Paari aastaga eesti keel suhu

Vao varjupaigataotlejate keskusest mõne kilomeetri kaugusel asub vanas mõisahoones pisike Kiltsi põhikool. Kui haridus- ja teadusministeerium hakkab koole siia saabuvate pagulaste õpetamiseks ette valmistama alles tuleval aastal, siis selles 60 õpilasega koolis on see juba reaalsus. 

Vao keskuse lapsed käed rüpes elamisluba ootama ei jää. Nad lähevad kohe kooli ja hakkavad eesti keeles õppima.

Enamasti minnakse just Kiltsisse, vanemad lapsed vahel Tapale venekeelsesse põhikooli, kuid tänavu läks üks Ukraina poiss ka näiteks Väike-Maarjasse, sest seal saab maadlustrennis käia.

Kiltsi põhikooli direktor Merje Leemets. Foto: Foto: Tairo Lutter

Kiltsi põhikooli tuli Vao keskusest sel sügisel kolm uut last: esimesse klassi läks inguši poiss Ibrahim (8), kolmandasse ja viiendasse õde-venda Al-Bara (10) ning Rapiiat (12) Dagestanist.

Õde ja vend rändasid vanematega Eestisse augusti lõpus. «Isa oli väga õnnelik, et hakkab nüüd lastega eesti keelt õppima. Eks õpibki. Kaks väiksemat last on neil veel kodused,» teab peresid hästi Kiltsi põhikooli direktor Merje Leemets.

Kõik kolm uut õpilast on moslemid. «Anname järgmise nädala menüü reedeti lastele koju kaasa. Kodus vaadatakse see üle – kus on sees sealiha, sellele tõmmatakse joon peale. Sellel päeval on neil lisaks oma võileib kaasas,» kirjeldab direktor.

Kiltsil on oma kooli torusall, mida üks moslemineiu kannab peas. «Aga seda kannavad ka teised nii, kuigi neil ei ole usuga mingit pistmist,» ütleb Leemets.

Kolme uut tulijat ootas Kiltsi koolis juba ees ühest Balkani riigist pärit Amanda (10), kes käib neljandas klassis ja räägib ladusalt eesti keelt. «Amanda on meil küll individuaalsel õppekaval, aga tema eesti keel on väga hea. Ta valdas eesti keelt suhtlustasandil juba enne meile tulekut,» kinnitab direktor.

Tulevik Eestis ebakindel

Amanda on eesti keele suhu saanud umbes kahe aastaga. Tema perekond tuli Eestisse 2013. aasta kevadel ning jäi siis peatuma Illuka varjupaigakeskusesse. Mullu kolis keskus Vaosse ning tüdruk läks Kiltsi kooli sama aasta veebruaris.

«Tema liikumiskiirus õppetöös ei pruugi olla samasugune nagu teistel, aga kevadeks peaks ta jõudma samale maale, kus teised on. Tema puhul ei ole ka hindamine erinev,» kinnitab Leemets. Ainus, mis Amandale raskust valmistab, on matemaatika. See on olnud ainuke kolm lapse tunnistusel. Klassikaaslased on Amanda omaks võtnud. Ta esindab kooli spordi- ja lauluvõistlustel.

«Iga päev suvel õppisime ja nii sai selgeks,» selgitab tüdruk, kuidas ta eesti keele nii hästi omandanud on. Laps ei oska midagi keerulist eesti keele puhul välja tuua. Kiltsi koolis talle meeldib, sest see on väike ja piirkond rahulik.

Sellest hoolimata on Amanda tulevik Eestis endiselt ebaselge. Perekonna asüülitaotlust ei ole rahuldatud ja nad on kaevanud otsuse kohtusse, kust tuli otsus taotlus uuesti läbi vaadata. «Kohtuveskid jahvatavad üsna aeglaselt. Mitte ainult Amanda, vaid ka noorem õde räägib puhast eesti keelt, kuigi ei käi veel kooliski,» ütleb Leemets. Amanda peres kasvab kolmaski õde, kes on Eestis sündinud. Isa käib tööl, ema kasvatab Vao keskuses lapsi.

«Oleks üle mõistuse, kui ta elamisluba ei saaks. Laste suhtes oleks see väga ebaõiglane, kui midagi sellist peaks juhtuma,» lisab direktor.

Muide, Amanda perekond elab selles majas, mis 3. septembri öösel põlema pandi. Leemetsa sõnul pole lapsed õnneks juhtunusse liigse traagikaga suhtunud.

