20 aastat Estonia hukust: Isa! Kuhu jäi isa?

Indrek Pungar, Peetri Talutehnika põllumajandusäri juht ja kaasomanik, mäletab, mida ta mõtles, kui sattus Estonia katastroofi ja nägi laeva uppumist: «Vaatad, ja sa ei usu, mida sa näed.» Seda, et ta eluga pääses, võtab Pungar hindamatu elukogemuse ja teise võimalusena. Foto: Kristjan Teedema

Indrek Pungar oli tudeng ja äsja alustanud väikeettevõtja, kes võttis tööreisile Rootsi esimest korda kaasa ka isa. Nad mõlemad jõudsid uppuval Estonial avatekile. Aga mis sai edasi?

Indrek Pungaril (42) oli 1990. aastate keskel vaja alatasa tööasjus autoga Rootsi vahet käia, aga laeva pardale sõitmine tõi talle kananaha ihule. Nii parkis ta oma veoauto autotekile ning siirdus seejärel lennujaama, kus istus lennukisse ja sõitis Stockholmi. Seal läks ta hommikul laevale vastu, võttis tolle pardalt oma auto ning suundus siis Rootsi äri ajama.

Nii talitas ta aastaid. Pääsemine Estonia hukust oli tekitanud temas laevasõidufoobia.

Tolleks ajaks, kui Pungar tegi Estonial kaasa parvlaeva viimse reisi, oli ta noore, 22-aastase mehena loonud Rootsis hulga sidemeid. Ta oli käinud seal põllumajanduspraktikal, olnud vahetustudengiks ja hakanud vedama Rootsist Eestisse kasutatud põllutöömasinaid.

Saatuslikul õhtul ei läinud Pungar oma kümne meetri pikkuse Volvoga, mille koormaks olid nii aiamööbel, linnumajad kui koduseadmed, ülemerereisile aga üksi. Esimest korda võttis ta kaasa isa Peetri (47).

Nende kajut nr 4253 asus neljandal tekil. Aga magada oli peaaegu võimatu. Tormi tõttu kõikus laev nii tugevasti, et iga hetk võis koikult põrandale kukkuda.

Kuni ühtäkki jäigi laev viltusesse asendisse.

Isa-poega taipasid jalamaid, et midagi on väga valesti. Nad tõmbasid kähku püksid jalga ning tormasid, ülakeha paljas, kajutist koridori. Kui tuleb ujuda, võivad riided üksnes segada, mäletab Indrek Pungar peast läbi jooksnud mõtet.

Sel ajal kui Pungarid avatekile viivate treppideni jõudsid, oli Estonia juba nii tugevasti kreenis, et üles tuli liikuda käsipuude küljes rippudes. Trepi otsast jäi uksepakuni, üle mille pääses välja, umbes meeter. Ukseava haigutas kreeni tõttu sisuliselt laes. Indrek püüdis läveni küünitada, kuid... järsku tulid mõlemad käed lahti.

Need, kes sealt alla sadasid, sinna alla jäidki. Seal lebasid läbisegi surnukehad ja mööbel.

Nagu rotid uppuval laeval

Kummalisel kombel valitses ümberringi vaikus. Ei mingit paanilist karjumist.

Viimasel hetkel sai Indreku isa, hoides ühe käega käsipuust, oma teise käega kukkuva poja püksirihmast kinni.

Seejärel õnnestus neil mõlemal avatekile ronida. Nad korjasid kumbki maast päästevesti ning tõmbasid selle selga. Indrek märkas, kuidas üks noor ema lohutas väikest tütart, et ärgu muretsegu, küll kõik saab korda.

Nagu rotid, kes pidavat ronima hukkuval laeval kõige kõrgemale, vinnasid ka Pungarid end üle reelingu laeva küljele, mis veepinnast kõige rohkem taeva poole ulatus. Sest eales ei või teada, mis saab: äkki jääb laev lainetele hulpima? Äkki sõitis karile ning jääb sinna lebama?

