/nginx/o/2015/10/22/4621105t1hf20b.jpg)
Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan, kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter ütles, et printsiip, et tunnistaja ei ole anonüümne, on sajandeid vana ja kehtib kõikides demokraatlikes riikides. Anonüümne tunnistaja on seevastu aga 20. sajandist pärit «leiutis», mis tekkis koos organiseeritud kuritegevusega.
«Tõepoolest on ebamugav tunne, et kuskil on kurjategija jaoks tunnistaja nimi välja toodud, aga ilmselt tahetakse ka, et kõigi kaitseõigus oleks tagatud. Kui hakata vaatama, kuidas tunnistaja anonüümsus kaitseõigust piirab, siis ikka päris tugevasti,» selgitas kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter, miks on vaja, et tunnistaja oleks identifitseeritav (toimikus on võimalik vaid tunnistaja kontaktandmeid tema kaitsmiseks varjata - toim.).
Ginter jätkas, et tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimine on eelkõige kaitsja töö, kes seda siis mõistagi teha ei saa, kui ta ei tea, kes tunnistuse andis.
«Kohtul ei ole ressurssigi, et hakata kontrollima tunnistaja tausta – kas ta on näiteks andnud valetunnistusi või varem süüdistatavaga konfliktses situatsioonis olnud. See on kaitse töö,» selgitas Ginter, kelle sõnul tuleb ette, et tunnistaja ei ole usaldusväärne või annab valetunnistusi.
Kohtul ei ole ressurssigi, et hakata kontrollima tunnistaja tausta – kas ta on näiteks andnud valetunnistusi või varem süüdistatavaga konfliktses situatsioonis olnud.
Teisipäeval avaldas Postimees Tallinnas pussitamist pealt näinud Gert Miltopi arvamusloo, kus ta tõi välja, et ei mõista, miks peab olema tunnistaja nimi kurjategijate jaoks avalik. Miltop lisas, et talle ei tundugi ebareaalsena stsenaarium, kus samad kurikaelad vangist välja saades, kord jälle narkouimas (või siis mitte) ringi kakerdades peavad paslikuks selle «kaebamise» eest pisut õpetust anda.
Ginter nenetis, et konkreetsel juhul sai tõesti järeldada, et tegemist on juhusliku inimesega, kes pole asjaosalistega seotud. Miltop justkui võiks anonüümseks jääda? «Aga seda öelda me saamegi tänu sellele, et meil on tema isikuandmed olemas. Kui ta oleks anonüümne, siis me ei teaks, kas ta on neutraalne isik,» tõi Ginter välja.
Anonüümne tunnistus ei ole nii kõrge väärtusega
See, et tunnistaja on tuvastatav, on Ginteri sõnul sajandeid vana printsiip ja kehtib kõikides demokraatlikes riikides.
«Päris pikka aega võttis see, et üldse erandina lubati tunnistajal anonüümne olla. See tekkis organiseeritud kuritegevuse levimisega 20. sajandil,» selgitas Ginter, kelle sõnul ei olnud organiseeritud kuritegevuse puhul võimalik tunnistajaid kohtusse muud moodi saada.
«Aga Euroopa Inimõiguste Kohtust on tulnud positsioon, et anonüümse tunnistaja kasutamise puhul ei tohi see olla ainus ega peamine tõend, mille alusel otsus tehakse. See tõend ei ole nii kõrge väärtusega ja sellest üksi ei piisa,» lisas Ginter.
Tartu maakohtu kinnitusel tuleb olukorda, kus tunnistaja on anonüümne, ette väga harva - mõni üksik juhtum aastate jooksul.
Ginter ei arva, et seda printsiipi peaks praegu muutma hakkama, kuna tunnistajate suhtes toime pandud vägivald pole Eestis levinud.
«Prokurörid teavad ka rääkida oma kogemustest, et ei olegi ühtegi kohtus käivat prokuröri, kellele mõni kohtualune ei oleks öelnud, et «see asi jääb meelde». Tegelikult ikkagi ei ole juhtunud, et kellelegi oleks midagi tehtud.»
