Kaks naist rääkisid «Pealtnägijale» oma loo jõhkrast perevägivallast

Triin Tulevi vigastused. Foto: Erakogu / Pealtnägija Facebooki leht

Omal ajal teleekraanilt tuule tiibadesse saanud ja siiani meedia huviorbiidis olev Triin Tulev rääkis koos ühe teise noore naisega «Pealtnägijale» oma loo jõhkrast perevägivallast.

Võitlus lähisuhtevägivalla vastu on kuulutatud Eesti õiguskaitse üheks prioriteediks. Mullu algatati koduvägivallaga seoses juba 2781 menetlust, mis on keskmiselt 7 juhtumit päevas. Ometi on see kannatanute sõnul ainult jäämäe tipp ja politsei on tegelikult veel passiivne, vahendas ERR Uudised.

«Pealtnägijale» rääkisid oma loo 33-aastane Diana ja 28-aastane Triin Tulev. Diana oli nõus oma loo teiste hoiatuseks ka nime ja näoga rääkima, aga kuna tal on neli alaealist last otsustas saatemeeskond tema isikut siiski varjata.

Triin Tulev on töötanud nii Tais kui Eestis turundajana, lisaks juba pea 10 aastat modelli ja DJ'na ning püsib meedia huviorbiidis juba aastaid.

Viimati mullu kevadel raporteeris Kroonika, et kaunitari süda kuulub noorele tegusale ärimehele Rasmus Vesiloole, ja kohe suve lõpus, et paar ootab oma esimest last. Ka Triinule endale tundus algul, nagu oleks see paradiisis sõlmitud suhe.

Avalikkus teab 30-aastast Rasmus Vesilood sihtasutuse PJV Hooldusravi juhatajana, kus ta juhib peamiselt vanuritele mõeldud hooldushaiglaid Keilas ja Hiiul. Kui näiteks "Aktuaalses kaameras" andis kommentaare sajakonna töötajaga asutuse tasakaalukas tippjuht, siis kodus nägi elukaaslane hoopis teistsugust inimest.

«Esimene kord oli, kui ma olin kaks nädalat lapseootel. Ja mul oli põiepõletik ja tohutud kõhuvalud. Ta tõukas mind pikali maha ja ma ei saanud enam püsti. Ja ta ei kutsunud mulle arsti ja ma ei olnud võimeline kõndima oma telefoni juurde,» meenutas Triin Tulev.

«See tähendaski seda, et mina lihtsalt oigasin seal põrandal maas ja tema lihtsalt käis toas ringi ja naeris, et mis sa teeskled,» rääkis ta.

Tulevi sõnul ähvardas armukadedusega silma paistnud ekselukaaslane teda korduvalt tappa. Tulevi jaoks algasidki kõige õudsemad sündmused mullu 24. augustil ühest tema sõnul süütust sõnumist, millega üks sõber kutsus õhtusöögile

«Ta on mind pidevalt välja kutsunud ja ma ei ole kunagi läinud. Olles neli kuud rase sa ei mõtle mingisuguste date’ide peale. Ta [elukaaslane] nägi seda ja ütles, et lepi selle raisaga kokkusaamine kokku, ma näitan talle rusikatega koha kätte,» rääkis Tulev.

«Ma ütlesin talle, et palun rahune maha, sa ju tead, et ma ootan meie ühist last. Ma ei lähe ju kellegagi kuskile date’ile. Ma ju armastan sind. No siis ta rahunes maha, vähemalt näiliselt.»

Paar käis õhtupoolikul sugulase sünnipäeval, kus kaaslane jõi Triinu sõnul kõvasti. Kui nad kella 11 ajal koju jõudsid, oli mees end uuesti kurjaks kruttinud. Tüli edenedes lukustas Triin end ühel hetkel mehe kartuses magamistuppa.

«Ja siis ta tuli uuesti paluma. Tegin ukse lahti, tahtsin tualetti minna ja siis ta võttis mu peast kinni ja peksis vastu seda uksepiita. Siis peksis vastu maad, istus kõhu peale, peksis rusikaga vastu nägu. Ja see kõik kestis üle tunni aja,» rääkis Tulev.

«Ja vahepeal ta naeris isegi, et mida sa teeskled. Sõimas kohutavate sõnadega. Mulle tundus, et ta on kusagil täiesti teises maailmas, ta ei saanud vist üldse aru, mida ta teeb. See oli nii kummaline. Samas ta adus kõike, ta ei tuikunud. Niimoodi nagu sellises joobeastmes inimene tavaliselt tuiguks,» lisas ta.

Hoopide rahe all ei kartnud naine mitte ainult enda, vaid ka sündimata lapse elu pärast.

