teemal «pange kumm vahele ja tehke, mis tahate». Muidugi öeldakse, et inimene valib oma tee ju ise. Aga ehk oleks põhjust küsida, milliseid valikuid meil neile pakkuda üldse on. Me ju praegu kasvatame kogu oma suhtumisega põhimõtteliselt vildaka mõtlemisega inimesi. Õnnetuseks iseendale.

Neile, kes räägivad, kuidas maailm on nii palju muutunud, tihkan aga öelda, et maailm ei ole tegelikult sugugi nii meeletult muutunud – inimese ja inimese vaheline suhe on sama ja ajas muutumatuna püsinudki. Kõige põhiolemus on endiselt sama. Ainult info liigub kiiremini.

Sallivusest on sel aastal palju kõneldud. Räägitakse murrangust, ärevatest aegadest… On meil tõesti sallivusega nii pahad lood?

Usun, et Eesti elus on tõesti murranguline aeg. On otsustamise koht. Mis saama hakkab, me keegi ei tea, kuid muutus ja murrang toimub just nüüd.

Neile, kes räägivad, kuidas maailm on meeletult muutunud, tihkan öelda, et tegelikult ei ole: inimese ja inimese vaheline suhe on sama ja ajas muutumatuna püsinud.

Kurb on ka, et eesti inimene ei saagi eriti teada, kuidas mujal maailmas mõeldakse ja mida räägitakse, sest palju sellest, mis meil ees seisab, on mujal läbi käidud. Meie uudisvood on kõigest hoolimata väga ühetoonilised. Me kõik ju ei loe välismaa väljaandeid, järelikult peaks keegi neid meile vahendama. Kohati tundub mulle, et seda tehakse võimalikult vähe ja alalhoidlikult, ühekülgselt.

Mis sallimatusse puutub, siis kindlasti ei ole meie inimesed sallimatud. Kui on vastamisi kaks veendumust, siis ei ole teema selles, et inimesed ei salli üksteist, vaid tuleb mõelda, kuidas me nende kahe veendumusega koos edasi läheme.

Veendumusi ei saa selgeks rääkida, see on võimatu. Miljon aastat võib vadrata, aga maailmapilt sellest ju ei muutu. Niisiis on küsimus selles, kuidas üheskoos edasi minna, ilma et teise poole veendumusi jõu ja seadustega väänama hakata. Veendumuste eest tuleb seista ja see on lugupidamist väärt. Aga see vihkamine ja sallimatus on poliitikute ja ajakirjanduse elluäratatud kuvand.

Lapsevanemana on mõnedki olnud mures, mida lasteaias või koolis lastele räägitakse. On teile see teema tuttav?

Usun, et kõik lapsevanemad unistavad sellest, et laps tuleks õhtuks vaimselt tervena koju tagasi. Nii olen ma tohutult tänulik neile inimestele, kes meie kolme last õpetavad – vanalinna hariduskolleegium (VHK) ja Püha Johannese kool ja VHK lasteaed. Sest ma saan lapsed saata turvalisse keskkonda, kus neid ei tambita ega pressita ja nad on tõeliselt hoitud.

VHK on aga kui riik riigis, sinna on raske pääseda ja kõik ei mahu. Ehk peakski riik midagi sellelt koolilt üle võtma. Kui, siis mida teie soovitaksite?

Väga lihtne – kui oleme mures laste elujärje pärast, siis alustagem sellest, et lasteaiast alates puutuks laps loovalt ja piiranguteta kokku kaunite kunstidega: teater, muusika, kunst jm. See olgu elementaarne ning loovusele tuleb ruum luua. Olgu lapsel sinine jänes ja kandiline päike. Väga tähtis on lapse huvi toita ja hoida. Isegi kui see hiljem kaob, olgu või ajutiselt, on mõjutused juba saadud.

Kas teie lastelaste jaoks saab maailm korda?

Tahaksin nii mõelda. Soovin väga, et oleks järjepidevus. Räägime või neist samades taludest, mida kunagi rajati. Neid hoiti ja rajati ühe eesmärgiga – et oleks kestvus.

Olen märganud, et kui räägime väärtustest, siis tegelikult räägime rahast, aga kestvusest ei räägita. Käib üks suur hetkes elamine.

Mulle meenub teid kuulates kaader mängufilmist «Suvi», kus Raja Teele tuleb Ülesoole noori õunapuid pakkuma…

No just, on ju ilus ja paljutähenduslik. Mina tean, mida tähendavad noored õunapuud. Oleme neid istutanud ja esimene saak – kolm-neli punni – on korjatud.

Ja siis lähevad te kolm last ühel päeval selle aia kui päranduse pärast tülli…

Võib juhtuda jah. Ja ehk siin hakkabki teravamalt rolli mängima see, kuidas me lapsi kasvatanud oleme. Muidugi on alati võimalik kohe teha ära notariaalsed lepingud või öelda, et kui sureme, siis müüte kõik maha ja teete raha kolmeks. Aga ka tülid ja mured on osa inimeseks kasvamiseks. Elu suurim küsimus on: kuidas kõige sellega toime tulla? Loomulikult on siin ebaõigluse moment, aga kasvada just nii saabki. Loobumine on oskus. Eksimised ja otsimised teevad kõik ise läbi, küsimus on, kas on olemas põhi, millel maanduda ja uuesti ennast ehitama hakata.

A.D. 1995: Kolm musketäri Linnateatri õuel, d’Artagnanist rääkimata. Hobustel (vasakult) Marko Matvere, Jaanus Rohumaa, Allan Noormets ja Indrek Sammul.