Aga olukord muutus üha lootusetumaks. Seistes laeva küljel, vaatasid isa ja poeg teineteisele hetkeks sügavalt otsa. Kõikjal, silmapiirini, mäsles must ja külm meri. «Jätsime hüvasti,» meenutab Indrek. «Olin kindel, et me koju ei jõua. Isa oli raudsem. Tema ei tahtnud hüvastijätust kuuldagi.»

Järsku märkasid nad laeva küljel avanenud ilma katuseta parve. Seda märkasid teisedki ja tormasid kõik sinna. Kiiresti moodustus parve inimkuhi. Pungarid leidsid, et pole mõtet massi sisse trügida. Kohe selgus, et õigesti tegid: suurest raskusest sadas parv koos inimestega kõrgelt müraki! vette.

Mõni hetk hiljem libisesid ka Pungarid mööda laeva külge lainetesse, isa ees, poeg järel. Tagantjärele imestab Indrek, et ta end kukkudes millegi vastu vigaseks ei löönud.

Laeva viimne korin

Tugevad lained pildusid Indrekut vastu laevakeret. Paljusid oli vees haaranud meeleheide. Üks mees klammerdus kramplikult selja tagant tema külge. Temast tuli lahti saada, sest ta oleks nad mõlemad põhja viinud.

Ühtäkki sattus üks katuseta päästeparv – või oli parv tagurpidi, kes sest pimedas aru sai – Indrekule külje alla. Inimesed sellel tõmbasid ta peale. Saanud vähegi kindlamale pinnale, hakkas Indrek isa hüüdma. Tulutult.

Peagi sattus Indreku parv kõrvuti katusega päästeparvega. Kõik suundusid ruttu tolle poole. Tema samuti.

Uuest, katusega parvest nägi Indrek, kuidas Estonia nina kerkis üles sünge taeva poole ning laev seejärel suure korinaga, raua krääksudes põhja vajus.

Seejärel oli mõnda aega veest kuulda inimeste appihõikeid. Aga pimedas ja kõrges lainetuses oli peaaegu võimatu näha, kust need hüüded tulevad. Paar hädalist õnnestus siiski merest parve vinnata.

Jääkülm vesi, mis parve tungis ja vööni küündis, röövis kiiresti energiat ning tekitas jõuetuse. Keegi oksendas Indrekule selga – see oli hea, sai korraks sooja. Õnneks oli parve sattunud ka paar meeskonnaliiget, kes hoolitsesid selle eest, et keegi magama ei jääks. See, kes suigatas, karjuti või raputati üles.

Kuna vett lahmas parve pidevalt juurde, tuli hakata seda ühiselt välja kühveldama. Selleks läksid käiku nii esmaabipakendist leitud kotikesed kui kingad. Ent kes oli umbes kümme korda vett välja pildunud, see ka ära väsis – ikka külmast. Ja kui üks mees koos veega kogemata ka suurima koti üle ­ääre heitis, vaatasid kõik talle jahmunult, tumma näoga otsa: mida sa nüüd tegid?!

Miks meid ei päästeta?

Kõik 16 parve pääsenut istusid tihedalt üksteise kõrval, et veidigi sooja saada. Nii mõnedki mehed-naised olid pelgalt aluspesu väel. Ühe käega tuli end parve servast kinni hoida, sest muidu oleks lained sind teistele otsa pillutanud. «Istusid öö otsa nagu pesumasinas,» kirjeldab Indrek. Samas märkas ta, kuidas parve põhjas august pahinal vett sisse tungib. Ta pani sinna pöidla ette.

Tundide kuludes muutusid parves olijad kurnatusest ja kehatemperatuuri langusest üha apaatsemaks. Osast, tunnistab Indrek, ei saanud ta vastu hommikut enam arugi, on nad veel elus või juba surnud. Ta mõtles, et kui keegi peaks hinge heitma, siis võtab tollelt endale selga ükskõik, mille vaid saab – nii räigelt külm oli.

Varahommikul saabusid õnnetuspaika esimesed laevad – ent nendega kaasnes uus hirm. Tuul lükkas Indreku parve ühe Soome aluse üles-alla kõikuva kiilu suunas. Äkki peaks vette hüppama, kalkuleeris Indrek kiiruga, et mitte kiilu all surma saada. Tuul kandis parve siiski kiilust veidi mööda.

