Kes kardab Juhan Ulfsakit?

Šeff mees: Juhan Ulfsak filmi «Idioot» võtetel. Foto: Artur Sadovski

Suurimaid vigu näitlejaist rääkides pidi olema samastada nende isikut nende rollidega. Aga mõelge «Punase elavhõbeda» Repsile või «Kelgukoerte» uurija Kõstale – karmikoelised tüübid, kas pole? Nagu nende tegelaste kehastajagi?

Sellest kõva häälega ei räägita, aga enne ükskõik kelle intervjueerimist tuleb teha luuret usutletava tagalas. See, mida pajatasid need, kes teavad ühe või teise kandi peal Juhan Ulfsakit, polnud just julgustav.

Kes on näinud Ulfsakit (37) «Kelgukoerte» sarjas uurija Kõstana või tõsielusündmustel põhineva filmi «Punane elavhõbe» ennasthävitava Repsina, on kindlasti märganud, et ega Ulfsaki mängitud tegelased suurt naerata. Iseloomustused teda tundvate inimeste suust kinnitasid, et ega päris-Ulfsak tema ekraanitegelastest eriti erineda pruugigi.

Kokkuvõte luuretööst: raske persoon; ei ava end kergesti; irooniline ja sarkastiline; enesekindel; kui keegi ei meeldi, näitab seda kohe välja; mõnevõrra küünik; kriitilise ellusuhtumisega; mõnes maailmavaatelises asjas kategooriline; võib näida ülbena; hoiakuline; karmi pealispinnaga.

Kuigi luureandmed tõid ilmsiks ka palju rahustavalt mõjuvaid omadusi – laia silmaringiga; omapärase huumorimeelega; aus ja vahetu; lihtne ja südamlik; arusaaja; füüsiliselt ja vaimselt hea enesevalitsemisega; orgaaniline ja plastiline –, jäävad enamasti, tunnistagem, kummitama siiski need omadused, mis enne usutlust muret tekitavad.

Ent luuretöö paljastas ka kaks tõsiasja, millega otsustan kardetud jääd sulatada. Ulfsakile pidi meeldima Ameerika nagu mullegi. Usutluse-eelses small-talk’is ei varjagi ta oma vaimustust, kui räägib mälestustest, mis on talle jäänud maalilisest autosõidust piki California rannikut Los Angelesest San Franciscosse.

Teiseks, uurisin välja, tegeles ta nooruses kergejõustikuga nagu minagi. Tema pikkade jalgade järgi otsustades kas jooksu või hüpetega. Selgub, et hüpetega. Aga kui edukalt? Ulfsak meenutab, et kunagi malevas oli ta otsustanud teistele mehepoegadele näidata, kuidas kaugust peab hüppama. Teksad jalas, oli ta astunud eelsoojenduseta hoovõturajale ja lennanud kuue meetri kanti. Enne seda, tuleb talle meelde, oli ta vist paar õlut hinge alla pannud.

Jää veelgi paremaks sulatamiseks teen temast kaheksa aastat vanemana ettepaneku, et ütleme teineteisele «sina». Ta on nõus.
Vaatasin üleilmsest filmiandmebaasist IMDb, et sinu populaarsusreiting on langenud nädalaga 14 protsenti. Kohutav ju!

Ma tean, et selline asi olemas on. Aga kuidas see üldse muutub?

Ma ka ei tea. Aga see annab põhjuse sind usutleda: kindlasti loetakse sinust nüüd rohkem ja küllap siis populaarsus ka kasvab.

Aitäh! Tänan juba ette.

Kuivõrd sa jälgid oma tunnetuslikku reitingut eesti näitlejate seas?

Arvan, et põhimõtteliselt on näitleja reiting nii hea, kui hea on tema viimane töö. Ega mainet väga kogu ja selle peal kaua ei sõida. Ainuke, mille järgi võiks oma reitingut hinnata, on see, kui palju sulle tööd pakutakse – nii labane see ongi.