«Mingi hetk ma tundsin, et mul läheb lihtsalt pilt eest ära, sest õhku enam ei olnud ja muidugi ma kartsin lapse elu pärast kohutavalt. Ta istus ju kõhu peal ja trampis seal otsas. Ja samal ajal peksis ja hoidis mul veel suud kinni ja nina oli nutmisest tatti täis.

Ma jõudsin mõelda selle peale, et päästa vähemalt üks elu, sest ta hoidis minu hingamisteid kinni ja mul on astma. Mul on niigi raske hingata ja rasedusega ainult kõik sellised asjad võimenduvad. Lõpuks ma jätsin lihtsalt karjumise järele. Tundsin, et kui ma olen vait, võib-olla ta mingi hetk lõpetab ära selle peksmise.

Ja mingi hetk ta märkas, et tal on kätel veri. Siis ta küsis, issand jumal, mis ma teinud olen. Ja siis mulle tundus, et ta rahunes maha. Tegelikult sai ta sellest ainult jõudu juurde ja jätkas peksmisega.

Ta viis mind tualetti, võttis seal uuesti juustest kinni, peksis seda vastu kahhelkividest kaetud põrandat. Ja kuidas ma niiöelda pääsema sain, oligi see, et ta viskas mind välja lõpuks.»

Haaranud kaasa telefoni, jooksis Tulev Peetri külast linna poole, tellis teel takso ja võtnud sõbranna kaasa, sõitis Ida-Tallinna keskhaiglasse.

Naise enda vigastused polnud eluohtlikud, küll aga oli keeruline loote seisund ja ta jäeti mitmeks päevaks haiglasse. Kuna arst teavitas kahtlasest juhtumist ka politseid, võeti Triinult jaoskonnas tunnistus ja tehti fotod.

Hiljem olid halvad uudised ka arstidel. Uuringud näitasid, et lapse südamelöögid olid aeglustunud. Naisel tekkis hirm, et laps on peksmise käigus viga saanud ning ei pruugi sündida tervena, lisaks oli psüühika peksmisest nii tugevalt häiritud, et ta tundis, et ei suuda last kanda, seetõttu võttis Triin vastu oma elu kõige raskema otsuse - tema rasedus katkestati 4. kuul.

See on nii hell teema, et kaamera ees polnud ta nõus sellest üldse rääkima.

Tulevil seisab kohus kannatanuna ees 20. oktoobril, mil algab protsess, kus Rasmus Vesilood süüdistatakse ekselukaaslase kehalises väärkohtlemises, mille eest võib karistada rahatrahvi või kuni 3-aastase vangistusega.

Vesiloo ei mäleta enda sõnul väidetava peksmise ööst midagi, aga eitab süüd täielikult ja saatis «Pealtnägijale» avalduse, mille palus esitada muutmata kujul:

«Olles kuulnud ning näinud erinevaid versioone sellest, milles mind süüdistatakse ning olles ka ise selle inimese mõjusfääris elanud, tean, kui veenev võib olla tema jutt, eriti kombineeritult mõne pildiga, seetõttu oman ka ettekujutust Sinu hetkelist nägemusest sellest juhtumist.

Inimlikult mõistan Sinu soovi ning hetkel kogutud andmeid, mida ilmselt hindad piisavaks, et nende puhul ajakirjanduslik lugu teha. Paraku pole see aga terve lugu ega tõde, mis ma siiralt loodan, avalikustub lõplikult kohtus läbi erinevate tunnistajate ning tõendite. Olen veendunud, et ka Sinu arusaam ja ajakirjanduslik fookus muutuks kapitaalselt, kui oled kogu kohtutoimikuga tutvunud ning ka taustinfo neutraalse pilguga läbi töötanud.»

Diana lugu

Kasiinos administraatorina töötanud Diana (33) ja tema väikeettevõtjast mees Rainer olid tõusude ja mõõnadega koos viis aastat ning said ühiselt kolm last. Varasemast kooselust oli naisel tütar. Ehkki nende suhe ajakirjakaantele ei sattunud, oli ka see algul nagu muinasjutt.

«See kestis täpselt nii kaua kui ma esimest korda rasedaks jäin. Esimese raseduseni ja siis ma hakkasin kohe tema käest peksa saama,» meenutas Diana.

Naine rääkis vahejuhtumist, kus mehele ei meeldinud see, et naine end oma tütrega põrandal ja poseerides pildistas.

«Tütar oli siis enam-vähem seitsmeaastane. Ja kui tütar magama läks, siis tuli ta mulle kallale. Ta tiris mind. Mul olid kuldketid kaelas, mis ta tõmbas mul juppideks ära. Nii et mul oli sisse sooninud kõik, ta poos mind mitu korda. Peksis vastu pead nii, et mul olid pea sees muhud,» rääkis Diana.

