Mustjõe mäletab kõrtse ja supelmaju

Mereäärse asumi ümbrus 1849. aastast pärineval kaardil ja tänapäevane teedevõrk. Foto: Repro

Linlased, kes sõidavad kesklinnast mööda Paldiski maanteed Õismäe poole, tavaliselt ei märkagi, et nad ületavad vahepeal Mustjõe oja. Ometigi elasid inimesed selle oja ümbruses juba 16. sajandil. See asustus kuulus koos praeguse Kakumäe piirkonna, loomaaia territooriumi, Õismäe idapoolse ala ja endise Kadaka külaga Haabersti linnamõisa koosseisu.

Alustades ekskursiooni selles vähetuntud linnaosas, esitatakse tavaliselt kohe algul küsimus, millest tulenes selline kohanimi. Mõnikord on väidetud, et Mustjõe oja sai nime sellest, et ta läbis soiseid alasid ning see andis vetele pruunika värvi.

Tegelikult ei läbinud ei Mustjõe ega ka selle haru Sipe oja soiseid piirkondi. Mustjõe jõgi sai alguse Mustamäe-alustest allikatest. Oja nimi tuleneb hoopiski sellest, et vanasti nimetati kõiki väikseid ojasid «mustadeks».

Mustjõe eestikeelset varianti «must jöggi» kirjeldab senistel andmetel esimest korda Edmund Russow 1862. aastal. Saksakeelsed variandid pärinevad märksa varasemast ajast – Schwartenbecke (1561), Schwartzen Beck (1661).

1817. aastal arvati Haabersti mõis linnapiiridest välja. Uus linnapiir nihkus Harku järve äärest, Iisaku jõe suudmest tükk maad ida poole, s.o Mustjõeni. Mustjõe alamjooks jäi Tallinna läänepoolseks piirilõiguks kuni 1950. aastate lõpuni.

Erinevad nimed

Tõenäoliselt oli Mustjõe vanimaks ehitiseks sealne kõrtsihoone, mis asus Paldiski maantee ääres juba keskajal, kolmanda verstaposti lähedal. Hilisematest andmetest on teada, et verstapost ise asus Mustjõe ojast veidi lääne pool. Kõrtsikoht ja umbes poole adramaa suurune talu kandis juba 1585. aastal nime Swartle Bäck. Sama nime kohtame ka 1696. aasta kaardil.

Kõrts kandis ka muid nimesid. Näiteks 1808. aasta linnaplaanil nimetati Mustjõe kõrtsi Musteggi kartsma (ehk kõrts).

Mustjõe oja on kandnud nimesid nagu Schwartzenbaoh (1689), Schwarzen beck (1695, 1849, 1865), Schwarzen Baoh (1726), Schwarzenbeck (1880).

Samuel Waxelbergi 1688. aastal koostatud Tallinna linnaplaanil asus hilisema Mustjõe suvemõisa kohal Happels Hofi nimeline suvemõis. Teisel pool Paldiski maanteed asunud hoonestus kandis nime Schwartenbäch.

Osa uurijaid (näiteks Gustav Vilbaste) on pidanud seda Mustjõe külaks. Haabersti mõisa heinamaa Mustjõe oja ääres kandis nime Swartenbaok. Mustjõega sarnase nimetusega (Must jöggi) veekogu asus ka Tondil, Springtali suvemõisa lähedal.

Mustjõe piirkonnas oli ka mitmeid lühikest aega eksisteerinud maavaldusi. Näiteks 17. sajandi lõpus asus Mustjõe oja taga Alberti nime kandnud suvemõis Alberti Hoff (1689). Maa-ala Mustjõe küla kõrval kandis 1689. aasta linnaplaanil Alberti Landi nime.

Põhjasõja-aegsed rüüstamised, epideemiad ja paljude elanike lahkumine koos Rootsi vägedega vähendasid märgatavalt Mustjõe piirkonna elanikkonda. 1726. aasta vakuraamatu andmeil oli Haabersti mõisale kuulunud Mustjõe külas seitse majapidamist. Külas oli tööealisi, s.o 16–60-aastaseid mehi viis ning lapsi seitse. 1739. aasta andmeil oli külas kaheksa ja 1744. aastal 10 majapidamist.