Millegipärast ei näidanud aga ükski laev ega taevasse ilmunud kopter vähimatki kavatsust Indreku parvelt inimesi päästma hakata. Neile suunati küll valgusvihud, nad lehvitasid ja puhusid vilesid, aga keegi appi ei tulnud. «Tekkis lootusetuse tunne,» lausub Indrek.

Lõpuks, kui tema jalad olid juba niivõrd külmunud, et ta neid liigutada ei suutnud, hakkas Indrek vajuma ilmselt teispoolsusse. Ta hakkas nägema päikest ja heinamaad. Kõik muutus ilusaks ja soojaks. Teisedki vajusid apaatsena tasapisi surmaeelsesse unne.

Siis – «nagu Jumal taevast,» ütleb Indrek – laskus parve kohale lennanud helikopterist trossi otsas päästja. Ta lõikas kiiresti parve katusesse noaga augu ning niipea, kui tema lestad sealt läbi tungisid, haarasid paljud tema jalgest kinni. «Rahu! Rahu!» lausus ta soome keeles.

Päästja kinnitas trossi ükshaaval esmalt naiste, siis meeste ümber, ning vints vinnas külmunud inimesed üles kopteri pardale. Kõik 16 parves karmi öö vastupidanut pääsesid eluga.

«Arvan, et kui oleks tund aega kauem läinud, oleks meil olnud 16 laipa,» oletab Indrek.

Kuid pääsedes ei mõelnud ta sugugi ainult endale. Juba parves loksudes vasardas tal pidevalt peas küsimus, kuhu küll isa jäi.

Isa mälestus jääb kestma

Kui Eesti piirivalve lennuk Indrek Pungari paar päeva hiljem Utö saarelt Tallinna tõi, sai ta teada, et isa oli hukkunud. Teda sattus ümberläinud parvelt päästma kopter, mille tross läks enne teda teist meest üles vinnates katki. Peeter Pungar sidus allalastud varutrossi endale ümber, aga niipea, kui vints hakkas teda üles vedama, andis see järele ning ta prantsatas tagasi parvele.

Teisel katsel õnnestus ta peaaegu kopterisse tõmmata – aga meeter jäi puudu, kui vints läks taas katki. Kopteri pardal päästja haaras tal käest ja püüdis teda üles sikutada, aga käed olid märjad, haare libises lahti ning Peeter Pungar kukkus tagasi vette. Päästja hüppas talle järele ja vedas Pungari parve külje alla. Mõne aja pärast saabus teine kopter, mis vinnas Pungari pardale. Meedikutel tolle pardal jäi paraku üle tõdeda, et Peeter Pungar oli surnud.

Isa hukkumine, tunnistab Indrek Pungar, oli talle tolle öö suurim tragöödia. «See lõi terve elu tollal sassi,» lisab ta. Liiati jäi talle ja teistele pereliikmetele arusaamatuks, miks neile isa surnukeha ligi kuu aega kätte ei antud, kuigi tal oli pass taskus ning tema isiku tuvastamisega ei saanud tekkida mingeid küsimusi. (Olgu lisatud: Indrek Pungar ei usu ühtegi Estonia hukuga seotud vandenõuteooriat.) Viimaks sai isa maetud Tartus Raadi kalmistule.

Hingelisest masendusest, mida Estonia katastroof tekitas, aitas Indrek Pungaril üle saada tollane elukaaslane, nüüdne abikaasa Anu. Samuti aitas teda sukeldumine töösse ja õpinguisse. Ta ehitas oma äri uuesti nullist üles. Õnnetusejärgse aasta kevadel lõpetas ta Eesti Maaülikooli põllumajandusettevõtluse eriala. Veel aasta hiljem abiellus, siis sündis varsti esimene laps, kes sai hukkunud vanaisa järgi nimeks Peeter. Nüüdseks on Indrekul kolm poega.

Ja põllumajandustehnika müügifirma, mida ta Tartu lähistel peab, sai tema isa järgi nimeks Peetri Talutehnika.

Kui vaja autoga Rootsi sõita, siis seda teeb Indrek Pungar juba pikki-pikki aastaid laevaga. «Aeg ravib,» sõnab ta.