Amanda neljanda klassi eesti keele tunnis. Õpetaja Kristiine Adamsonil jätkub tüdruku kohta vaid kiidusõnu. Foto: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter / Postimees

Amanda on Leemetsa sõnul andnud Kiltsi kooliperele julgust, kuigi mullu saadi esimene valusam õppetund. «Keset oktoobrit tuli Ukraina poiss, kes ei osanud absoluutselt eesti keelt. Meil ei olnud vajalikku ettevalmistust ega osanud ka kuskilt abi otsida,» meenutab ta.

Õpetajad püüdsid Jaroslavile eesti keelt õpetada vene keele abil. «See oli viga, see oli keeleõppele väga pärssiv. Ta hakkas küll lihtsaid asju ütlema, aga eesti keelt suhu ei saanud,» tõdeb Leemets tagantjärele. Jaroslavi pere sai elamisloa ja kolis aprillis Vaost ära. Nüüd elatakse Lõuna-Eestis.

Õpe olgu eesti keeles

Nõutus pani kooli abi otsima haridusministeeriumilt, Innove keelekümbluskeskuselt ja ka Tallinna Lilleküla gümnaasiumilt, kus on pikaajaline kogemus välismaalaste õpetamisel. «Keelekümbluse inimesega sain kokku Lillekülas ja võtsin nööbist kinni, et meil ei ole ühtegi inimest, kes oleks keelekümblusega tuttav, aga meil on seda vaja,» meenutab Leemets.

Innove esindajad on nüüdseks jõudnud Kiltsi koolile veidi keelekümblust tutvustada. «Õpetajad said oma mured ja vaevad ära räägitud. Said ka teadmise, et eesti keelt tuleb õpetada eesti keeles. Kontroll on siin pidev: kui mõni õpetaja räägib vene keeles, siis lapsed tuletavad kohe meelde – nendega tuleb rääkida eesti keeles!» ütleb direktor.

Leemetsa sõnul on ka keelekeskus lubanud, et veel sel aastal alustatakse keelekümbluskursusi õpetajatele. «Muidugi oleks see võinud olla juba varem, aga kõik on seni üsna passiivsed ja äraootaval seisukohal olnud,» arvab ta.

Tänavu on kolme uue õpilase tarbeks kasutusele võetud keelekümblusõpik ja -töövihik. Tööle on palgatud kooli endine vilistlane, noormees, kes neile eraldi eesti keelt ja loodusõpetust õpetab. Kaheksa tundi nädalas. Kõiki teisi aineid õpivad nad koos oma klassikaaslastega.

Direktori sõnul on asüüli ootavad vanemad sama erutatud laste õpingutest nagu lapsed isegi: «Ibrahimi isa käis esialgu jala hommikuti koolimaja juurde, et vaadata, kuidas poiss koolibussist maha tuleb. Tagasi samamoodi. Tuleb kooli juurde ja vaatab, kuidas poisil läheb. Vahel isegi nii, et poiss ei tea.»

Samamoodi käis algul ka Dagestanist pärit isa oma lapsi kooli saatmas. «Hommikuti näen, kuidas ka Ukraina poisi isa saadab teda rongile Tapa kooli ja pärast on rongil vastas,» räägib Leemets.

Al-Bara õpib eesti keelt teistest eraldi, kuid kehalises kasvatuse tunnis saab ta olla oma klassikaaslastega. Foto: Foto: Tairo Lutter

«Meie ei tea nende tausta, miks nad on kodust ära tulnud, ja see ei olegi meie asi. Aga kindlasti on selleks mõjuv põhjus. Ei ole nii, et võtan neli last ja tulen üle mägede ja merede Eestisse,» usub direktor.

«Me oleme kannatlikud, sest teame, et me ei saa õppeprotsessi mitte kuidagi rohkem kiirendada. Aga lapsed on lapsed – nad õpivad kiiresti ja õnneks ei ole meie lastesse ka sellist vihkamist süstitud, nagu võib tunduda, et mujal ühiskonnas on.»

TOETUSED KOOLIDELE

• Tavaline haridustoetus omavalitsusele iga lapse (ka uussisserändajast või rahvusvahelise kaitse saanud õpilase) eest on tänavu õpilase kohta 1367–2329 eurot aastas (mida väiksem omavalitsus, seda suurem toetus õpilase kohta).
• Innove annab uussisserändajast õpilasele keeleõppetoetust 400 eurot aastas .
• Sotsiaalministeeriumi kaudu saab taotleda rahvusvahelise kaitse saanute keeleõppetoetust, mis on 1080 eurot kahe aasta peale (ei kehti asüülitaotlejate puhul).