Vaeslaps ja armastav isa

Isa ja poeg – lahutamatud ja sarnased nagu kaks tilka vett. Sellise idüllini peab Andrei koos pojaga läbima veel pika kohtutee. Foto: Erakogu

Imetore siniste silmadega poiss piidleb ajakirjanikku algul eemalt. Siis kerkib ta näole lai naeratus, ta astub lähemale ja pistab usalduslikult oma pihu minu kätte.

Tillukesel mehel on kõik, mida vaja õnnelikuks lapsepõlveks – puhas ja valgusküllane tuba, mänguasjad, armastav isa ja muudki sugulased (vanaema, vanaisa, tädi). Pole ainult ema ja veel üht «pisiasja», nimelt isa ametlikku õigust oma poega kasvatada, teda arsti juurde viia, lasteaeda panna ning, mis on üksikvanematele vaieldamatult oluline, saada kõiki riigilt ettenähtud toetusi.

Milleks selline koorem?

Umbes kolme aasta eest tutvus Andrei (isa palvel ja lapse huvides on loos kõik nimed muudetud – I. T.) tallinlanna Tatjanaga ja nad hakkasid koos elama. Kui noor naine last kandma hakkas, võtsid tulevase isaga ühendust Tallinna sotsiaaltöötajad, kellelt ta sai teada, et elukaaslane on tunnistatud teovõimetuks ning on Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna eestkostel. Sotsiaaltöötajad tegid ka teatavaks, et Tatjana on juba abielus.

Tatjanal polnud aimugi, kus viibib tema ammu kadunud ametlik abikaasa – igal juhul ei õnnestunud Eestis ametlikke kanaleid pidi tema elukohta kindlaks teha. Andrei palus sotsiaaltöötajatel kui eestkostjatel aidata Tatjanal lahutust saada, et pärast lapse sündi registreeritaks isaks just tema, mitte aga võõras inimene.

Andrei sõnul seda abi talle ka lubati. Ometi oli Tatjana sünnitamise ajal endiselt abielus Olegiga, kelle nimi kanti ka lapse sünnitunnistusele, nagu seadus ette näeb.

Sünnituseni elas Tatjana koos Andreiga Narvas, siis aga sai mees teada, et sünnitus võib tulla raske, ja viis naise Tallinna haiglasse. Sündis igati terve poisslaps ning Andrei oli juba valmis viima poja ja Tatjana tagasi Narva.

«Aga siis ilmusid haiglasse Tallinna sotsiaaltöötajad. Nad teatasid, et sünnitus on mõjunud Tatjana vaimsele seisundile ja teda on vaja ravida. Minu poja saatsid nad aga laste varjupaika. Nad õhutasid mind temast loobuma, ütlesid, et milleks teile see koorem, laps niisuguselt emalt. Mulle jäi mulje, et sotsiaaltöötajad olid huvitatud, et minu pojast saaks orb,» räägib Andrei.

Narvalast Tallinn ei toeta

Seejärel tegid sotsiaaltöötajad ettepaneku teha DNA-test, mis kinnitaks, et Andrei on lapse bioloogiline isa.

«Kõigeks selleks kulus nädal, siis aga anti laps mulle, kuid ilma igasuguste dokumentideta. Hea oli, et perearst, meie perekonna ammune tuttav, nõustus lapse läbi vaatama ka dokumente nõudmata. Alles hiljem loeti mulle telefoni teel ette lapse isikukood,» sõnab Andrei.

«Sünnitunnistuse koopia sain aga alles paari kuu pärast. Alles pärast seda sain lõpuks pöörduda juristi poole, kes andis mulle lootust, öeldes, et niisuguste asjade peale võib kuluda isegi kaheksa aastat,» lisab mees.

Rahvastikuregistrisse on lapse vanematena kantud Tatjana ja tema ametlik abikaasa Oleg. Aga et lapse ema on teovõimetu ja ametliku isa asukoht teadmata, on põnni eestkostjaks määratud Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakond.

