Kolme lapsega pere kolib Soomest kodumaale tagasi

Kümne aasta jooksul on Eestist Soome lahkunud üle 35 600 inimese, sealt Eestisse tulnuid on neli korda vähem.

Igaüks teab kedagi, kes on kolinud Eestist Soome, nii et lahkujad pole üldse uudis. Naasjad samas ületavad vähemalt tuttavate ringis uudisekünnise. Nii on ka Pilleriin Tähe (28) ja Andro Sõbra (34) teadet, et nad tulevad koju tagasi, levitatud sõprade-tuttavate, aga ka võõraste seas ilusa uudisena.

Pilleriini ja Andro ning nende kolme tütre kodu Vantaa ja Espoo vahel väikeses külas on pooletunnise autosõidu kaugusel Helsingi Läänesadamast. Alles juunikuus tõid nad seda teed mööda Soome oma kolmanda, Tallinnas sündinud tütre Loreeni, aga septembri lõpus pakivad nad oma Soome kodu kokku ja tulevad tagasi Eestisse, et oma pere elu siin üles ehitada.

Kui Pilleriin mõni nädal tagasi Facebookis kirjutas, et kolmelapseline pere otsib Haapsalus maja või korterit, et Soomest tagasi tulla, tabas noort naist suur üllatus. «Seda teadet jagasid nii paljud inimesed, keda me ei tunnegi! Nad kirjutasid, et see on nii tore, kui väikeste lastega eesti pere Eestisse tagasi tuleb,» lausub Pilleriin. Selline tagasiside vaid kinnitas noore pere soovi kodumaale naasta.

Häda sunnil Soome

Kui Pilleriin ootas teist tütart Lennat ja esimene oli kaheaastane, jäi noor pereisa Andro töötuks. Nad elasid toona Harkus ühetoalises korteris, mille Andro oli enne Pilleriiniga kohtumist kinnisvarahindade tipp-ajal laenu eest ostnud.

Laen tahtis maksmist ja pere ülalpidamist. Paar kuud lootis Andro, et leiab Eestis uue töö, aga nii hästi ei läinud ja ta küsis oma Soome tuttavalt tööd. Eesti saalihokimängijate paremikku kuulunud Andro oli aastaid varem kolm aastat Soomes saalihokit mänginud ja seal lao-majandusega tegelevas firmas töötanud.

Endine tööandja võttis end tubli töömehena näidanud eesti noormehe kõhklemata uuesti palgale. Terve aasta käis Andro Soomes tööl ja sõitis nädalavahetustel Eestisse oma noore lapseootel naise ja pisitütre juurde.

«Kui kolmeaastane Laura hakkas küsima, millal isa meile jälle külla tuleb, sain lõplikult aru, et nii edasi ei saa,» meenutab Pilleriin, miks ta otsustas mehe juurde Soome kolida. Esimese aasta elasid nad Helsingis mehe ühetoalises üürikorteris – siis juba kahe lapsega – ja otsisid suuremat üürikorterit. Soomes ei käi Pilleriini sõnul asjad nii, et valid korteri ja saadki selle üürile. Nad ise arvasid, et piisaks kahetoalisest, aga Soomes valib üürileandja (kohaliku omavalitsuse ja kinnisvaraarendaja koostööfirma) üürnikke ja kahe lapsega väiksemat kui kolmetoalist korterit ei anta.

Lõpuks leiti noorele perele sobiv ridaelamuosa Helsingi lähedal Askisto külas. See on peamiselt väikestest üürimajadest koosnev asula, kus on ka lasteaed ja algkool.

«Korter oli jube, koledaks pruuniks värvitud toad – halvasti pealegi –, hallitav vannituba, aga Soomes annab üürileandja värvid, pahtlid, pintslid ehk kõik remontimiseks vajaliku ja nii värvisime kogu maja heledaks,» meenutab Pilleriin. Andro on paberitega mööblitisler, kes on väikesest ridaelamuosast ilusa kodu ehitanud. «Meil on lausa unistuste kodu!» on Pilleriin õnnelik.

Kui Pilleriin lastega Andro juurde Soome kolis, mõtlesid noored, et nad võiksid end päriselt Soomes sisse seada, aga see tunne läks tasapisi üle. Hoolimata sellest, et viimase aasta on nad elanud vaikses külas, metsa ääres kivise künka peal, kus lastel on hea, turvaline kasvada. «Tüdrukud käisid isegi kahekesi maja taga metsas mustikaid korjamas ja ei pea kartma, kui nad teiste lastega küla vahele mängima lähevad. Seda kohta siin jään taga igatsema,» õhkab Pilleriin.

Teisalt ei ela noor pere Soomes jõukat elu: Andro arvestab, et koos lastetoetustega (kahe vanema tüdruku eest Soome riigilt kokku 227 eurot, neljakuune on ametlikult Eesti laps ja Pilleriin saab Eestist emapalka) on nende igakuine sissetulek paar tuhat eurot. «Natuke teenin juurde, kui saalihokimängudel kohtunikuks käin,» täpsustab seitsmekordne Eesti meister sel alal. Soome mõistes pole nende korteriüür – üle 900 euro kuus – küll kõrge, kuid neelab suure osa sissetulekust. Aga nad on saanud ilusti hakkama ning veel oluliselt lihtsamaks läheks, kui ka Pilleriin pisikese Loreeni kasvades tööle võiks minna.

