Kaks kaasmaalast surmasuust päästnud mehed said aumärgid

Roman Baharev Foto: Rene Suurkaev

Tallinnas Lillepaviljonis anti täna pidulikul tseremoonial 53 inimesele üle päästeteenistuse aumärgid, neist kaks eraisikut pälvisid Elupäästja III klassi medali inimese elu päästmise eest.

Roman Baharevi lugu

9. novembri hommikul lõpetas Roman Baharev töö öises vahetuses, tuli koju ja heitis magama. Mõne aja pärast äratas abikaasa ta üles, sest korteris oli tunda suitsulõhna. Mees kontrollis korteri kõiki tube, kuid ei leidnud midagi kahtlast. Ka suitsuandur vaikis. Seejärel otsustas ta vaadata trepikotta, kus oli tunda tugevat suitsulõhna.

Baharev märkas ka, et naaberkorteri elektrijuhe oli muutunud mustaks. Ta koputas naabri uksele, kuid keegi ei vastanud. Seejärel avas ta lukustamata korteriukse, kust paiskus vastu paksu suitsu. Baharev sisenes korterisse ja hüüdis naabrimeest, kuid keegi ei vastanud.

«Ma miskipärast ei mõelnud, et korteris on suitsu täis. Kiirustasin inimest päästma, alles pärast poole hakkasin selle peale mõtlema,» ütles Baharev. Ta lisas: «Aga naine pärast riidles minuga.»

Suitsu mattunud korteris tuli Baharevil liikuda käpukil ning peagi leidis ta teadvuseta naabrimehe, kes lamas elutoas, diivani ees. Ta haaras mehel jalgadest kinni, tiris ta korterist välja ja sulges ukse. Selle tegevuse käigus tekkis ka Baharevil hapnikupuudus, mistõttu jooksis ta õue värsket õhku hingama. Selleks hetkeks olid juba kohale jõudnud ka päästjad, kes toimetasid kannatanu õue ja andsid üle meedikutele.

Baharevil on hea meel, et talle anti aumärk. Tema sõnul on siiski kõige tähtsam, et naaber on elus ja terve. Samuti mainis ta, et sel päeval lihtsalt vedas: «Hea, et naine ei tahtnud varem trenni minna ning et töögraafik selline välja kukkus.»

Ahto Aaslav-Kaasiku lugu

6. jaanuaril 2015, kell 13.45 reageeris Nõmme päästekomando Harku järve äärest tulnud väljakutsele. Teel sündmuskohale oli vees näha kahte inimest. Sündmuskohale saabudes selgus, et vanem meesterahvas oli läinud õhukesele jääle uisutama, paraku ei olnud jääkiht piisavalt tugev ning meesterahvas vajus läbi jää. Kannatanu kaugus kaldast oli ligikaudu 50 meetri ning temale lähenemine ilma spetsiaalse kaitsevarustuse ja abivahenditeta oli väga riskantne.

Sõudebaasis töötav Ahto Aaslav-Kaasik märkas uppumisohus meesterahvast ning tõttas talle appi. Aaslav-Kaasik teadis, et jääle minek oli ohtlik, mistõttu mõtles ta kõige pealt selle peale, et ta läheb võtab kuurist paadi. «Käisin ise hommikul jääd proovimas ja see oli tõesti õrn,» lisas ta. Abiosutajal õnnestus kannatanu jääaugust välja aidata ning koos jõuti kaldale.

Autasu kättesaamist kommenteeris Kaasik: «Igat autasu vastu võtta on alati hea tunne, ent päästjad teevad sellist tööd iga päev ning seda oli mõneti kummaline vastu võtta.»