Kuna Andrei hoolitses lapse eest ega saanud tööl käia, helistas ta eestkostjatele ja küsis, kas nad ei saaks teda materiaalselt toetada. Andrei sõnul oli sotsiaaltöötaja keeldunud ja selgitanud, et kui mees elaks Tallinnas, abistataks teda kõigega, mida lapsele vaja – toidu, rõivaste ja kõige muuga –, aga et ta elab Narvas, siis pole selleks seaduslikku võimalust.

Palusin lugu kommenteerida Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhatajal Mart-Peeter Ersil.

«Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvile 36 ei ole me kohustatud avaldama teavet oma klientide eraelu kohta, eriti kui kõne all on nii delikaatsed andmed. Siiski pean ütlema, et teie informatsioon ei vasta olulisel määral tegelikkusele,» vastas Erss.

Hagi lükati tagasi

Tallinna juristi Jüri Asari selgitusel ei näe tema sotsiaaltöötajate tegevuses mingeid rikkumisi: isaduse tõestamine on Andrei ülesanne. Konkreetseid tähtaegu seadus selliste asjade puhul ette ei näe.

«Kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 2 järgi peab tsiviilkohtumenetlus kindlustama tsiviilasjade lahendamise mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sama seaduse paragrahvi 333 järgi võib kohtumenetluse pool juhul, kui tsiviilasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei ole teinud mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut (sealhulgas määranud õigel ajal kohtuistungit), et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, esitada taotluse võtta kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks tarvitusele sobiv abinõu.»

«Perekonnaseaduse paragrahvi 91 järgi saab juhul, kui lapse sünnist on möödunud üle aasta, isaduse taotleja vaidlustada isaduse isiku, kes on kantud isana rahvastikuregistrisse, ja lapse ema nõusolekul. Lapse huve arvestades võib kohus anda loa asja menetleda ka ilma nende nõusolekuta. Nii et nõudmised, mida esitatakse kohtus, on õiged,» selgitas Asari.

Poolteist aastat pärast lapse sündi andis tasuta riigi õigusabi andev advokaat Narva kohtumajas Andrei nimel Viru maakohtusse hagi tunnistada kehtetuks Tatjana abikaasa isadus. Veel pool aastat hiljem täiendati hagi nõudmisega tunnistada lapse isaks Andrei, seda nii DNA-ekspertiisi kui ka selle alusel, et ta kasvatab last.

1. oktoobril teatas kohtu pressiesindaja Jelena Muttonen, et asi on menetluses ja lähiajal saab hageja kohtuotsuse teada. Õnnelik lõpp? Oleks vaid ...

2. oktoobril, kui lugu oli juba valmis ja kõik kommentaarid käes, saatis Andrei ajalehele saabunud kohtumääruse: hagi rahuldamisest keelduti.

«Kohus leiab, et hageja peab esmajärjekorras esitama hagi isiku vastu, kes on kantud isana rahvastikuregistrisse, ja edukalt tõestama, et laps ei põlvne mehest, kes on kantud isana rahvastikuregistrisse,» seisab kohtumääruses.

Bürokraatiamasina hammasrattad on oma töö teinud – kõik võib olla igati vastavuses seadusega, aga kindlasti mitte lapse huvides. Lähiajal käib Andrei uuesti juristi jutul, et koostada uus hagi.


Kommentaar

Aleksandra Solntseva

sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik

Ministeeriumil ei ole piisavalt andmeid loos kirjeldatud juhtumi kohta ega ka õigust neid saada, mistõttu ei ole võimalik kommenteerida ega anda mingit hinnangut kujunenud olukorrale ning sellele, millised on last kasvatava Andrei õigused ja võimalused saada abi kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandelt.

Kui kommenteerida küsimuse üldist õiguslikku poolt, siis vastavalt perekonnaseadusele loetakse lapse isaks mees, kes on abielus lapse emaga, isaduse omaks võtnud või kelle isadust on tunnistanud kohus.

Kui last kasvatab isik, kellel ei ole hooldusõigust (ta ei ole lapsevanem või eestkostja või kasuvanem), ei saa ükski asutus, sealhulgas kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, käsitleda teda lapsevanema või eestkostjana.