Kuue minutiga üle Suure Väina?! Leedo tahab viia laevaühenduse saartega seninägematule tasemele

Vjatšeslav Leedo. Foto: Jaanus Lensment

Saaremaa Laevakompanii omanik Vjatšeslav Leedo kavandab projekti, mille teostumisel on võimalik toimetada auto 6-10 minutiga üle Suure Väina mandrilt Muhumaale, praegu kestab ülesõit 30 minutit.

Leedo ütles intervjuus Saarte Häälele, et kui sellele ideele tekiks poolehoid, kuluks kaks aastat projekteerimiseks, 3–4 aastat ehitamiseks ja liiklemise saaks täiesti uuele tasandile viia. Leedo sõnul on tal uue kiire ühendusviisi eelprojekt praktiliselt valmis, aga sellest on täpsemalt vara rääkida.

Läheneme asjale kronoloogilises järjekorras. Reedel, 15.05 ilmutas Meie Maa «raputava uudise», et Leedo viib uued laevad juba suve hakul Saksamaale ja asemele jääb nö vana laevastik eesotsas Regulaga. Kui palju seal loos oli tõde ja mispärast oli sinu arvates desinformeeriv uudis vaja ilma SLK kommentaarideta kiiresti ära avaldada?

Vanasti ilmus Nelli Teatajas ka kolme sorti lugusid. Oli tõde. Olid lood, mis võisid olla tõesed, aga pigem vist siiski ei olnud. Ja oli teadlik bluff. Ma ei taha olla üleolev, aga mulle tundus, et olime varem juba piisavalt vihjeid saatnud, et otsime tööd väljaspool Eestit.

Sinu kolleegid on teinud head tööd ja kui nad ei teeks seda ärapanemise soovist, siis tuleks seda vaid tunnustada.

Oskad sa arvata, miks selline paanika üldse avalikkuses tekkis?

Raske on loobuda harjumustest. Kes meist on nõus loobuma olemasolevast elukvaliteedist? Ehitasime koos investoritega väga head laevad. Ühel hetkel selgus, et liigagi head ja meile öeldi, see on teie isiklik probleem. Oleme pakkunud viimasel viiel aastal teenust, millest 2006 lepingu sõlmisel riik ei osanud unistada ka.

Me kõik harjusime nende laevadega ära. Ja peame olema ettevõttes enesekriitilised, meile tundus, et kuna teeme head asja, siis teeme seda veel pikalt. Me ei uskunud, et terve mõistus jääb teatud teisele omadusele alla. See oli viga. Ma räägin väga palju inimestega nn tänavalt. Saarlane pole rumal. Inimesed saavad aru väga hästi, mis toimub.

Mida sul on öelda Saaremaa külastajatele?

Tulge saartele ja veenduge, et asjad pole nii halvad, kui on üritatud näidata.

Miks SLK kohe nö pidurit ei tõmmanud ja Saksamaa plaane laiemalt ei selgitanud? Korduvalt on öeldud, et ettevõttele polegi midagi muud ette heita, ettevõtjana peadki turgu otsima, kuid teine asi on avalikkuse informeerimise konarlikkus.

See lugu on veidi keerulisem, kuigi ma ei taha võtta õigustaja positsiooni. Minu seisukoht oli, et me siin enne ei kire, kui on midagi ära tehtud. Kui räägime poolikuid asju välja, siis tekivad pärast alati jamad.

Saksamaal on sündinud nn poliitiline otsus meie meeskonna ja laevade kaasamiseks, aga lahti on veel mõned detailid. Me ei tahtnud Saksamaa jutuga tulla, sest olid valimised ja meid oleks süüdistatud riigile surve avaldamises. Ei ole ka lugupidav partneri suhtes rääkida poolküpsest asjast. Aga anname endale täiesti aru, et oleksime pidanud saarlasi rohkem informeerima.

Ma vabandan inimeste ees, keda ettevõte on millegigi solvanud, ja teen seda täie tõsiduse ja siirusega. Sain selle eest ka ministri (majandusminister Kristen Michal – toim) käest sugeda ja luban, et katsume oma vigu parandada. Kohe kui tulevad konkreetsed ja pöördumatud otsused, teavitame sellest majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja meie kliente.

