Eestis ravil olev ukrainlane räägib sõja telgitagustest: kiivrid ostame ise, relvad saame riigilt

Ukrainlane Andrei Ivchenko koos naise Tetianaga. Foto: Kliinikumi leht

52-aastane Kesk-Ukrainast pärit Andrei Ivchenko pani oma ehitustarvete äri kinni ja läks sõtta. Nüüd on ta Eestis ravil - vigastustest rääkida ei taha, aga sõja kohta on tal palju öelda.

Andrei rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi lehele, et sõda tuli nagu välk selgest taevast. «Elasime varem venelastega väga sõbralikult ning meie rahvas poleks kunagi osanud oodata, et satume Venemaaga sellisesse konflikti,» ütles Andrei, kes saabus Eestisse ravile novembri keskpaigas. «Pigem oleksime arvanud, et meie jaoks on oht muu Euroopa või NATO.»

Uudse olukorra tõttu Ukrainas armeed alles moodustatakse. «Seetõttu on meiesugused vabatahtlikud riigile väga vajalikud,» on ta veendunud. «Me ostame endale ise mundrid ja kiivrid ning relvad saame riigi käest.»

Vabatahtlike moraal on isehakanud sõduri sõnul väga kõrge. Poltava linn, kus ta elab, on ukrainameelne ning paljudel on kodus relvad. «Kuigi Ukrainas valitseb suures plaanis praegu ikkagi suur vaesus.»

Andrei on esimene Ukraina ja Venemaa vahelises sõjategevuses viga saanud võitleja, keda kliinikumis ravitakse. Vigastustest rääkides jääb ta aga kidakeelseks ja jutt veereb Venemaa peale. «Ukrainlased on oma riigi eest väljas ning Venemaa teab seda. Venemaa on sisse toonud enda poolele võitlema osseete, tšetšeene, serblasi ja kasakaid ning nemad on eriti julmad vabatahtlike vastu. Kasutatakse võikaid piinamismeetodeid kuni Ukraina vabatahtlike tapmiseni välja.»

Andrei paranemine võtab umbes poolteist aastat, kuigi Eestisse jääb ta veel vaid paariks kuuks. Tema abikaasa Tetiana Ivchenko ütles, et 52-aastast Andreid ei tahetud algul vanuse tõttu vabatahtlikuks võtta, kuid mees jäi endale kindlaks. Ta sulges oma ehitustarvete äri ja läks. Nende laps on täiskasvanu, kuid peres kasvab ka väike tütretütar. «Juba Ukrainas tundsime suguvõsa ja tuttavate toetust, kui kõik oma abi pakkusid,» ütles Tetiana. «Ka siinsed inimesed on mind palju üllatanud – kui sõbralikud, püüdlikud, abivalmid ja soojad inimesed on eestlased!»