Põhjanaabrite kõigi aegade edukaim suusahüppaja, tänaseks ka eduka artisti leiba maitsnud Matti Nykänen oli äsja Soome iseseisvuspäevaballil üks enimoodatud külalistest. Arterile antud avameelses ja tundeküllases intervjuus tunnistab mägikotkas, et vastutama ja armastama on ta elus pidanud kõige kauem õppima.
Soome idaservas Lappenrantas sajab tol hommikul lund. Maapind sulatab ilu hetkega, ent kord suurvõistluste publikus tunnetatud meeleolu mu hinges on loodud ja jääb püsima. Rõõmustame fotograafiga loodusest antud valguse üle ning otsime kaardilt kõigi aegade enim hinnatud suusahüppaja kodumaja asukohta. Järve ääres asuva vaikse kõrvaltänavani jääb veel 1800 meetrit. See koht on Joutseno (eesti k mugandatult Luigela). Enne veel kui Matti Nykäneni valge eramu õuele keerame, jõuan mõelda, et luik on Soome rahvuslind – ilusa lennukaarega isend. Ja et Nykänen on üks kahest Soome olümpiavõitjast, kellel kuldmedali kõrvale panna ka kuldplaat.
Samal ajal kui meie õiget maja otsime, on soomlastele enim kuldseid rõõmurõkatusi pakkunud mägikotkas naasnud kohalikust pagariärist. Paneb kohvivee tulele, tõstab majapidamistoas pesukorvi pestud pesu, sorteerib masinasse uue portsu ja sätib kuivatusresti sauna pesuruumi üles. Sel hetkel heliseb uksekell.
«Leidsitegi üles,» naeratab Nykänen meid tuppa kutsudes. Ja vabandab siis, et peab pesu kuivama sättima.
Hõbeda ja valge toonides sisustatud kodu südames ootab rikkalikult kaetud kohvilaud. Silma jääb, et kullasajus sirgunud neljakordse olümpiavõitja ja mitmekordse maailmameistri elu on nähtav, kuid mitte liigselt esil. «Jah, mul on minevik, kuid ma ei ela selles,» toonitab mees hiljem ühtäkki.
Saunast toa poole tulles masseerib Nykänen parema käe küünarnukki ja tõdeb: «Poleks osanud arvata, et pärast mäekarjääri ja kõiki sellele järgnevaid operatsioone (selg, pahkluud, hüppeliigesed jne – P. K.) on mul 52-aastasena käeluu murtud, valesti kokku kasvanud, neljanda operatsiooni ootel ja teeb nii põrgulikku valu, et valuvaigistiteta ei saagi, tervitamisest rääkimata.»