Luurates endise luuraja järel

Eerik-Niiles Kross Foto: Kristjan Lepp / Kroonika

Eerik-Niiles Kross, kellega ma pole elu sees rääkinud, tunnistab, et ootas mu kõnet. Selge, et talle oli asjade käigust ette kantud.

Seda võiski oodata. Sest tema ülehüpet Reformierakonda oli seni meedias lahatud vaid parteilisest vaatepunktist – et mis talle IRLis ei sobinud. Aga sootuks tähelepanuta oli jäänud küsimus, miks võttis juhtiv valitsuserakond oma ridadesse mehe, kelle Ameerika Ühendriigid, Eesti olulisim julgeoleku tagaja ja liitlane, on kuulutanud juba aastaid tagasi persona non grata’ks. Ehk inimeseks, keda oma riigi territooriumile mitte lubada.

Kui keegi võiks teada USA silmis mustas nimekirjas Krossi Reformierakonda vastuvõtmise tagamaid, siis küllap oravapartei mõjukad niiditõmbajad Kristen Michal ja Rain Rosimannus.

Michal, Reformierakonna riigikogu fraktsiooni esimees, ei vasta kahe päeva jooksul ühelegi mu telefonikõnele ega SMSile.

Rosimannus, kes on tuntud sõnumisuhtleja, vastab palvele vestelda Krossist ja tema minevikust vasturünnakuga: «Ärge muutuge oma lugudega IRLi Kesknädalaks. Kross oli samasugune Kross ka IRLis, ka IRLi valitsuses oleku ajal. Midagi pole muutunud.»

Täpsustan, et teemaks on Krossi sissesõidukeeld USAsse.

Rosimannus pareerib: «Ma pole kuulnud, et Kross sooviks kaasa lüüa USA poliitikas. Ikka Eesti omas.»

«Ah sa mait, ma ei teadnudki!» lähen temaga samale lainele. «Olgu IRLiga, nagu oli, aga fakt on see, et nüüd on Kross oma USA-keeluga Reformierakonna probleem.»

«See on nüüd küll väga vana uudis,» vastab Rosimannus. Ja saadab viite aasta tagasi Eesti Ekspressis ilmunud intervjuule, kus Kross tunnistab: «Vastab tõele, et ma mingil perioodil ei ole saanud [USAsse] sõita.» Küsimusele, miks, vastab ta: «Põhjendust mul ei ole. See juhtus samal ajal, kui venelased tulid välja selle Arctic Sea süüdistusega.»

Läkitan Rosimannusele SMSi: «Tean seda. Aga seal pole kogu tõde.»

Rosimannus ei vasta enam.

Terve lõppeva nädala teise poole tegelesin krossilikult luuretööga. Tunnistan ausalt: luurasin endise luuraja järele. Teisisõnu kuulasin hästi informeeritud inimeste juures maad. Mitte ükski neist ei reetnud, mis on Krossi USA-keelu põhjus – või ei tea seda nemadki. Ühelt pärisin, et kui teadjate hulk Eestis jääb alla viie, siis olgu telefonis kaks sekundit vait. Mille peale tuli mõne sekundi pärast naer ning keeldumine sedagi kinnitada.

Mõistagi jäävad kõik nood allikad salajasse. Sest nagu üks neist märkis: kui midagi peaks temaga seostatavalt välja tilkuma, jääb meie jutuajamine viimaseks.

Küll aga möönsid kõik vestluspartnerid, et igal juhul peab olema Krossi tegu, millega ta ameeriklasi ärritas, äärmiselt tõsine, sest muidu poleks Ameerika, Eestile sõbralik riik, kellega Kross on samuti hästi läbi saanud, tema viisat tühistanud ning talle USAsse sissesõidu keeldu kehtestanud. Ja enamgi veel, lisasid mõned allikad: ameeriklased olla keeldunud Krossile määratud sissesõidukeeldu tühistamast hoolimata sellest, et nii mitmedki Eesti kõrgema ešeloni poliitikud olevat püüdnud neid keelitada otsust üle vaatama. Seegi polevat kõik: ameeriklased on Krossi suhtes jätkuvalt äärmiselt jäigad, välistades igasuguse järeleandmise, väitis üks allikas.

USA suursaatkond Tallinnas viitas eraelu kaitsele, kui küsisin neilt Krossi sissesõidukeelu kohta. Viisaküsimusi nad ei kommenteeri.

Presidendi kantselei kinnitas, et Toomas Hendrik Ilves küll ei ole ameeriklastega Krossi küsimust arutanud.

Sedasi ringlevad Krossi USA-keelu kohta endiselt mitmed kuuldused. Alates tema seotusest Arctic Sea kaaperdamisega (ühe mu allika kinnitusel ei ole see kindlasti sissesõidukeeluga seotud) ja Eestis loodud küberkaitsesüsteemide loata müümisega ning lõpetades põrkumisega Ameerika huvidega Ladina-Ameerikas ja USAd kahjustava tegevuse vahendamisega.

Kuna Kross pole seni andnud ammendavaid vastuseid, märkis üks salaallikas: «Kogu selles loos puudub Krossil igasugune alibi. See ei tähenda süüdi olekut, aga teeb süüdi olemise palju tõenäolisemaks.»

Teine allikas lisas, et Kross ei saa olla toime pannud kriminaalset tegu, sest muidu oleks ta sattunud kriminaaluurimise alla.