Kui sageli võrdled oma peas end teiste eesti näitlejatega, et ega sa liiga alla pole kukkunud?

Võib-olla oleks silmakirjalik öelda, et sellise asja peale üldse ei mõtle.
See käib tööpakkumiste kaudu. Kui kuuled, et tehakse seda, teist ja kolmandat filmi, ning sul ei ole telefon kordagi helistanud, siis mõtled, et mis!?

On sul pakkumisi piisavalt?

Jah, praegu on küll päris palju tööd. Ei kurda. Aga tööga on ikka nii, et kui tuleb, siis kõik ühel ajal, ja pärast on jälle vaiksem.

Valida saad, nii et iga pakkumist vastu võtma ei pea? (Vahetult enne usutluse algust sai Ulfsak kõne, kus kutsuti õhtuks esinema; ta palus hiljem uuesti helistada, ent tunnistas mulle, et viimase hetke kutsed ei meeldi talle.)

Jah, ei pea. Eks «ei» ütlemine on ka oskus. Vahel tuleks seda paremini osata.

Kumba parema meelega teeksid, filmi või teatrit?

Arvan, et oskan teatrit paremini teha ja tunnen end seal kindlamalt. Aga seda enam on huvitav ja suurem rõõm, kui filmi kutsutakse, et seda poolt järele aidata.

Miks arvad, et oled teatris parem?

Olen teatrit teinud hommikust õhtuni kümme aastat. Inimesed, kes ennast filminäitlejaks loevad, peaks sama olema teinud filmis – mänginud kümne aasta jooksul iga aasta mõne suurema rolli. Kui võrdled IMDb-s minu filmide rivi mõne minuealise filminäitleja omaga mujal maailmas, siis näed, kui erinev on ridade pikkus.

Oled sa natuurilt muidu töökas?

Olen paradoksaalsel moel töökas ja laisk üheaegselt. Seepärast teatri ja filmi tegemine mulle sobibki, kuna see on kollektiivne töö. Kui lähen välja ja hakkan teistega koos tegema, muutun üsna töökaks. Aga enda käivitamine kodus, kus peab näiteks teksti õppima – see on ikka üpris vaevaline. Vahel on vaja midagi kirjutada, ainult kaks lehekülge – lükkan seda edasi viimase sekundini. Aga proove ei saa edasi lükata. Seal hakkab masinavärk tööle ja siis käivitudki.
Kodus vedelen mõnikord mõttetult tundide kaupa. Võib-olla on see sellest, et sotsiaalne töö teistega koos tõmbab tühjaks.

Mille eest sa tööga ära põgened?

Oo... et kas minu töö on eskapism?
Ma olen muidugi mõelnud selle peale. Arvan, et (otsib järgnevas vastuses pingsalt sõnu) kuna kogu aeg on tööd tehtud, see on olnud nii suur osa mu päevadest ja kõigist tegemistest, siis isiklik elu jääbki mõne koha pealt kiratsema. Mul ei ole mingeid hobisid. Vaatan imetlusega neid, kes oskavad organiseerida oma aega, lähevad kuskile puhkusele, pakivad kanuusid, kõik on neil selge, mis kell on kodus lõuna- või õhtusöök.

Paratamatult tekivad mul väljaspool tööaega tühimikud, kus ei oskagi ajaga midagi peale hakata. Sellest saad siis aru, kui on pikem paus ja ei tee midagi – mingid pinged tulevad üles. Jah, mingil määral võib mu töö olla küll põgenemine. Elu väljaspool tööd... tunned end kuidagi oskamatuna. Laval tunnen end kindlamana.

Aga ma ei tunne, et selles vastuses midagi maailmaavastuslikku on.

Kas sa siis teeksid ka tööd, kui ilma saaks?

Et töö ei oleks teenistuse mõttes oluline? Kunagi oleks mu vastus olnud absoluutselt kindlalt, et ei teeks midagi. Aga hetkel – võib-olla kuu aja pärast mõtlen teistmoodi – tundub, et teeks ikka.

