Sirk: riigikohtu lahend jätab ukse lahti

Kas senine parkimiskord eraparklates muutub? Selle küsimuse jättis riigikohus oma eilses lahendis lahtiseks, kuid kohtunike kolleegium märkis, et pelgalt parkimise võimaldamine ja infotahvel parklas ei tähenda veel parkla omaniku ja parkija vahel sõlmitud lepingut. Foto: Liis Treimann

Vandeadvokaat Indrek Sirk sõnas kommenteerides riigikohtu otsust, et napi infotahvli vahendusel pole eraparkla ja autojuhi vahel lepingut sõlmida võimalik, et riigikohus jättis otsusega ukse lahti.

«See ütleb, et seadusest ei tule nõuet, et parkimisleping sõlmiti vaikimisi, aga võib-olla on ühiskonnas sellised tavad välja kujunenud.» Ühe Postimehega konsulteerinud juristi sõnul on ainus põhjus, miks asi üldse kohtusse jõudis, selles, et sõiduki juht oli teada. Muidu poleks kellelgi nõuet esitada.

«Olulisem sõnum on riigikohtu otsuse juures see, et tegemist on keeruka õigusliku probleemiga ja Eesti riik peaks mõtlema selle peale, kuidas see olukord ära lahendada,» rääkis vandeadvokaat Indrek Sirk. Tema hinnangul võiks see olla seaduses eraldi reguleeritud. Veel märtsis ei pidanud justiitsministeerium eraparklate ja parkijate vahelisi vaidlusi nii tõsiseks, et nende lõpetamiseks oleks vaja seadust muuta.

«Ringkonnakohus peab nüüd hindama, kas praegune vaikimisi leping on üldse võimalik,» rääkis Sirk, sest praeguse süsteemi loogika olevat tema kinnitusel midagi sellist, kui pakkuda sõbrale lepingut lüüa tal tuhande krooni eest hambad sisse, ning kui sõber vaikib, siis on leping sõlmitud. Hambad läinud ja raha kah.

Vandeadvokaat Ramon Rask ütles, et vaidluse keskmeks on küsimus, kas ja mis tingimustel saab lugeda maaomaniku ja sõiduki kasutaja vahel parkimisteenuse lepingu sõlmituks.

«Oleme seisukohal, et pelgast teavitustahvlist ei piisa, et teha sõidukiomanikule siduv pakkumus parkimisteenuse lepingu sõlmimiseks.»

«Riigikohus märgib õigesti, et parkimise eeskirju sisaldavat tahvlit ei saa üldjuhul pidada pakkumuseks, vaid pakkumuse esitamise ettepanekuks ehk ettepanekuks astuda läbirääkimistesse,» leidis ka vandeadvokaat Ants Karu.

See tähendaks, et hoopis parkija teeb autoga parklasse sõites parklaomanikule pakkumuse ehk ettepaneku sõlmida parkimisleping. Sellise pakkumusega peab aga parkimise korraldaja nõustuma. Riigikohtu hinnangul ei saa parkimise võimaldamist iseenesest lugeda lepingu sõlmimisega nõustumiseks.

Raski sõnul tuleb sel juhul teenusepakkujatel astuda parkimislepingu sõlmimiseks veel samme. Näiteks esitada kirjalikus või suulises vormis nõusolek lepingu sõlmimiseks.

«Eelduslikult tooks see kaasa eraparkimisalade hoolikama märgistamise ja sisenemise-väljumise reguleerimise,» märkis Rask.

Ka Karu märkis, et tähele tuleb panna, et riigikohtu otsus puudutas juhtumit, kus parkimisplatsil ei olnud tõkkepuud ega parkimismasinat. Samuti ei esitletud parkimistingimusi liiklusmärgi kujul.

«Siiski on tegemist olulise juhisega ka teistele eraparklatele, kes peavad oma parkimistahvlid kriitilise pilguga üle vaatama,» lisas ta. Näiteks on küsitav, kas parkimistahvel on üldse liiklejale piisavalt selge ja üheselt mõistetav.

Senised kohtuasjad põhinevatki juhtumitel, kus parklakäitaja on juhi tuvastanud või on inimene läinud ise vaidlema. Niisiis, kui leppetrahvidega mitte midagi teha, ei juhtuvat midagi.