Pagulaste kohta arvamuse avaldajad langevad isikliku sõimu ohvriks

Rein Raud. Foto: SCANPIX

Immigratsiooniteemadel arvamust avaldanud inimesed ütlevad, et saavad sageli vastuargumentide asemel tagasisidena hoopis isiklikku sõimu ja ähvardusi.

«Olen saanud kurje kirju ja telefonikõnesid, kuid jätkuvalt püüan nende inimestega rahulikult rääkida nii palju, kui mul jaksu on olnud,» ütles Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas. «Loomulikult on selliseid, kellega pole mõtet vaidlustesse laskuda. Osa inimestest ei tahagi minu seisukohti ära kuulata,» kirjeldas Kallas. «Vaadates Rein Raua kommentaare, on mind rünnatud vähem,» tõdes ta.

«Mulle on päris räigeid postitusi tulnud,» tunnistas kirjanik ja õppejõud Rein Raud. «Ma tunnen kurbust. Need ütlused ei määri mitte neid, kelle kohta öeldakse, vaid seda, kes ütleb. Mul on paha ja piinlik, kuid arvan siiski, et tegu on väikse, ehkki hääleka vähemusega,» möönis Raud.

Valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raagi sõnul on tegemist laia teemaga, millel on kaks poolt. Raagi hinnangul puudutab pagulaste teema kaudselt eestlaste kõige sügavamaid hirme. «Viimased pool sajandit on eestlaste identiteediga kaasas käinud hirm, et oleme väljasurev rahvus ja see hirm ei tee inimesi alati paremaks. Lisaks on probleem ise paljudele siiani käsitlematult suur ja keeruline. Kui saaksime lahti vastaspoolele siltide kleepimisest ja räägiksime asjast endast, võiksime debatiga edasi liikuda,» ütles Raag.

Viga kommunikatsioonis?

Kristina Kallase sõnul on ühiskondlikku debatti takistanud valitsus, kes pole rahvale jaganud piisavalt selgitusi. «Valitsus lasi algul kommunikatsiooni käest ära sellega, et pikalt ei suudetud rahvale midagi väga konkreetset ja selget öelda,» rääkis Kallas. Siiamaani pole rahvale midagi põhjalikult selgitatud,» lisas ta.

Ka Rein Raud tunnistas, et valitsuse kommunikatsioon pole olnud piisav. «Valitsus on oma rahvast liigselt usaldanud, arvates, et suhtumine on mõistev ja et polegi vaja midagi põhjalikult ära seletada. Selle tühimiku on täitnud inimesed, kes levitavad väljamõeldud rassistlikke kommentaare,» ütles Raud.

Valitsuskommunikatsioonist rääkides on Raagi sõnul nii olulise küsimuse puhul vale väita, et valitsus ei seletanud piisavalt. «Tegelikult edastati ju suhteliselt täpselt, mida valitsus tegi ja teadis,» ütles Raag. «Probleem oli pigem selles, et ühiskond ootas konkreetseid otsuseid palju kiiremini, kui Euroopa otsuseprotsess seda kõike jahvatada jõudis,» rääkis Raag. «See on moraalne paanika, mis tegelikult ei hooli seletustest, vaid vajab ainult otsuseid, mis iseenda eest kõnelevad,» lisas ta.

Viha põhjusi on mitmeid

Rein Raua sõnul otsivad agressiivsed inimesed kohta, kuhu oma mure ja viha välja valada. «Seal taga on teadmatus ja hirm,» nõustub ta Raagiga. «Majanduslikult halvas olukorras inimeste jaoks tundub raha paigutamine pagulastesse kosmilise ebaõiglusena. See ei põhjenda aga agressiivset rassismi ja sildistamist,» rääkis Raud.

«Ma ei oska nende inimeste sisse vaadata. Lihtsalt ei usaldata valitsust üldiselt ja kanaliseeritakse see rahulolematus ühte teemasse,» hindas Kristina Kallas viha tagamaid.

«Rahulolematuse küsimus ei ole ainult pagulastes. Nad pole rahul ei enda eluga ega valitsusega,» ütles ta.