Mida sa saavutada tahad, et teeksid tööd ka siis, kui vaja poleks?

Üks asi on seesama kollektiivsus, mida me vahel kõik vihkame ja mis meile närvidele käib: teistest inimestest sõltumine, nendega arvestamine. Samas nende seltskondadega, kellega midagi koos teed – ja need vahelduvad kogu aeg –, tekib mingisugune sotsiaalne perekond. Ilmselt on selle järele vajadus, kuna väljaspool seda võib tabada üksildus.

Teine asi on loomingu aspekt: sul on motivatsioon ja ülbus tahta midagi öelda ja väljendada.
Ja kolmandaks: näitlemine ei ole tavaline elukutse. Sa sisened mingisse võõrasse psühholoogilisse välja ja üritad muunduda. Selles mängus on midagi sõltuvust tekitavat. Sa tahad seda ikka ja taas.

Kas see kõik vaimselt tühjaks ei ime?

Õnnestunud teatrietendus lööb pigem adrenaliini üles. Sa saad sellisest tühisest riitusest, mis on teatrietendus, niisuguse laksu, et sul on raske toidupoe kaudu koju minna. Tahaks veel, tahaks seda jagada, läheks hoopis teatripuhvetisse, istuks sama seltskonnaga edasi ja teeks midagi! See ei kurna, vaid annab pigem energiat.

Siis, kui sellest kõigest välja tuled ja tükk aega tööd ei tee, ei saagi aru, mis kurnab: kas töö, mis enne tegid, või see, et parasjagu seda ei tee.

Vaevalt on ükski inimene surivoodil öelnud, et pagan, liiga vähe sai tööd tehtud. Anna andeks, aga tundub, et sina võiksid olla üks väheseid, kes seda äkki ütleks.

Asi on nii, et ega mul ole mingit selget piirjoont, et nüüd on kell viis, töö lõppes ning hakkab kõik muu. Kõik on omavahel seotud: ma suhtlen inimestega, kellega teen koos tööd, me räägime ka vabal ajal, mida võiksime ette võtta. Võib-olla, kui tahta selgelt lahku lüüa see tegevus, mille tulemusel saan üüri maksta, ja päriselu, siis ei ole näitlemine kõige õigem amet. Aga ma ei kurda. See ongi mu elu.
Juba tükk aega ei ole näinud sind filmi- ega teleekraanil naeratamas. Huvitav küll, miks?

Hmm... On ka nii?

Muide, meie vestluses oled hoopis teine — kogu aeg naeratad.

Võib-olla mul on mingi type casting tekkinud?...

Ahjaa, teatris oli mul samamoodi, et hakkas tekkima natuke kurja inimese imidž. Mäletan, et ühe rolli puhul, mille tegin Gorki «Emas», kus mängisin valgevenelast, otsustasin, et see mees naeratab kogu aeg. See ei tähenda, et ta hea inimene oli – aga naeratas kogu aeg.
Võib-olla peaks siis mõtlema selle peale, et on jälle aeg...

Oled varem öelnud, et filmis on kõige olulisem see, et näitlejat ei pandaks vale osa mängima. Siit võiks teha järelduse, et mittenaeratavad rollid on just sulle sobivad. On neis ka midagi sinust endast?

Kindlasti on. Aga see on selline küsimus, mis eeldaks seda, et on olemas mingi «mina», mida ma õudselt hästi tunnen ja tean ja suudan analüüsida. Et sellele küsimusele täpselt vastata, peaksin ma teadma, milline ma olen – aga kust ma tean?! Kui ma teen midagi, olen ju ka mina. Kuidas ma seda ikka väljaspool ennast teen?

Ma ei ole ennast kaardistanud, et olen teatud tüüpi ja toon selle filmi kaasa. Võib-olla seesama film või etendus muudab mind?