«Nägu oli paistes, kui ma läksin järgmine päev tööle. Ja kui ma maha kukkusin, siis ta peksis jalgadega. Tal oli komme alati niimoodi sind tõugata, et sa kukud maha, ja siis ta hakkas jalgadega taguma või siis ta poos sind.»

Diana pöördus abi saamiseks politseisse esimest korda juba 2007. aastal. Kokku tegi ta aastate jooksul ligi 40 kõne ja kirjalikku pöördumist, mis aga ükski kuskile ei viinud ja vägivallatsejat ainult ärritasid.

«Teda ei huvitanud, et laps seisab selja taga ja nutab-karjub. Ta poos mind edasi lihtsalt. Ja tol päeval ma mäletan seda, ma helistasin politseisse seitse korda. Ta oli mind neli korda läbi peksnud selle päeva jooksul,» meenutas Diana. Naise sõnul ei tulnud politsei kohale, vaid soovitas peretüli siiski ise lahendada.

Diana tunnistas, et olid ka ise kohati pehme ja andestas vägivaldsele mehele liiga kergelt. Nii pendeldas peksjast mees Diana ellu korduvalt tagasi ning vastupidi.

«Enamik kordi oligi niimoodi, et kui ta peksma hakkas, siis ta peksis ja läks minema. Ta peksis ära ja läks minema või ta kadus jälle mingiks ajaks. Mõnikord oli kolm kuud, mõnikord oli kuus kuud, mõnikord oli kaks nädalat ainult. Kadus ära ja tuli tagasi ettekäändega, et tema tahab lastega koos olla ja lastega tegeleda,» rääkis naine.

Rainer ja Diana elasid pikki perioode lahus, aga nii vastuoluline kui see tagantjärgi ei tundu, haletses naine aeg-ajalt meest ja astus vabatahtlikult üle peksja kodu ukseläve.

Erinevalt Triinust kulus Dianal aastaid, et suhtele joon alla tõmmata. Vahepeal sünnitas ta peksjale kaks last ja ootas juba kolmandat. Ka tema tunnistab, et trauma tõttu soovitati tal kaaluda viimase raseduse katkestamist.

Lõpuks sündis siiski terve tüdruk, kes on täna varsti kaheaastane. Ka Diana peab enda päästjaks tegelikult arsti, kes teatas asjast politseile, misjärel algatati lõpuks ametlik uurimine.

Asi päädis sellega, et Rainer Nisu karistati tänavu kevadel kokku 10 vägivalla episoodi eest Diana suhtes ja kahe episoodi eest Diana tütre suhtes 3 aasta pikkuse vangistusega, millest 4 kuud tuleb ära kanda reaalselt.

Lisaks peab mees maksma 15 000 eurot hüvitist. Nisu kinnitas lõpuni, et pole midagi halba teinud ja süüdistus on ainult vaimselt ebastabiilse naise katse pressida temalt välja raha.

«Pealtnägija» kommentaari palvele vastas Nisu advokaat Sven Sillar, et kuna tegu oli kinnise kohtuistungiga, «välistavad nad võimaluse midagi avalikkuse ees lahata».

Peksja vabaneb vanglast 23. novembril ja praegu taotleb tema ohver endale laste ainuhooldaja õigusi. Kui Diana need saab, kavatseb ta põgeneda välismaale.

Fond abivajajatele

Triin Tulev, kelle jaoks see polnud esimene kord lähisuhtevägivalda kogeda, asutas kaks nädalat tagasi selle ohvrite aitamiseks mõeldud MTÜ Elus Fond.

Eestis on küll olemas naiste varjupaigad ja tasuta psühholoogiline abi, kuid aktivistiks hakanud Tulevi hinnangul sellest ei piisa.

Elus Fond tahabki riigi ohvriabi täiendada, finantseerides näiteks psühholoogilist abi ja teraapilisi tegevusi. Vajadus on suur, sest välja tulnud juhtumid on tema sõnul ainult jäämäe veepealne osa.

«Need asjad on kahjuks igal pool meie keskel, me ei pruugi neist lihtsalt teada. Ja see protsent on selline, et Ohvriabist öeldi mulle, et 20% ainult läheb politseisse või haiglasse või kusagile abi otsima. Aga nendest veel väga paljud võtavad veel oma süüdistuse tagasi,» rääkis Tulev.

«Ütlevad, et oi, ise tegelikult kukkusin panni otsa või midagi taolist, jooksin peaga vastu puud. Aga tegelikult see ei ole ju reaalsus ja kahjuks seda on liiga palju.»