Foto: Peeter Langovits

Kas te pärandust olete saanud?

Kui kodust kaasa saadust rääkida, siis on selleks lugupidamine, hoidmine. Ema ja isa hoidsid teineteist väga. Materiaalses mõttes aga ... midagi tõesti on, mida nii saab nimetada.

Vastutate te selle eest juba?

Mingil määral jah, aga minu suurim mure on praegu, et mu isa saaks olla seal, kus ta tahab, ehk oma kodumajas Viljandis. Et tal püsiks see võimalus. Ma ei saa teda ju vägisi Tallinna tuua. Ent isa hinges on kindlasti suur heitlus praegu. Usun, et osa temast tahaks olla meiega, teine osa aga kodus edasi. Olgugi et pärast ema surma on ta juba viis aastat üksi elanud.

Mind ravis mu leinas töö, kuid nukrus käib kaua kaasas. Leinaga tuleb õppida elama. Ainus valem on, et tuleb kõik julgelt ära kurvastada. Kurbust peita ei tohi, sest kui sa seda läbi ei käi, ei saa see sinust ka lahkuda.

Aga mu isa ... olen need aastad imetlenud tema oskust leinata. Esimene hirm oli mul küll, et isa ei pea vastu, kuid ta on nii targalt leinanud: samm-sammult saatis ema ära. See on taas tema tarkus oma vanematelt ehk mõistmine, et kaotusvalu tuleb läbi elada, seda ei tohi sisse jätta. Tuleb nutta, austada, palvetada, mõtelda, vihanegi olla ses tormises faasis…

Jah, isa on tulnud väga raskest olemisest välja. Ta on vapper, nagu selle aja mehed enamasti.

Vanadus ... mida see teile praegu tähendab?

See tähendab tõenäoliselt vaeva, kuid loodan, et see tähendab minu jaoks kord ka selgust. Muidu rabeled vanana samamoodi nagu teismeline, otsides midagi, mida ei tea.

Mille pärast te muretsete?

Laste tuleviku pärast, õigemini, et millised inimesed neist saavad. Sellele mõtlen palju.

Alged on neis juba enne teid olnud. Milliseid suundi olete hoomanud?

Nad arenevad kiiresti nagu muinasjutus võluoad taeva poole. Nad on väga vahvad tegelased, väga rikastav on nendega rääkimine. Oluline nende puhul on mulle aga teadmine, et nad on võimelised keskenduma. Soovin, et see oskus neis säiliks ja areneks senisest veelgi enam. Siis oled suuteline tegema ükskõik mida. Meie vanematena jälgime huvisid ja pakume rakendusi, et nad saaksid oma küsimustele vastuseid või lahendusi otsida. Suurt muud me keegi ju vanemana teha ei saagi. Ülejäänu leiavad lapsed kord ise, tuleb luua vaid tingimused keskendumiseks.

Öeldakse, et pole halba heata. Kas nad peavadki alati koos olema?

Ei pea. Aga võimalus mõlemaks käib meiega ju kogu aeg kaasas. Ka ütlemata «teres» on hea ja halb kõrvuti.

Nagu ka teadmine, et «sa pead püüdma elada teiste jaoks, siis on sul aega ka enese jaoks». Loodan, et mu elu ongi teistele elamiseks.

Mis on teid muutnud selliseks, nagu olete täna, A. D. 2015?

Mu mõttemaailma on muutnud mitu isiklikku lugu, ühe neist räägin nüüd. Olin ilmselt 8. klassis, meil oli koolipidu ja ma saatsin pärast seda tüdrukut koju. Jäin niimoodi kauemaks, kui olin lubanud. Tulin lõpuks koju, isa oli üleval, istus toas ja ootas, sain aru, et ta oli ülivihane.

Mis mul teha oli, istusin ta kõrvale.

Vaikisime. Kuni lõpuks küsis, et miks ma ei tulnud ajaks, mille kokku leppisime. Vestlesime veidi, keerutasin ta konkreetsete küsimuste peale nii- ja teistpidi, kuni lõpuks olin sunnitud häbelikult tunnistama, et saatsin tüdruku koju. Seepeale isa ütles hoopis teise tooniga: «No miks sa kohe ei öelnud. Mine ära magama!»

See mälupilt on mind saatnud. Loo moraal aga: mingid asjad, mis ongi üleastumisega seotud, on parem kohe ausalt ära rääkida. See on tunduvalt õigem tegu kui keerutada. Sest tõde on tõde.

Intervjuu ilmub Arteri sarjas «EluSuuruses». Loe ka teisi Piret Kooli kirjutatud portreelugusid:

• Matti Nykänen: Maailm ongi hullumeelne. Et seda taluda, tuleb osata enese üle naerda

• Evelin Ilves: jah, ma leinan, kuid ma ei ole õnnetu

• Hedvig Maigre avameelselt Arteris: liigne luksus on olla loll

• Paavo Järvi: olen õnnelik, et oleme tütardega üksteisel nii tihedalt «naha all»

• Avameelne intervjuu Dingo solisti Pertti Neumanniga: palun alandlikult andestust ja loodan uuele võimalusele

• Harriet Toompere: lapsena tahtsin olla keegi, keda keegi ei tea

• Ivo Uukkivi: kogu aeg peab väike surin sees olema

• Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos

• Hannes Võrno ja Peeter Oja jälle teel ehk kaks kolmandikku Kreisiraadiost: see on meie tervendav teraapia

• Roman Baskin: me elame kähkukate ajastul