Laulva rannaliivaga Narva-Jõesuu

Algusaegadel: rannas oli ridamisi supelonne. Foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Kunagi Eesti kuulsaima kuurordina hiilanud paigal on olnud keeruline käekäik ja vastuolulised tiitlid.

Kui 17. sajandil ristisid saksa kaupmehed koha Hungerburgiks ehk Näljalinnaks, siis juba paarisaja aasta pärast nimetas vene kõrgaadel kaunist mereäärt Põhjamaa Rivieraks. Narva-Jõesuu kuurordi ehteiks on ajast aega olnud seitsme ja poole kilomeetrine valge peene liivaga rand, madal meri, männimets ja pargid. 

Kunstiteadlase Ants Heina hinnangul sai Narva-Jõesuu suvituspaigana tuntuks üleöö. Supelsakste voolu Eestisse mõjutasid enim paranenud liiklusolud, eriti 1870. aastal avatud  Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin.

1873. aastal tegi Narva linnapea Adolf Theodor Hahn ettepaneku vanast kalurikülast Hungerburgist heakorrastatud kuurort kujundada. Algaastail ehitati rohkesti puitpitskaunistustega suvilaid ja pansione.

Toonastest tuntumatest ehitistest – T. Hahni valgesambaline suvila Villa Capriccio, Vargunini Villa  Bel Respino, Kolbe mauri stiilis suvila, õigeusu Vladimiri  (arhitekt Ivanov) ja luteri Niguliste kirik (arhitekt Rudolf von Knüpffer) – on kõik peale varemeis seisva ja restaureerimist ootava kuursaali hävinud.

Endisaegsete ehitusmeistrite ilumeelt ja käteosavust saab imetleda Aia tänaval säilinud puitpitsiga kaunistatud vanade villade fassaadidel või kohaliku muuseumi fotonäitusel.

Ametliku kuurordistaatuse sai Narva-Jõesuu 1894. aastal, kaks aastat hiljem avati esimene vesi- ja mudaravila ning 1902 Salzmanni sanatoorium. Selleks ajaks oli supelsakstele loodud ka head sportimisvõimalused: sai harrastada tennist, jalgrattasõitu, purjetamist jm. Jõel ja lahel korraldati paatidega lõbusõite.

«Omaette vaatamisväärsus oli 1912. aastal Peterburi arhitekti Marian Lalewiczi kavandatud kuurhoone. Viimane meenutas oma välimuselt veidi mõnd Katariina-aegset lossi ja soojadel suveõhtutel täitus nii maja kui ka selleesine terrass jõudepublikuga, seal mängisid orkestrid ja pakkusid üksteise võidu tooteid kõik ümbruskonna kondiitriärid,» selgitab Hein.

Moodne puhkus

Iseseisvusaastail kasvas Balti mere pärliks kutsutud kuurordi populaarsus veelgi – siin armastasid aega veeta tuntud kunstiinimesed, arstid, teadlased ja ettevõtjad. 1935 valmis inseneride Robert Ederma ja Erich Ottingi projekteeritud funktsionalistlik rannahoone.

«Moodsas stiilis nägus ehitus kerkib siin kõrgete mändide latvadeni. Pikk nagu pühadevahe, haarab enda alla suurema osa Pargi ja Hahni tänavate vahelisest rannaosast,» iseloomustatakse äsjavalminud rajatist, suurimat omasarnaste seas, 1935. aasta Huvitava Žurnaali kevadnumbris.

Rannahoones paiknesid avarad garderoobid ja duširuumid, imelisi – männimetsavöödiga palistatud plaažile ja sinetavale merele – vaateid pakkuv katuseterrassiga luksuskohvik, samuti korralik söökla ja veinituba ning laenuraamatukogu (sic!).

Nagu võib lugeda Daisy Järva koostatud «Killukesi Eesti turismiloost», mängis 1935. aasta suvel rannas kuus korda nädalas südapäeval orkester. Kuurordi veetlev ja tujuküllane ööelu aga kandus kuurhoonesse – «kodumaa suvituskohtade toredamasse suvelossi».

Lootusrikas tulevik

Teine maailmasõda hävitas arvukalt Narva-Jõesuu kuurordile näo andnud ühiskondlikke hooneid, pansione ja suvilaid. Nõukogude aastail ehitasid asutused sinna puhkebaase.

Uutest rajatistest silmapaistvaim on 1961. aastal avatud kolhoosidevaheline puhkekodu. Arhitektuuriteadlase Mart Kalmu hinnangul tuletab Nikolai Kusmini ja Manivald Noore kavandatud hoone paljus meelde sõjaeelset kuurordiarhitektuuri, tänu iga toa esisele rõdule ja eenduvale ümar-osale.

Praegu tegutseb seal spaahotell.Kuigi endisaegset populaarsust pole kuurort praeguseks saavutanud, on Narva-Jõesuus väga mõnus aega veeta. Näiteks sel nädalavahetusel toimuvatel linnapäevadel. Mingem uudistama!