Kuid sa oled juba 37 — piisavalt vana, et võiks ennast siiski tunda.
Võin ju põhimõtteliselt oletada, kuidas ma reageerin teatud situatsioonidele, mul on välja kujunenud oma maitse ja eelistused, mis mind rõõmustab ja mis vihastab, ja kui ma olengi nende asjade summa, siis eks ma midagi muidugi tean.

Miks oled teinud just alternatiiv- ehk eksperimentaal- ehk uusteatrit?

See on siltide kleepimine. Kui alustasin teatriga, oli, jah, enda jaoks selline jaotus, sest tahtsin kuidagi teistmoodi teha. Aga praegu ma sellele enam ei mõtle. Teen sellist teatrit, nagu mulle meeldib ja ma aru saan. Eks Eestis ole ka asjad hakanud muutuma ja avarduma, piirjooned hägustuma: seesama meinstriimteater võtab uuenduslikuma teatri esteetikat üle.

Võib-olla võib alternatiivsest rääkida selles mõttes, et ma ei ole tõesti töötanud nendes institutsionaalsemates majades.

Mis tingimustel võiks seal töötamine kõne alla tulla?

Sõltub konkreetsest tööst, lavastajast ja tema kontseptsioonist, miks ta mind sinna tahab.

Aga sa ise ei ole nn meinstriimteatrisse kunagi püüelnud?

Ei, ei.

Sa mitte ainult ei muiga selle peale, vaid mulle tundub, et isegi põlastad seda mõtet?

Ei-ei-ei, seda absoluutselt mitte. Vastupidi! Ma arvan, et kunagi oleks see isegi huvitav.

Aga ainult eksperimendi korras?
Ja-jaa, esialgu eksperimendi korras. Inimesed teevad ju erinevaid asju. Üks mängib sümfooniaorkestris, teine punkbändis.

Kui palju on asi selles, et Von Krahlis on sul rohkem sõnaõigust otsustada, mida laval teed...

...absoluutselt, seda küll.

...aga meinstriimteatris ütleb lavastaja kindlalt: «Sina teed vaat nii!»?

Lavastajaga saab hakkama, temaga võib kokku leppida. Usun, et kõigis teatrites ja kõigis truppides on ka näitlejal sõnaõigus. See pole nii suur probleem. Küll aga ei tahaks sattuda tükkidesse vastu oma tahtmist.

Küsimus on valikus: kas sa saad valida, mis tükki sa üldse teed. See on oluline! Sellisest vabadusest loobuda oleks raske. Et loed seinalehelt, mida järgmisena teed, ilma et oleksid lavastajaga rääkinud ja kokku leppinud, mida ja miks me hakkame tegema.

Pakun veel ühte teooriat, miks sa pole suures teatris kaasa teinud: kuna sa pole õppinud lavakas, vaid tuled Viljandi kultuurikolledžist, siis äkki on sul suurde teatrisse mitmepalgeline suhe, alates trotsist selle vastu kuni väikse hirmuni selle ees?

Ega ma ole eluaeg tahtnud näitlejaks saada, aga teistsuguse tee ja võimaluste otsimine algas juba varakult. Ma ei proovinudki lavakasse. Ma ei tahtnud minna sinna otse selle masinavärgi peale, mis viibki sind lindi peal teatrisse stendi ette lugema, mis sa mängid.

Viljandi ei olnud selles mõttes teadlik valik, nagu ma oleks õudselt hästi teadnud, mis toimuma hakkab. Aga see oli hägune soov tegeleda teatriga, uurida oma võimalusi selles valdkonnas. Kuid lavakasse astumine on selge statement: ma tahan saada näitlejaks või lavastajaks eesti teatris. Ma ei olnud selles üldse kindel, et kas ma tahan.

Oled päri väitega, et mulje, mis inimene endast jätab, on tähtis?

Kindlasti on.

Vaat, minu esimene mulje sinust, kui sind esinejana nägema võis hakata, oli selline, et oled eneseteadlik ja enesekindel, isegi arrogantne, ülbe. Oli see mässumeelse nooruse jätk või lihtsalt poos?