Meil on maja sees avalikkusega suhtlemise teemal palju vaidlusi. Mina olen konservatiivsem, tegevjuhid avatumad ja siis on alati ühiskonnas grupp inimesi, kes on targad tagantjärele.

Mulle on väga tähtsad need inimesed, kes mu vaateid teavad ja saavad must aru. Kas mu maine nende inimeste silmis muutub tänu sellistele kirjutistele, kes mind tunnevad? Ei muutu. Nad teavad mind. Kes mind ei tunne, nendele pole mingit vahet. Ma ei lähe valimistele, mulle pole reklaami vaja.

Seepärast, kui on vaja kedagi sõimata, siis palun sõimata mind, aga samas tunnustada ettevõtte ja kogu meeskonna tegevust. See algab laevaomanikest, kes võtsid 6-7 aastat tagasi erakordse riski ja viisid meie laevaliikluse maailma tippu – need on muide eelmise peaministri sõnad –, see, et leidus otsustajaid, kelle arvates saab reisijate teenindamist korraldada veelgi kvaliteetsemalt ja seejuures odavamalt. Elame, näeme.

Ühesõnaga, tunnustust väärivad nii investorid kui iga SLK grupi töötaja. kõige rohkem hakkate neist inimestest puudust tundma 500 päeva pärast, see pole sugugi pikk aeg oodata.

Aga luban, et me parandame ennast. Meie nägu saab olema pööratud meie klientide, reisijate ja avalikkuse poole. Vigu julgeme tunnistada, ei ole eksimatud.

Paljud kommentaatorid juhtisid tähelepanu sellele, et uudises sai sõna Tallinna Sadama juht Allan Kiil, kes viitas, et juba enne jaanipäeva on parvlaevad Hiiumaa ja Saaremaa teenindamas liini Reini jõel. Jättes kõrvale, et eksitud oli jõe nimega – miks peaks riigile kuuluva ettevõtte juht üleüldse kommenteerima erafirma tegemisi?

See on küsimus temale. Ma tean Tallinna Sadama juhte pikki aastaid ja neil ei ole rumalate inimeste maine. Eks kõik on närvilised, see on uus olukord väga paljude inimeste ja mitmete firmade jaoks.

Riigile kuuluva ettevõtte juhina ei ole nad tihti oma otsustes vabad. Täna pead ehitama laevu, homme võib olla konverentsikeskust ja aasta pärast üürikortereid. Mina katsun elada nii, et saaks viie aasta pärast ka inimestele silma vaadata. Aga ma mõistan sadamamehi ka. Ma ei tahaks nende nahas olla.

Esmaspäeval saatis mureliku pöördumise majandusministeeriumile Saaremaa omavalitsuste liit, kes muu hulgas teatas, et "esitatud teave on ärevakstegev ja liinil püsiva reisijate arvu kasvu tingimustes suure mõjuga kogu maakonna arengule." Millise löögi sai sinu arvates nende mõne päevaga Saaremaa majandus?

Ma tajun oma vastutust selles. Küll aga ei tunne mingit vastutust inimene, kes pole Saaremaa patrioot. Me ei arutleks ju sinuga selle üle, kui esimene uudis oleks olnud informatiivne, mitte spekulatiivne, pahatahtlik ja kirjutatud soovist, et Saaremaal läheks halvemini. Tegelik olukord on selline, et laevaliiklus ei lähe halvemaks.

Lepingu täitmist ei vähenda me mitte kuskilt. Minister Michal ka tunnistas, et meil on olnud suveräänne õigus täita lepingut punktuaalselt, kuid me pole seda teinud, vaid alati suuremas mahus. Reisijat huvitab ju esmajoone see, et ta saab väinast üle. Viisakalt ja kiiresti.

Kui laevaliine opereeriks inimene, kelle juured ei ole saares, oleks liiklus meil hoopis teisel tasemel. Me ehitasime need laevad väga läbimõeldult saarlastele ja hiidlastele ning meie külalistele. Me panime sinna oma hinge.

Ühel hetkel öeldi meile, et laske varvast. Teeme kindlasti oma töö kvaliteetselt lepingu lõpuni, aga ei saa laevadele tööd otsima minna 2016. aasta 1. oktoobri hommikul. Me ei ole nii valitud rahvas, et maailm meie ümber tiirleks. Ise peame jooksma. Täna on nende laevade järele Euroopas korralik nõudlus.