Kahtlemata pole Krossi USA-keeld küsimus, millest juttu tegemine Reformierakonda rõõmustaks. Partei peasekretär Martin Kukk, kui teemaga tema poole pöördun, proovib poliitikute viimase aja uut võtet: et räägiks algul off-the-record ehk ainult omavahel ja siis pärast teeme ametliku intervjuu. Keeldun, sest sedasi püüaks ta mind lõksu: avaldaks mulle infot, mida võin juba niigi teada, aga ei saaks seejärel kasutada, sest paratamatult tekib kahtlus, et olen alatult käiku lasknud mulle neljasilmavestluses usaldatu. Seejärel palub Kukk saata küsimused e-kirjaga.

Päev hiljem saan oma kuuele küsimusele neljalauselise vastuse, sh: «Krossi kohta on meedias levitatud igasuguseid lugusid, selle põhjal võib teda lausa omaette nähtuseks pidada, aga objektiivselt võttes – kui ta sobis toonase valitsuserakonna IRLi ridadesse aseesimehena, siis küllap ei ole ta kellegile kahjulik, olles Reformierakonna lihtliige.»

Ent Krossiga seoses on tekkinud küsimus ka reformierakondlastel, kes tema ootamatust ületulekust suurt ei teadnud. Reformierakonna juhatuse liige Valdo Randpere lubab neljapäevaõhtuses «Kolmeraudse» jutusaates, et võtab Krossi teema üles erakonna juhatuses. «Minu jaoks on alati olnud veider, et ta ei oska kahele küsimusele vastata: miks venelased teda tahavad ja miks ameeriklased teda ei taha?» lausus Randpere TV3 saates.

Reede ennelõunal sõidab peaminister Taavi Rõivas Pärnusse. Krossi küsimus on nüüd ka tema kui Reformierakonna esimehe probleem. Teeme kiirelt läbi tuttava «räägiks enne off-the-record»-rituaali – ei, aitäh! – ja asume asja juurde. Vestleme ligi pool tundi. Järgnevalt olulisim.

«Kas te teate, miks Kross on ameeriklaste silmis persona non grata?» küsin.

«Ei, ma ei tea,» vastab Rõivas. «Kui teaks, siis ei saaks avalikult öelda.»

«On teid peaministrina Krossi asjus briifitud?»

«Seda, mille kohta peaministrit briifitakse, ei saa avalikult kommenteerida. Aga mulle ei ole esitatud infot, mis takistaks tal osalemast Eesti poliitikas, sealhulgas parlamendi töös.»

«Mida ütlete selle kohta, et Kross on juhtivas valitsuserakonnas nüüd oluline nimi, aga samas kehtib talle USAsse sissesõidu keeld?»

«See, et Krossil on sissesõidukeeld, on teada fakt. Aga Eesti seaduste järgi ei piira see tema osalemist ühiskondlikus elus ega valimistel.»

«Kas Krossil on lootust pärast valimisi mõnele täitevvõimu kohale?»

«Ma ei näe takistusi, miks ta ei võiks töötada riigikogu liikmena. Täitevametisse asumise eeldus on see, et suhted Ameerikaga tuleb enne klaariks saada ja sissesõidukeeld tühistada. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks täitevvõimu ametis töötada, kui ei saa vabalt reisida.»

«Kas kavatsete Krossi USAsse sissesõidu keelu tühistamise võtta jutuks Ameerika esindajatega?»

«Sellist plaani mul ei ole. Ma ei usu, et see on koht, kus poliitiliselt sekkuda. Küllap Kross saab sellega ise hakkama. See ei ole riiklikku sekkumist vajav küsimus.»

Eile varaseks ennelõunaks on Kross juba ootel, millal viimaks temaga ühendust võtan. Tunnistan, et ei saanud seda teha enne, kui eelinfo kogutud. Kross ei tee ettepanekut, et «räägiks enne off-the-record».

Ta meenutab, kuidas 2010. aasta lõpus kutsuti teda telefonitsi viisakalt Tallinnas USA konsulaati, kuidas ta ulatas seal läbi luugi oma passi ning umbes viie minuti pärast oli sellesse kleebitud USA viisale löödud tempel «Revoked» – tühistatud. «Mingit pidulikku etendust ei tehtud,» lisab ta. Pärinud põhjuse järele, kuulis Kross USA esindajalt vastuseks, et saatkond ei tea põhjusi.

Kross väidab, et USAsse sissesõidukeelu saamise asjaolud on talle siiamaani arusaamatud. Jah, ta on kuulnud igasuguseid versioone (neidsamu, mis said loetletud eespool), aga pooletunnises usutluses kinnitab, et need on jaburad – kas lausa valed või kaheldavad. (Vt Krossi intervjuud.)

«Kuna enda teada ei ole ma midagi sellist teinud [mille pärast viisat tühistada],» lausub Kross, kui on kõik versioonid tagasi lükanud, «saan järeldada ainult seda, et põhjus ei ole mitte tegu, vaid ilmselt keegi Ameerika süsteemis usub mingit väljamõeldist või tõlgendab midagi valesti ja sinnapaika see asi on jäänud. Seda on väljaspoolt väga keeruline ümber lükata, kui ei tea, milles on asi.»

Siiski väljendab Kross lootust, et erinevalt peaministrist, kes ei pea kevadise valimisedu korral tema pääsemist täitevvõimu kohale USA-keelu tõttu võimalikuks, saab probleem Ameerikaga lahendatud, «kui Eesti Vabariigil on põhjendatud huvi see küsimus lahendada». Teisisõnu: kui Krossile peaks terendama koht valitsuses.

Kas ameeriklased võiksid tema asjas lõpuks järele anda? Selle kohta meenutab Kross Briti kunagist peaministrit Winston Churchilli, kes on öelnud: ameeriklased teevad lõpuks alati õige otsuse pärast seda, kui nad on kõik muud variandid ära proovinud.