Küllap oli Soomes kogetud kindlustunne – Andro möönab, et isegi kui peaks Soomes tööta jääma, hoolitseb riigi sotsiaalsüsteem selle eest, et väikeste lastega pere elu ei halveneks – üks põhjus, miks kolmas tütreke eelmiste järel nii kiiresti sündis.

«Olingi mõelnud, et oleks hea enne 30. eluaastat kolm last saada, et hiljem võiks muule eneseteostusele pühenduda,» on Pilleriin senise elukäiguga rahul.

«Ma olin mõelnud, et võiks kaks last olla,» lausub Andro naise jutu peale. «Aga mulle meeldib teiste soove täita!» lisab ta veidi kavalat pilku naisele heites. See, kuidas Andro lastega toimetab, on iga naise unistus: ta on isa, kes ei karda ka pisikest beebit hoida, rääkimata suurematest lastest. Ta tunnistas Pilleriinile juba nende tutvuse algul, seitse aastat tagasi, et tal poleks midagi lasteaiakasvataja ameti vastu. Naine on, vaadates Andro askeldamist oma lastega, veendunud, et see töö võiks mehele vägagi sobida.

«Tähistasime alles seitset koosoldud aastat ja meil on juba kolm last!» imestab Pilleriin.

Oma kodu Haapsallu

Kuigi viimasel aastal on Pilleriini ja Andro elu olnud Soomes ilus, mõistsid nad möödunud jõulude ajal, et nad ikkagi ei jää sinna kauaks. Kuigi jõulude ajal käisid Pilleriini ema ja noorem õde Soomes ning see võinuks olla unistuste jõuluaeg, tundis Pilleriin, et kodune jõulutunne ei olnud niisugune, nagu oleks Eestis.

«Siin pole oma tugivõrgustikku,» sõnastab Andro, mis puudu.

«Siin pole meil mitte kedagi, kes tuleks ja oleks kolme lapse juures, et saaksime vahel kahekesi kuhugi minna,» lisas Pilleriin. «Väljas käime kahekesi siis, kui oleme Eestis ja vanaema lapsi hoiab.»

Kuigi Androl on head soomlastest töökaaslased ja Pilleriin on tutvunud lastega mängutoas või lasteaias käies soomlannadest emadega, tunnistavad nad, et sõbrad (vallalised või lasteta) on Soomes ikka teised eestlased. Eestisse jäänud sõpradega on suhtlus harvaks jäänud.

See ongi peamine põhjus, miks Andro ja Pilleriin on otsustanud kodumaale tagasi tulla. Kui Pilleriinile Haapsalus

ootamatult tööd pakuti, oli selge, et ei oodata veel aastat, et siis, enne vanema tütre Laura kooliminekut Eestisse tagasi kolida. Pärast keskkooli sekretäri ametit õppinud ja sel alal töötanud Pilleriin on Soomes õppinud toitumisnõustajaks ning alustamas Eestis personaaltreeneri õpinguid, sest Eestis on seda odavam õppida kui Soomes.

Otsuse luua oma püsiv kodu Haapsallu olid Pilleriin ja Andro langetanud juba varem. Nad kumbki pole sellest mereäärsest väikelinnast pärit, aga kui Pilleriini ema viis-kuus aastat tagasi Haapsallu kolis ja noored seal külas käisid, tundsid nad, et see on linn, kus nad tahaksid lastega oma majas elada. Tänu suhtlusvõrgustikku postitatud abipalvele leidsid nad endale sinna kiiresti neljatoalise korteri, kuhu oma viieliikmelise perega alustuseks kolida.

«Prooviks oma alal end harida ja siis end teostada,» ütlevad mõlemad noored justkui ühest suust. Kui Pilleriini mõte on juhendada inimesi tervislikul toitumisel ja treeningutel, siis Andro tahaks end arendada puutöö alal. Või võiks temast saada ka lasteaiakasvataja. Mida iganes nad tegema hakkavad, näevad nad selleks päris oma asja ajamiseks avaramaid võimalusi kodumaal.

«Ma ei tee maha neid, kes siin Soomes elavad ja on oma peredega leidnud, et tahavadki siin elada. Paljudel, kes siia jäävad, olid juba sugulased ja tuttavad ees,» arutleb Pilleriin. «Aga kui tehakse Eesti riiki väga maha, et seal pole midagi teha, kedagi ei huvita, kuidas hakkama saad – see mulle ei meeldi. Pead ju ise tegema, oma elu elama! Siin Soomes on samamoodi, et pead ise töötama, vaeva nägema, et saaksid hästi elada. Muidugi on siin ka neid, kes elavad abirahadest ja toetustest ja ei lähe põhimõtteliselt tööle, aga ma ei kujuta ette, et istuksin kodus ja ei teeks ise midagi. Ma tahan hakata Eestis oma asja tegema. Seal on hea.»

Andro lisab: «Üks lihtne põhjus, miks tahame Eestisse tagasi minna, on see, et Laura vastab küsimusele, kas tahad olla Soomes või Eestis, et ikka Eestis.»

Kui Andro oma pere septembri lõpus Haapsallu kolib, jääb ta ise veel paariks kuuks Soome tööle – tema ei ole veel Eestis tööd leidnud. Aga ta on juba mõelnud, et lisaks tööle, mille ta loodab Haapsalus või äärmisel juhul mujal Eestis leida, tahab ta hakata Haapsalu lastele oma meelisala saalihokit õpetama.