Kui tunnistajate ründamine muutuks probleemiks, siis võiks Ginteri hinnangul kaaluda anonüümsuse laiendamist.
Küll võib olla tunnistajate jaoks probleemiks see, et menetlus võtab kauem aega kui oodati.
Tunnistajate tööd saaks lihtsamaks muuta
Ginter nentis, et tunnistaja ebameeldiv kogemus võib raskendada ka edaspidi tunnistajate saamist kriminaalmenetlusele. «Meil on ju probleemiks ka see, et isegi osa kannatanuid ei teata kuritegudest politseile, näiteks pisivarguste puhul, sest teema võtab liialt aega. Loodetavasti on (Miltopi loos – toim.) ka midagi positiivset – politsei mõtleb paremini läbi, kuidas ressurssi jagada, et tunnistajad ei peaks liiga palju ootama,» lisas Ginter, kelle meelest mõjutab tunnistajaid kõige rohkem siiski see, kas nende tervisele on otsest ohtu või mitte.
«Tunnistaja suhtes toime pandud vägivald oleks kriminaalmenetluse jaoks väga halb näitaja. Õnneks pole see teema praegu aktuaalne.»
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) ennetuse ja süüteomenetluse büroo vanemkomissar Kristi Mäe ütles konkreetset juhtumit kommenteerides, et on kahetusväärne, et hinnates inimesele ütluste andmisega kaasnevat reaalset ohtu jäi tähelepanuta tunnistaja isiklik turvatunne, mis on inimlikult sageli olulisemgi.
«Anname endast parima, et tulevikus selliseid olukordi vältida ning süütegu lahendada aidanud inimestel säiliks kindlustunne, et nende turvalisus on tagatud.»
Mäe lisas, et Miltop on näide julgest, hoolivast ja tähelepanelikust inimestest, kellega sarnaseid väärtusi jagavad mehed ja naised aitavad igapäevaselt politseil kuritegusid lahendada.
«Tunnistajateta on see töö keeruline, kui mitte öelda et võimatu. Seetõttu saab ka ütluste andmisest loobuda vaid seadusega ette nähtud juhtudel – näiteks ei pea tunnistusi andma oma pereliikme vastu,» põhjendas Mäe karmi reeglit.
/nginx/o/2015/10/19/4611829t1heb79.jpg)
Miltop kirjutas, et talle tuli üllatusena, et vaid tunnistaja kontaktandmed salastatakse, kuid tema nimi läheb toimikusse ja sellega saavad süüalused vabalt tutvuda.
«Küsisin, kas ei oleks võimalik nende päise päeva ajal inimest pussitanud ja minu hinnangul narkootikumide mõju all olnud kurjategijate eest varjata ka minu nime. Sain vastuseks, et selline isiku varjamine on prokuröri töös väga harva esinev praktika ja kahjuks praegusel juhul see võimalik ei ole,» kirjutas Miltop.
Kui ta otsustas tunnistusele allakirjutamisest loobuda, siis küsiti, kas ta tõesti kardab «kaht suvalist narkomaani». «Ja vihjati, et kui ma tunnistusele alla ei kirjuta, võidakse hoopiski mind uurimise takistamise või valetunnistuse eest karistada. Lisaks soovitati mul viisakalt edaspidi sellistest asjadest eemale hoida, kui bürokraatiaga ei taha tegeleda.»
Miltop lisas, et talle ei tundugi ebareaalsena stsenaarium, kus samad kurikaelad vangist välja saades, kord jälle narkouimas (või siis mitte) ringi kakerdades peavad paslikuks mulle selle «kaebamise» eest pisut õpetust anda.
«Kas tõesti ei või minu tervist ja minu panust turvalisse ühiskonda meie riik niigi palju hinnata, et ei paneks mind kui kodanikukohust täitnud inimest mu isiku avaldamisega antud juhul potentsiaalselt eluohtlikusse situatsiooni,» küsis Miltop, kellele ei mahu pähe, kuidas õigussüsteem inspireerib järgmisel korral haavatud kannatanu aitamisest loobuma ja kurjategijatel põgeneda laskma.