/nginx/o/2014/08/24/3296643t1hc8ba.jpg)
Puitsildade traditsioon on levinud üle kogu maalima, eriti arvukalt on puidust sildasid Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, kirjutab puidu biokahjustuste ekspert Kalle Pilt, kelle sõnul oleks võimalik ka Vaida puitsild taastada ja säilitada.
Puiduekspert: Vaida puitsild tuleks taastada, mitte lammutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti on puitsillad maailmas kergliikluseks, kuid esineb ka autotranspordiks mõeldud sildu.
Sillad on seal säilinud juba aastakümneid, mõned ka aastasadu. Kusjuures traditsioon on säilinud – puitsildasid ehitatakse pidevalt juurde. Kahjuks Eestis selline traditsioon katkes nõukogude ajal ning sellepärast pole meil enam vajalikke teadmisi puidust sildade ehitamiseks.
/nginx/o/2015/04/09/3946103t1h8f3f.jpg)
Välimuselt Vaida sillaga sarnanev kergliiklussild asub Rootsis, kuid nimetatud sild on oluliselt pikem. Silla säilimist on uurinud mitmed spetsialistid nii Rootsist kui mujalt maailmast. Selle seisukorda on hinnatud väga heaks. Klimaatiliselt on sillad väga sarnastes oludes, isegi üldvaatelt on sillad sarnased, kuid seisukorrad oluliselt erinevad. Seega küsimus pole üldse selles, kas puidust tasub sildasid ehitada, vaid hoopis selles, kuidas ehitada.
/nginx/o/2015/04/09/3946107t1h588d.jpg)
Vaida silda lähemalt uurides leidsin, et kahjustavaks seeneks oli seen perekonnast Antrodia, mis on tüüpiline puidu lagundaja väga niiskes keskkonnas. Seda seent iseloomustab pidev veevajadus ehk kui kasvukeskkonna (puidu) niiskusesisaldus on alla 35 protsendi, siis seen ei saa areneda. Puit on hügroskoopne materjal, see tähendab niiskusesisaldus tasakaalustub vastavalt ümbritsevale keskkonnale. Kõrge suhtelise õhuniiskuse puhul võib puidu niiskusesisaldus tasakaalustuda kuni 22-25 protsendini, mitte rohkem. Seega selleks, et puidu niiskussisaldus oleks 35 protsenti, on vaja lahtist vett. Konstruktsiooni pidi pääsema sademevesi.
/nginx/o/2014/08/24/3296605t1he6a6.jpg)
Sillakonstruktsiooni uurides oli näha, et puidust kandekonstruktsioonid olid kaetud sillatekiga, mis omakorda oli kaetud vett mitteläbilaskva kattega (samuti nagu Rootsi sillal). See oli korrektne, kuid mingil põhjusel (pole teada, kas projekteerija või ehitaja algatusel) viidi sillapiirete tugipostid läbi sillateki katte ning kinnitati alumiste kandekonstruktsioonide külge. Just selle lahenduse pärast pääses sademevesi silla kandekonstruktsioonideni ja lõi soodsa keskkonna puitu lagundavate seente arenguks. Ilma selle eksimuseta oleks ka Vaida sild säilinud aastakümneid.
Kuna sild oli lagunenud, siis tellis maanteeamet ekspertiisi, mille tegija leidmiseks kuulutati välja riigihange ja valiti odavaim pakkuja. Ka mina osalesin nimetatud hankel Wood NDT OÜ ja Tallinna Tehnikaülikooli ühispakkumusega, kuid kuna meil oli planeeritud teostada sillale põhjalikke uuringuid eesmärgiga puitsild säilitada, siis oli meie pakkumine kallim kui võitja oma.
Kahjuks pole teada, milliste seadmete ja metoodikaga riigihanke võitnud ettevõte silla kandekonstruktsioonide seisukorda hindas, kuid esmavaatlustel oli tuvastatud, et kandekonstruktsioonide seisukord oli avariiohtlik ainult silla teki piirkonnas ning selle taastamise maksumus ei ole 226 680 eurot.
(T.K märkus: ekspertiisis pakuti kolme remondivarianti. Uued puidust talad ja tekk läheks maksma 226 680 eurot, kuid 50 aasta peale oleks hooldussummaks 294 680 eurot. Metallist talad ja puidust tekk läheks maksma 303 210 eurot, hooldus 136 450 eurot. Maanteeamet valis aga metallist talad ja betoonist teki, mille maksumuseks 287 870 eurot, kuid hooldustasu 50 aasta peale oleks 42 030 eurot.)
Kust tuli selline maksumus (226 680 eurot)? Kui uurida maanteeameti välja kuulutatud hankedokumente, siis leiame sealt nõude: olemasolevat gabariiti viadukti all (5,20 - 5,50 m) tuleb tõsta maantee kohal kuue meetrini. Selle nõude täitmiseks on vaja tõsta kogu silla kandekonstruktsiooni ja seega demonteerida sild ja paigaldada uuesti. Just see nõue tegi silla remondi kalliks, mitte silla kahjustused.
Lõpetuseks. Vaida silda oleks võimalik säilitada puitsillana, kui muuta teki ja piirete konstruktsioonilisi lahendusi ja paigaldada uus sillatekk koos katetega. Puitsilla lammutamine ning teras-betoonsilla ehitamine selle asemele näitab Eesti puitsildade ehitamise traditsiooni nõrkust, puidu biokahjustuste ning nende vältimise vähest tundmist.
Lause «Täna on maanteeamet otsustanud, et ei ehita enam puitsildu.» Postimehe artiklis näitab, et minnakse jälle Nõukogude Liidu aegsesse stampi tagasi ega vaevutagi ennast arendama ja täiendama.
Samas on puit meie rahvuslik ehitusmaterjal, millest projekteerimine ja ehitamine peaks olema riiklik prioriteet. Ka mina väidan, et puit on hea materjal nii hoonete kui rajatiste ehitamiseks ning puitsillad võiks tulevikus olla meie uhkuseks nagu Rootsis, Norras, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja paljudes teistes riikides.