18. sajand tõi Mustjõe piirkonda muidki muutusi. 1780. aastal rajas Suure Gildi vanem Johan Christian Gernet Mustjõe talupoja Berend Thomassohni maast eraldatud ja määramata ajaks rendile võetud maa-alale suvemõisa.

1784. aastal üritas Gernet ära osta kogu Berend Thomassohni talu, kuid raad keeldus sellest tehingust. Sajandi viimastel aastatel loobus Gernet suvemõisa rentimisest ning 1799. aastal asutas värvalmeister C. G. Metzke sinna riidevärvimise ja -trükkimise töökoja.

Esialgu värviti viiel laual 30 000 – 40 000 arssinat (21 000 – 28 000 meetrit) sitsi ja katuuni (lõuendit imiteeriv puuvillane kangas). Pärast ettevõtte laiendamist värviti ettevõttes aasta jooksul 25 000 pearätti, kuni 100 000 arssinat (umbes 71 000 meetrit) sitsi ja poolsitsist kangast. Ettevõte suleti 1808. aastal kontinentaalblokaadi tõttu.

Kuulus vesiravila

1809. aastal ostis suvemõisa arst Samuel Reinhold Winckler ning rajas sinna soojade ja külmade vannidega supelasutuse. Aastatel 1813–1885 töötas seal esimene Eesti vesiravila.

19. sajandi esimesel poolel iseloomustati Mustjõe suvemõisa sõbraliku rohelise laiguna keset liivamerd. 1860. aastatel, kui suvemõis kuulus Carl Lud­wig Bergmannile, anti Mustjõe suvemõisas üürile suvekortereid. Toonastest ajalehereklaamidest selgub, et puhkajad said võtta nii sooje kui ka kuumi merevanne. Kasutusel oli koguni Tallinna muda, mida oli Tartus analüüsinud professor Carl Schmidt.

1880. aastatel oli kujunenud tihedam asustus ka Mustjõe ojast linna poole jääval alal. Hooned paiknesid Sipe oja põhjaharu ääres, samuti praeguse Mustjõe tänava alguses.

Mustjõe suvemõisas on viibinud pikemat ja lühemat aega mitmed kultuurilooliselt tuntud inimesed. Seal on puhanud näiteks kirjanik August Kotzebue. On andmeid selle kohta, et suvemõisas toimusid Kotzebue asutatud Tallinna esimese teatri ehk Revaler Liebhaber-theateri etendused.

Enne Esimest maailmasõda kuulus Mustjõe mõis notar Villem Tuurmannile. Tema pärijad müüsid Mustjõe mõisa Tallinna linnavalitsusele. 103 000-ruut-süllase suvemõisa maid anti rendile põllumaadena.

1920. aastate alguses oli Mustjõe mõisahoone lagunemas. 1923. aastal tehti majas põhjalik remont, mis läks tolle aja kohta maksma küllaltki palju – 1,34 miljonit marka. Pärast remonti ja ümberehitust oli vanas härrastemajas kaheksa kahe- ja kaks ühetoalist korterit.

1923. aastal toimus Mustjõe kandis teisigi olulisi sündmusi. Alustati munakivisillutise rajamist Paldiski maanteele Mustjõe ja Harku järve vahelisel lõigul. Tolleaegsest ajakirjandusest võib lugeda, et Paldiski maantee oli sel lõigul vihmastel aegadel porine ja koormad kippusid porisse kinni jääma.

Suurim probleem Mustjõe elanikele oli aga Paldiski mnt 82 asunud populaarne kõrts. Seal käisid «topsutamas» ka kaugemate piirkondade elanikud. Võib-olla oli kõrtsi külgetõmbejõuks see, et 1920. aastate algul sattus politsei sinnakanti harva ning kõrtsipidajad said seal takistamatult tegutseda.

Eraldatust kasutasid 1920. aastate alguses ära ka salapiirituse vedajad. Mustjõeni ulatusid tollal piirivalve Kopli kordoni territoorium. Nii politsei kui ka piirivalve materjalid näitavad, kuidas sama aastakümne teisel poolel kaovad korrarikkumised.