Sul on poliitikutele etteheiteid?

Ma ei lähe sellele libedale teele ega hakka hindama eri ministrite tööd ja neid üksteisega võrdlema. Ma usun, et kõik on teinud seda tööd oma parema äranägemise järgi ja hinnangu annavad reisijad. Võin öelda vaid seda, et nõukogude kooliga inimesena on mul kurb vaadata, kus riiki majanduspoliitikat juhitakse taas loosungite ja ärapanemise kaudu.

Riigile kuuluvate äriühingute juhtimise tõetunnid on veel ees ja tehtud vigade eest keegi ei vastuta. Aga kui ei vastuta, siis vigade tegemine jätkub. Jahitakse ettevõtjaid, aga profülaktika mõttes peaks mõne poliitilise asjamehe plate peale panema. Kümned ja kümned miljonid lendavad ahju just poliitiliste ambitsioonide tõttu.

Kuidas aga üldiselt sujub koostöö riigiga ning mida sa arvad Riigikogu poolt vastu võetud hädaolukorra seaduse ning ühistranspordiseaduse muudatustest?

Riigiga on meil koostöö hea ning töine. Alles teisipäeval külastasin majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, arutasime minister Michaliga sõitjateveoga seonduvaid küsimusi.

Aga jah, ministeerium on seadusandliku poole pealt aktiivne olnud tõesti ja paraku on hädaolukorra seadusega meie suunas just umbusku külvatud. Et meid oleks vaja nagu selliselt survestada. Seadusemuudatus annab sisuliselt õiguse sundida Väinamere Liine osutama veoteenust lausa füüsilise sunni abil ka pärast septembrit 2016, niikaua kuni Tallinna Sadama oma laevad valmis saavad.

Selline seadusemuudatus lõi pretsedendi, kus riik maandab oma tegevuse või tegevusetusega enda riske, piirates nii konkreetse ettevõtte ettevõtlusvabadust.

Samas on ministeerium ja ka Tallinna Sadam korduvalt kinnitanud, et riigi poolt tellitud laevad valmivad tähtaegselt ja seadus pole tehtud meie sunniks. Näis. Teatud hirmudest on tingitud ka meie ettevaatlikus oma edasiste võimalike äriplaanide avalikustamisel.

Aga veelkord kõigile rahustuseks – liiklus ei katke, me ei raiu mingeid otsi läbi. Ja isegi kui Tallinna Sadam ei jõua oma laevadega õigeks ajaks valmis, teenindame liine ilusti edasi ja üleminek saab olema sujuv.

Ikkagi miljoni euro küsimus – millal Saaremaa ja Muhumaa lahkuvad Eesti vetest?

Ma luban, et sa oled esimese 10 inimese seas, kes sellest kuuleb ja ülejäänud üheksa on ka ajakirjanikud. Kui tuleb otsus, tuleb ka teavitamine. Sellest projektist võiks tulla edulugu, ärme seda ära pusserda. Saksamaa on maailma tippriik, kui keegi hindab kvaliteeti, siis need on sakslased.

Kui me hakkame Saksamaal tööle, siis see on meie jaoks läbimurre ja kogu Eesti merenduse jaoks jälle suur samm edasi. Kui me mõtleme "kvaliteet", siis me ütleme "sakslased". Kui me mõtleme "kord", siis me ütleme "sakslased". Ja nüüd ütlevad needsamad sakslased, et nad tahaksid meiega koostööd teha! Narr oleks neile öelda, tulge 1,5 aasta pärast. Seda on ju meilt poliitikud kogu aeg nõudnud, et olgu olla eksport ja välisturud! Nüüd me siis üritamegi.

Kuidas Tuule Grupi ettevõtetel tervikuna läheb?

Tõsi ta ju on, et laevandus on meil ainult üks tegevusaladest, millele nüüd väga palju tähelepanu pööratakse. Aga jah, huvitav on, igav ei hakka. Lihatööstuse uus külmhoone saab valmis, varsti läheb tööstus üle päikseenergiale, tuleb üks Eesti suurimaid päikseenergiaparke. Põllumajanduse poole peale olema leidnud palju uusi ja noori tublisid inimesi, projektid  liiguvad juba tükk maad kergemini.