Kui sa niimoodi küsid, peaksin enda isiku puhul lahutama pärismina ja poosi. Kurat seda teab, mis on mis! Poos ongi võib-olla pärismina. Või saab osaks sinust, kui selleks on mingi põhjus. «Ma olen tegelikult südames õudselt hea, aga millegipärast võtan teistsuguse poosi» – nii ju inimene ei mõtle.

Ma aktsepteerin seda, et olen see, milline välja paistan. Hakata väitma, et ma olen midagi muud, on natuke skisofreeniline.

Oled tajunud, et mõned kardavad sind?

Jah, mulle on seda öeldud.
Ka mind hoiatati, et võid olla vägagi irooniline ja sarkastiline.
Ei, ma otsustasin seekord, et olen väga sõber.
Jah, mulle on öeldud rohkem kui viis korda, et issand, sa ei olegi nii hirmus, oled täitsa normaalne inimene, aga ma õudselt kartsin sind enne.

Miks sinu meelest nii arvatakse?

Ju ma olen käinud kurja näoga ringi, ma ei tea.

Tunnistan, et mulle tõsiselt meeldib su hääl. Eestis on minu arvates kolm äratuntavat mehehäält: Lauri Saatpalu, Mait Malmsten ja sina. Sul on terav, jõuline, karune mehe hääl. Kuidas sulle endale su hääl meeldib?

Ei kurda. Aga see jutt, mis sa räägid, paneb natuke ohulambi põlema. Mitte et mul midagi oma hääle vastu on, aga ma ei arva, et näitleja hääl peaks olema eraldiseisev tema kogupaketist, tema kohutav firmamärk. See võib hakata segama tema usutavust, eriti kui seda häält üle ekspluateerida. Kujutan ette, et kui Saatpalu hääl on väga tuntud, võib juhtuda, et selle häälega on raske harjuda mõnes uues kontekstis või hakkab see hääl mängima oma elu.

Näitleja hääl peab olema selline, et seda saab seostada alati sellega, mida iganes see näitleja teeb. Ma väga õnnelik ei oleks, kui mu hääl oleks väga eraldiseisev.
Aga tore, kui meeldib.

Kui mainiksin nüüd järgnevalt su isa, kas sul käiks südame alt jutt läbi — et oeh, nüüd tuleb mingi isaga võrdluse teema?

Ei, see ei ole juba ammu teema, päris siiralt.
Aga näiteks USA eelmise presidendi kohta räägiti, et tal oli alateadvuses isakompleks, mille tõttu pidi ta minema Iraaki Saddami kukutama ja sedasi tõestama, et on kõvem mees kui isa, kel jäi Lahesõjas Saddam lõpuni alistamata.

Kindlasti on see mingi faktor, kui sa alustad, näiteks lähed teatrikooli. Oleks täitsa loll väita, et seda ei ole. Teatrikooli eksamitel on ju teada, et sind vaadatakse [isa tõttu] teistmoodi, sind võrreldakse. Aga nüüd ei ole see enam teema. Vastupidi, olen isaga teinud palju koostööd.

30 aasta pärast, kui oled ka oma elutöö ära teinud, võib keegi võrrelda, kumb Ulfsak oli ikkagi kõvem mees.

Usun, et mõlemad olid omal kohal. Ei-ei-ei, see ei huvita kohe üldse.

Kas sa isa käest mõnikord nõu ka küsid?

Ikka. Ja vahel ei küsi, aga ta ikka annab.

Sinust endast teame vähe. Kas sa oled üksik inimene või...?

Ei vasta.

Mitte mingil juhul?

Las ta olla.

Kas sul tõesti ei ole muid huve ja hobisid peale teatri?

Hobide all pidasin eelnevalt silmas raevukaid alasid, nagu mäesuusatamine, ratsutamine. Eks ma loen raamatuid, vaatan filme, käin kinos, vahel käin ka teatris. Ja vahel reisin. Ei, ma ei istu kogu aeg trussikutes pimedas toas tabureti peal.

