/nginx/o/2008/05/07/38742t1hf659.jpg)
2009. aastal kaotas vigastuste ja mürgistuste tõttu elu enam kui sada Eesti noort vanuses 15–24, enamik neist noormehed. Samal ajal on «saatus» meie põhjanaabrite vastu tunduvalt lahkem – seal esineb noorte vigastussuremust ja -haigestumist ligi neli korda harvem.
Eesti keelekasutuses on vigastuse sünonüümiks läbi ajaloo olnud «õnnetus» või «õnnetusjuhtum». Laste ja noorte suhtumist analüüsivad uuringud näitavad, et saadud vigastuse esmapõhjusena nähakse saatust, uskudes, et vigastuse tekkepõhjus on väljaspool meie enda kontrolli.
Tegelikkuses on traumad paljuski välditavad. Vigastused tekivad tavaliselt teatud olukorra ja tingimuste koostoimel. Tegemist võib olla ka sündmusteahelaga, mis lõpeb kellegi vigastusega.
Üle 19-aastaste noorte osas on traumade kaaspõhjuseks enamasti alkoholi tarbimine, mille mõjul ei osata riske piisavalt hinnata. Vigastusi ja õnnetusi ei põhjusta saatus.
Vigastused on koormaks
Lisaks raskeimatele, surmaga lõppevatele juhtumitele võib mõtlematu teo tagajärjeks olla invaliidistumine või püsiv tervisekahjustus, mis toob kaasa pikaajalise ravi, töö- ja õpiaja kaotuse ning langenud produktiivsuse.
Vähem oluline pole aga ka lähedaste emotsionaalne kannatus ja vigastatu põetamisele, toetamisele ning vajalikele elukorralduslikele muudatustele kulunud aeg.
Vigastusejärgset depressiooni ja selle tagajärgi pole Eestis seni uuritud. Küll on aga teada, et vigastus ei riku ära üksnes kannataja, vaid ka tema lähedaste elu ja tehtud plaanid.
Noored hindavad oma iseseisvust ja sõpruskonda kõrgelt, samas pole nende otsused alati piisavalt kaalutletud. Mõtlematult hüpatakse tundmatus kohas pea ees vette, ületatakse kiirust, ronitakse ohtlikesse kohtadesse, tehakse kaaslastele ohtlikke nalju.
Seltskonna tunnustus riskivale käitumisele on sellise käitumise üheks vallandajaks (räägitakse, kuidas jackass-stiilis tegutseja on kõva mees).
Omaealised sõbrad aga pole sageli need, kes üksteise järele valvaksid, ent kui kellegagi midagi juhtub, on see kogu seltskonna ühine vastutus.
Kui juuakse alkoholi, peab arvestama, et selle tarbimine vähendab reaalsustaju ega võimalda tegevuse ohtlikkusest objektiivset pilti luua.
Kui olukord tundub olevat ohtlik ja läinud ülekäte, peab leidma endas otsustavuse sekkuda – öelda ja keelata. Mõnel juhul on vaja ka ähvardada – näiteks peo lõpetamisega.
Kui endal pole julgust sõpru manitseda, võib viidata kolmandatele keelajatele – näiteks, et naabrid kutsuvad politsei.
Jättes sekkumata, võivad tagajärjed olla mõne jaoks niivõrd traagilised, et sellega leppimiseks kulub terve ülejäänud elu. Teostamata jäävad unistused, vigastus võib mõjutada edasist karjääri või eraelu, komplitseeritud on suhted perekonnas ja ka sõpruskonnas.
Tegelikult me ju ei taha oma sõpradele halba, seega on hulljulget ja ohtlikku tegu parem mitte õhutada, vaid keelata.
Õpi andma esmaabi
Elu pole põnevusfilm ega arvutimäng, kus alati tuleb uus võimalus. Tihti ei mõtle me õnnetuse peale enne, kui see juba käes on. Siis on aga hilja õppida – tuleb kiiresti ja oskuslikult tegutseda.
Kiirabitöötajad on korduvalt pärast õnnetuspaigale jõudmist pidanud konstateerima surma, sest pole enam kedagi päästa. Alati kerkib selliste juhtumite puhul küsimus, kui palju mõjutas traagilist lõpplahendust pealtnägijate oskamatus või suutmatus anda esmaabi.