«Oma eluga kriisipunktis ja paanikas olevad inimesed on vastuvõtlikumad vihalevitamisele ja agressiivsusele ning neil on väga lihtne, kui nad suudavad leida mingi süüdlase, kes on ka nende hädades süüdi. Seda on psühholoogias uuritud, et ebastabiilsuses ja hirmus elavad inimesed saab agressiivse müüdi abil panna uskuma jaburusi,» rääkis Raud.

Ühiskonna valvekoer ei tee oma tööd?

Rein Raud imestas, et siiani pole üksi leht ega telekanal teinud intervjuud kellegagi pagulastest endist. «Väga palju raskem oleks seletada, et tegemist on ISISe võitlejatega, kui me kuuleksime pagulaste endi lugusid, miks nad on pidanud oma kodu maha jätma,» pakkus ta. Paljudel juhtudel võib olla nii, et sellesama ISISe või sarnaste terroristlike gruppide eest nad ongi ära põgenenud,» oletas Raud.

Ilmar Raagi sõnul on meedia jäänud neutraalsele positsioonile. «Praeguse debati puhul on tajutud seda, milline on ajakirjanduse ühiskondlik vastutus. Sõna on saanud mõlema poole esindajad. Samas on ajakirjandus üritanud teha seda nii, et sotsiaalmeedias levivat vihakõnet pole väga oluliselt võimendatud,» ütles Raag.

Vaja rohkem tegelikkuse kajastust

«Ma arvan, et mõned arvamusliidrid, kes oleksid rahva poolt väga armastatud inimesed, näiteks nagu Ivo Linna või Tõnis Mägi, peaks ütlema midagi, mis inimesed maha rahustaks. Ma arvan, et neid kuulatakse palju rohkem,» pakkus Kristina Kallas.

Raua sõnul tuleks reklaami asemel levitada andmeid. «Kui võtta aluseks näiteks Rootsi olukord ja võrrelda etnilisi rootslasi, sisserännanuid ja kõige pagulasevastasemat Rootsi demokraatlikku parteid, siis selgub, et kõige rohkem kuriteos süüdimõistetud on Rootsi demokraatliku partei hulgas ja et need on palju ühiskonnaohtlikumad inimesed kui sisserännanud. Selliseid fakte võiks avalikkus rohkem teada, et sügavamat analüüsi teha,» selgitas Raud.

Debatt jätkugu

Rein Raud kinnitas, et hoolimata sõimust üritab ta pagulasteemal jätkata argumenteeritud arvamusavalduste esitamist. «Minu sihtgrupp antud juhul ei ole need inimesed, kes on juba selle rassistliku ideoloogia alla neelanud ja kelle meelest tõeline eestlane läheb Vao külla tsikliga neegreid jahtima, vaid need inimesed, kes vaatavad, et ühest küljest on nii, teisest küljest naa,» selgitas ta.

Raua sõnul loodab ta inimesi kuidagiviisi aidata, et nad saaksid oma seisukoha kujundada informeeritult.

«Mulle tundub, et siin toimub mingisugune polariseerumine ja teisel poolel on iga hinna eest vaja, et mõistlikku dialoogi ei oleks. Mõistlikku juttu ajavad inimesed hirmutatakse ära ja sunnitakse vaikima. Kes ikka jaksab, kui kogu aeg sõimatakse ja lubatakse läbi peksta, ära vägistada ja mida kõike veel,» nentis Raud.

Ilmar Raag tõdes, et väga oluliste teemade puhul tuleb mängu polariseerumine, kus tihtipeale keskendutakse probleemi asemel vastasele. Raag rõhus olulisusele, et rääkijad tunnistaksid ka teise poole jutus mingisugust väikest iva.

«Debatt ei saaks tugineda eeldusel, et viskame teise poole mured lihtsalt kõrvale. Nii võib üks pool tunnistada, et tõepoolest on rändega seotud sotsiaalseid probleeme ja seetõttu ei ole Eesti praegu planeerimas mingit kontrollimatut massilist sisserännet. Aga teisele poole jääb arusaam, et kui kogu maailm on praegu ajaloo suurima põgenike surve all ja rände keskel, siis ei ole väga palju abi sellest, kui me üritame ennast isoleerida ja üldse mitte probleemiga tegeleda,» selgitas Raag.