Mis võiks olla elus kordaminekute kriteerium?

Mhmm!... Teatri puhul olen mõelnud, et ükskõik, mis sinust kirjutatakse, aga kui kümnete etenduste jooksul, mis sa ühte lavastust mängid, tuleb kas või üks inimene, kes ütleb, et tema arust oli see kõige parem asi, mis ta on kunagi näinud, ja see puudutas teda – siis on asi õnnestunud. Kui keegi ei ütle, et see on halb, aga ka keegi ei ütle, et see on kõige parem – siis vast ei ole asi õnnestunud.
Ma usun, et sisimas teeme kõik elus teatud asju seetõttu, et endas midagi kompenseerida.

Näitlemine on eriti eriline töö. Mis see võiks olla see puudus, mida sa näitlemisega kompenseerid?

Kui ma pidulikult vastan, siis arvan, et üritan täita jumalakujulist tühja auku oma hinges ja leida sellele ma-ei-tea-mitmekümnele aastale eksistentsile mingisugune sisu, mingi põhjendus ja seda mingil moel korrastada. Sest usun, et kõigil inimestel luurab kuskil nurga taga kahtlus: äkki sellel kõigel ei olegi mingit mõtet?

CV
Juhan Ulfsak

Von Krahli teatri näitleja aastast 1998
Mängib teleseriaalis «Kelgukoerad» uurija Kõstat

Sündinud 18. aprillil 1973
Õppinud Tallinna
10. keskkoolis (nüüdne Nõmme gümnaasium)
Lõpetanud Tallinna
1. õhtukeskkooli
Lõpetanud Viljandi kultuurikolledži
Täiendanud end
Helsingi teatrikõrgkooli kursustel

Filmirollid
«Punane elavhõbe» (2010) – Reps
«Püha Tõnu kiusamine» (2009) – kaasreisija
«Detsembrikuumus» (2008) – ohvitser
 «Sügisball» (2007) –
arhitekt Maurer
«Jan Uuspõld läheb Tartusse« (2007) – Valev
«Vedma» (Venemaa, 2006)
«Ruudi» (2006) – missivõistluse juht
«Tabamata ime» (2006) – fotograaf/DJ
«Tühirand» (2006) – naaber
«Stiilipidu» (2005) – Erki
«Röövlirahnu Martin» (2005) – Juku
«Lammas all paremas nurgas» (1992) – Tomi vend
«Doktor Stockmann» (1989) – Morten

2003–2004 juhtis koos Mihkel Rauaga TV 3 saadet «Koosolek»
2000 asutas koos Rain Tolgi, Ken Saani ja Andres Maimikuga Esto TV

Nooruses tegelenud kergejõustiku hüppealadega

Kahe tütre isa


Arvamus

Rain Tolk
vana võitluskaaslane

Juhani juured peituvad mingis mõttes punkkultuuris. Minu teada oli ta mees, kes koolis ei läinud treppidest üles, vaid armastas siseneda alternatiivseid teid pidi, akna kaudu näiteks.
Omal ajal töötas ta reklaamiagentuuris, kust sai head palka ja mõtles selle kõrvalt välja pööraseid ja avangardistlikke asju, aga nüüd on ta pühendunud ainult kunstile. Enam ta midagi väljaspool oma tõelist kutsumust ei tee.

Kadestan Juhani häid geene ja tugevat sisemist jõudu: ta võib kilode kaupa hakklihakastet ja kartuleid vohmida, aga näeb endiselt super välja ja tema mõte töötab kiirelt ja täpselt. Tal on hea läbinägemisvõime: tabab üsna kiirelt ära teiste inimeste olemuse ning suudab selle terasel moel kokku võtta. Mõned võivad seda õeluseks nimetada, aga nende probleem on selles, et nad ei tunne Juhanit piisavalt hästi ega taba ära tema kummalist huumorisoont ja seal peituvat tõde.