/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2014/11/12/3515139t1habf3.jpg)
Igal aastal vahetab vähemalt kümmekond kurjategijat oma nime ja selles seltskonnas on ka peagi vanglast vabanevad pedofiilid.
Nimevahetus aitab pedofiilid uuele ringile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ühtviisi tülgastav ja masendav lugeda ikka ja jälle lugusid, mis kõnelevad pedofiilide kuritegudest laste suhtes. Seepeale nõuab suur osa lugejatest pedofiilide täielikku isoleerimist või vähemasti sundkastreerimist, ametnikud teevad aga kurvad näod pähe ning lubavad midagi ette võtta. Juba aastaid on kõneldud pedofiilide avalikust või vähemasti poolavalikust registrist, mida endiselt pole ja ilmselt ka ei tule, sest ka pedofiilide isikuandmed vajavat kaitsmist. Veelgi suurem oli minu hämmastus, kui sain teada, et varem kehtinud nimevahetuse piirang vanglas istuvatele kurjategijatele kaotati juba 2010. aastal üldse ära.
Igal aastal vahetab Eestis ees- ja/või perekonnanime vähemalt kümmekond vanglas istuvat kurjategijat. Justnimelt «vähemalt», sest täpset statistikat pole keegi teinud ja siseministeeriumi isikunimekomisjoni liikmete hinnangul saabub neile aastas vanglatest 5-10 säärast taotlust. Ent paljudel juhtudel saab nime vahetada ka maavalitsustes ja selle kohta puudub igasugune ülevaade.
Kuni kümnest siseministeeriumi jõudnud taotlusest on tänavugi omakorda paar säärast, mille on kirja pannud peagi vanglast vabanevad pedofiilid. Tegelikult võiks siiagi ette lisada sõna «vähemalt paar», sest siseministeeriumi juures tegutseva isikunimekomisjoni liikmed saavad neid nimesid üksnes guugeldada. Nad ei kontrolli tausta karistusregistrist, sest sellel pole mõtet - karistusregistri andmete alusel ei saa ju nime muutmisest kuidagi keelduda. Kõik pedofiiliajuhtumid ei jõua ka ajakirjandusse.
Kui oma elu siira muutmise ja ka nimevahetuse soov võib olla mõnel juhul põhjendatud, siis pedofiilide puhul on üldteada, et nende haigus on väga raskesti ravitav ja nad kalduvad tehtut kordama. Samas suudavad pedofiilid oma tegelikke motiive hästi varjata ning neid leidub kõigis ühiskonna kihtides. Samas tuleb lisada, et pedofiilia on psühhiaatriline diagnoos ja sugugi kõik alaealiste suhtes seksuaalkuritegusid korda saatnud pole pedofiilid.
Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja ja isikunimekomisjoni esimehe Enel Pungase sõnul tundub talle, et kurjategijatelt tuleb nimemuutmisavaldusi viimastel aastatel rohkem kui enne 2010. aasta juulit, mil seaduses oli piiranguid. «Kui keegi tahab endale võtta näiteks vanaema perekonnanime, siis sellised asjad lahendatakse maavalitsuses,» ütles ta. «Kui oleme nime interneti otsimootorisse löönud, siis on ehk paar korda aastas ette tulnud, et inimesest on olnud meedias juttu seoses pedofiiliaga.»
Varem oli seaduses kirjas, et kui kehtiva karistusega inimene taotles endale uut nime üksnes põhjendusega, et soovib vältida nimest tingitud sotsiaalset või majanduslikku laadi kahjulikke tagajärgi, siis seda taotlust ei rahuldatud. Ent seaduses oli nõrk koht – seesama tegelane võis taotleda nime muutmist ikkagi mingi muu põhjendusega, näiteks sooviga võtta suguvõsast mõni perekonnanimi. Seetõttu piirang sisuliselt ei töötanud ja selmet seadust täiustada, koristati kurjategijaid puudutav sootuks.
Loe põhjalikumalt Postimehe paberväljaandest või Postimees Plussist!