Mitte sõnagi eesti keelt oskava Ukraina poisi juhtum näitas, mis on pagulasprobleemi nõrgim lüli

Kiltsi Põhikooli jaoks on võõrkeelsed lapsed juba argipäev: siin õpivad ka mitmed Vao pagulaskeskuses elavate inimeste lapsed. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti koolid ei ole pagulaste tulekuks valmis, näitab see väike juhtum Väike-Maarja gümnaasiumis: asüüli saanud seitsmeaastane Ukraina poiss läks Eesti koolis teistele lastele kallale, sest ta ei saanud isa sõnul «eesti keelest aru ja arvas, et tema üle naerdakse.» 

Donetskist kolis kolme lapse isa Aleksander Eestisse aprillis. Neli kuud hiljem andis Eesti riik varjupaika ka tema õpetajast naisele ja kolmele lapsele.

Nad kohtusid 1. septembril rongijaamas. Lapsed nutsid rõõmust. Aga vanimale pojale jäid rõõmuhetked lühikeseks, sest juba järgmisel päeval pidi ta minema kooli, kus kõik võõrast keelt räägivad.

Poiss oleks võinud ka Tapale venekeelsesse põhikooli minna. Isa otsus oli aga kindel: laps õppigu usinasti eesti keel selgeks.

Vao pagulaskeskuse juhataja Jana Selesneva soovitab maja elanikel lapsed pisikesse Kiltsi põhikooli saata. Näiteks sel aastal läksid sinna esimest korda üks inguši poiss ning õde ja vend Dagestanist. Aga ukrainlane jäi endale kindlaks, kuigi Väike-Maarja gümnaasiumis on tema laps esimene pagulane ja ilmselt ainus, kes eesti keelt ei räägi. Kool on rohkem kui poole suurem ja poeg saab maadlustrennis käia.

Vaid mõned nädalad hiljem algasid probleemid. Aleksandri poeg läks koolikaaslastele kallale arvates, et tema üle naerdakse.

«Minu tütar on klassi kõige väiksem tüdruk,» rääkis Virumaa Teatajale isa, kelle tütart kiusati. «Iga päev, kui ta koolist tuleb, räägib jälle, kuidas teda löödi, lükati või tema pihta sülitati. Ja minu süda on raske. Kas pean ise kooli oma last kaitsma minema?» 

«Algklasside majas ei ole last, kes poleks temalt kolakat saanud,» jätkab lapsevanem. See on Aleksandri sõnul siiski selge liialdus. Tema teada on pojal «ebameeldivaid situatsioone» olnud ühe tüdruku ja paari vanema klassi õpilasega. Aga ta tunnistab, et poeg ei käitunud ilusti.

Väike-Maarja gümnaasiumi direktor Marje Eelmaa ütles Virumaal Teatajale, et probleemi tagamaid tuleb otsida äkilisest keskkonnavahetusest. «Küllap on lapsel keeruline hakkama saada keskkonnas, kus ta ei oska end väljendada, ei mõista ümbritsevat ning kuhu ta ei ole sattunud omal valikul.»

Pärast vägivallatsemist kohtus perekond kooli töötajatega. «Arutasime, et lapsele on vaja lisatunde, et kiiremini eesti keel selgeks saada,» ütles Aleksander. Poeg lubas, et enam midagi sellist ei kordu. Samuti keelas isa lapsel maadlustrennis käia, kuni keel selge.

«Nüüd ta juba natuke räägib ja saab rohkem aru, matemaatikas on tubli,» ütles isa. «Ta on muidu hea poiss, ei ole agressivne ja pigem pehme iseloomuga. Üldiselt talle koolis ka meeldib. Talle meeldib loodus ja kui nad klassiga metsas käisid, siis tal olid sellest väga head muljed. Muidugi ta on hüperaktiivne ning rahutu ja tal on palju energiat, aga liiga vähe püsivust. Klassijuhataja ja direktor rahustasid, et paari kuu pärast, mil poisil eesti keel selgem, siis on juba ka lihtsam.»

Donetskist pärit pere sugulased elavad Eestis. See on ka põhjus, miks sõja eest siia tuldi. «Eesti mentaliteet ja iseloom on lähemal Ukraina inimestele, sest Eesti on läbi elanud sündmusi, mida meie praegu elame.» Pereisa oli kodumaal insener-mehaanik ja naine algklasside õpetaja. «Kui oleks varem teadnud, siis oleks [naine] võinud eesti keelt õppida, et saaks tööle minna. Ta töötas internaatkoolis probleemsete lastega ja oli hinnatud õpetaja seal. Kui ei oleks sõda olnud, oleks saanud isegi kooli direktoriks.»

Nüüd hoolitseb kolma lapse ema pagulaskeskuses laste eest, mil mees tööd ja uut kodu otsib.

Oleksin koos pojaga kooli esimesse või teise klassi läinud, kui oleks võimalik olnud.

Tegelikult on pojal isegi vedanud. Ta saab keelt õppida vähemalt kooliski. Pagulaskeskuse keeletunnid, mis peaksid toimuma kolm korda nädalas, jäävad tihti ära, sest õpetajateks on sotsiaaltöötajad, kel hulgi muid kohustusi. Kui tunni ajal on vaja keegi arsti juurde viia, jääb tund ära. «Poole aasta jooksul on olnud ainult kolm tundi,» ütles Aleksander. «Kui aus olla, siis oleks koos pojaga kooli esimesse või teise klassi läinud, kui oleks võimalik olnud.»

Haridusministeeriumi üldharidusosakonna peaspetsialisti Signe Granströmi sõnul ei ole koolid seni väga huvi tundnud, kuidas pagulaste lapsi paremini kooli sulandada. Selleks pole ka suurt vajadust olnud.

Samas Väike-Maarja gümnaasium on üks neist koolidest, mis on saanud keelekümbluskeskuselt õppevara ning esmast nõustamist. Samuti on vald saanud õpilase eest keeleõppeks lisatoetust. «Kuid konkreetsel juhul ei tohi unustada, et räägime väikesest algklassilapsest. Sõltumata sellest, millisest riigist või keeleruumist on laps pärit, käitub ta nagu laps ning vajab koolis eelkõige tähelepanu ja hoolt,» ütles Postimehele haridusministeeriumi üldhariduse osakonna peaekspert Kersti Kivirüüt.