Liutorusõit, mis nõudis inimese elu

Nädalavahetusel juhtus raske õnnetus Viimsi vastavatud veekeskuses Atlantis H2O Aquapark. Postimees läbis sellesama lilla liutoru, misläbi 42-aastane naine sattus üliraskes seisundis haiglasse.

Kassas võis laual märgata veekeskuse külastaja meelespea, kus muuhulgas kirjas, et veekeskus ei vastuta külastajatel tekkinud vigastuste või muude terviserikete eest ning pileti ostmisel kinnitab külastaja, et tema tervislik seisund ja oskused võimaldavad atraktsioone kasutada. Külastaja kohustuseks on ohutuseeskirjade ehk veekeskuses olevate selgitavate viitade ja märkidega tutvuda.

Enne treppe, teel üles liutorude poole, nägi silti, millel anti ülevaade liutorudest ja nende eripäradest. Lilla liutoru kohta oli kirjas, et seda tohib läbida vähemalt 140-sentimeetrine külastaja, jalad ees ja vaid rohelise tulega. Tuubiga sõit ning ehete, kella ja prillide kandmine on selles torus keelatud. Veerenn on kiire, liumäed pole soovituslikud rasedatele ning 180-sentimeetri sügavusest maandumisbasseinist tuleb lahkuda koheselt.

Kassa lauale seatud meelespeas kirjutati, et lilla liutoru on kinnine, seal tuleb arvestada nii oma tervisliku seisundi kui kehaliste võimetega ning epileptikutel pole soovitatav seda kasutada. Üleval torusuu ees ei märganud rohkem teavet.

Seistes toru suudme ees polnud õrna aimugi, mida sellise toru läbimine endast ette kujutab. Järjekorda polnud, seega seadsin end istukile ja valmistusin, et jalad ees teadmatus kohas vette hüpata.

Punases särgis mees jälgis lapsi, kes kõrvaltorust alla tahtsid lasta ning heitis korraks pilgu minulegi. Kuigi käekellad on keelatud, ei pidanud ta oluliseks käe ümber kinnitatud kaamerat. Nägin, et roheline tuli põles ja lükkasin endale hoo sisse. 

Algus oli päris leebe. Siis aga lendas esimene sahmakas vett näkku. Peagi ei saanud enam sotti, millal tuleks hinge kinni hoida, millal mitte, seega tõmbasin endale vett ninna. Läbi pimeduse tuhisedes tungis vesi nii silma kui suhu. Tundsin, et kiirus läks liiga suureks ja tõusin automaatselt istukile, et hoogu maha võtta. Siis aga surusin end alla tagasi, kuna peas vasardas, et võin niiviisi oma pea ära lüüa.

Lõpuks jõudsin keerisesse, kuhu jäin mõneks ajaks liuglema. Tundsin, et mul puudub seal kulgemise üle suurem kontroll, kuid mõte sellest, et sulpsan 180-sentimeetrisesse basseini pea ees, tundus hirmuäratav. Üritasin jalgadega sipelda, et need ette saada. Kuna keerises oli juba valgust, nägin vähemalt, kuhupoole jäi bassein. 

Vette kukkusin külg ees ja hoogsalt kätega tööd tehes jõudsin peagi pinnale. Kuna esialgne ehmatus oli suur, suu ja silmad endiselt vett täis, jäin basseini ääre külge toibuma. Alles mõne aja pärast märkasin sealt välja ronida.