Tõsine suund on meile kinnisvaraarendus, mitmed majad kerkivad, Tallinna külje alla tuleb kaubanduskeskus, Tallinnas Kaarli puiesteel on meil suur ja pooleldi ulmeline projekt käsil – kaheksa korrust maa alla. Sellised asjad nõuavad meie inimestelt suurt pühendumust.

Väga hoogsalt tegeleme Saksamaale puitmajade tootmisega – neid läheb sinna juba tuhandeid. Samal suunal töötab edukalt Sarbuss veomahtude suurendamisega, lähitulevikus jõuame 50 veoautoni. See on ka suur töö.

Me peame mõtlema saarel kõik rohkem tulevikule, mitte niivõrd keskenduma olevikule. Mõtlema Saaremaa heale mainele maailmas. Meie Saksamaa-projekt annab Saaremaale raudselt tuntust juurde, mõtle ise, sealkandis liigub 8 miljonit turisti aastas, meie laevadel aga on saart tutvustavad ekspositsioonid ja stendid, saare ettevõtteid saavad oma tooteid reklaamida. Leian, et see on väga hea väljund Saaremaa tutvustamiseks.

Üldse ma arvan, et praamide teema on mullune lumi, peaksime Saaremaa arengu nimel vaatama hoopis kaugemale tulevikku. Peame jälgima, kuidas uued laevad valmivad, aga ka sellest on vähe. Niisuguse arenguga, nagu praegu on olnud, on viie või kümne aasta pärast kaks või kolm miljonit reisijat aastas. Sa võid selle kirja panna ja vaatame kümne aasta pärast! See pole ulme! Kõik prognoosid, mis ma olen rääkinud, on esialgu ulmelisena tundunud, aga hiljem on selgunud, et ma olen veel tagasihoidlik.

Me peame mõtlema, mis siis saab. Tegelikult peaks 2016. aastal olema Kuivastu–Virtsu liinil ka kolmas laev. 2020. aastal kolmest kindlasti ei piisa, peaks olema neljas-viies. Seda ei saa. Aga me peame mõtlema, kuidas inimene siia saab. Peame arendama seda nn pistiku-projekti, aga kuna see on veel kosmos, siis me pole valmis. Olen jätkuvalt silla vastane niisugusel kujul, nagu see on välja pakutud, sest see on kallis ja ei garanteeri iga ilmaga ülesõitu, püsiühendust. Olen tunneli vastu, sest palju inimesed kardavad neid kasutada.

Kuidas need miljonid siis üle väina sõidutada?

Ja üks meie töö suundi on juba viiendat aastat sellise ühenduse nimel. See pole sild ega tunnel ega veel mitte pistikupesa, ta ongi "ühendus".

See on projekt, kus esialgsete nägemuste järgi jäävad puutumata lindude lennuteed, lahendatud on klaustrofoobiliste inimeste mured, ilmastiku ebakindlus. Enam-vähem kõik riskid on maandatud. Ja kui see projekt läheb käima, oleme püstitanud ülesande, et auto saaks 6–10 minutiga üle väina. Võib-olla kokku kestaks väina ületus 15 minutit koos kõikide protseduuridega.

See tuletab mulle meelde, et kui me 6–7 aastat tagasi rääkisime uutest laevadest, näitasime filme, kuid hakkavad toimima peale-mahasõidud, korraga mitmelt korruselt, ülesõit kestab 30 minutit, siis kõik vaatasid meie kui idiootide peale. Et jutustage-jutustage, see pole võimalik. Aga, näe, oli võimalik. Ilmselt ka see idee tahab seedimist.

Kust sulle selline ulmeline idee tuli?

Alati kui ma sõidan kuskil maailmas ringi, vaatan, mida saaks ära kasutada ka oma ettevõtmistes. Praeguse väinaliikluse korraldamise idee tekkis mul näiteks 1997. aastal Ameerikas. Tulin koju, rääkisime, arutasime ja kui palju läks teostuseni aega? Umbes 15 aastat.

Selle ühendusviisi idee tekkis mul umbes aastat kaheksa tagasi. Ma olen täitsa veendunud, et kui sellele ideele tekiks poolehoid, oleks kaks aastat projekteerimist, 3–4 aastat ehitamist ja liiklemise saaks täiesti uuele tasandile viia. Eelprojekt on meil praktiliselt valmis, aga sellest on täpsemalt vara rääkida.