Arheoloogiline leid tuleks jätta puutumata

Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert näitab Ida-Virumaalt leitud odaotsa. Foto: Liis Treimann / Postimees

Muinsuskaitseamet koolitab juba kolmandat aastat välja neid, kes soovivad detektoriga kultuuriväärtust omavaid esemeid otsida. Tihti juhtub aga, et mõne erilise eseme peale satub ka neid inimesi, kel õigeks tegutsemiseks teadmisi napib.

Eestis on kolme aasta jooksul korraldatud 14 koolitust neile, kes soovivad taotleda luba kultuuriväärtusega asja otsimiseks. Praegu on Eestis 245 otsinguloaga inimest, kuid arheoloogiliste kultuuriväärtusega esemete peale võivad sattuda ka need inimesed, kes selleks valmistunud pole ning kes mõne erilise asja kogemata leiavad.

Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert ütles, et kui oma koduaias kaevates või lihtsalt detektoriga ringi uidates satutakse mõne põneva arheoloogilise leiu peale, tuleks teada, kuidas edasi käituda. «Kõige õigem on leiust kohe teada anda muinsuskaitseametile, helistada ja saata foto,» ütles Kangert.

Oluline on, et leide ei eemaldataks leiukohast. «Leiukontekst on väga oluline ning kui leid asjatundmatult leiukohast eemaldada, siis on tegemist arheoloogilise info hävitamisega,» lisas Kangert.

Kui inimene võtab ise eseme maa seest välja, siis see on nagu ajalooraamatust lehtede väljarebimine.

Kangert rõhutas veel, et leiu ümber olev keskkond on oluline ning seda tuleb osata säilitada. Eseme paiknemine leiukohas, selle suhestumine ümbritseva keskkonna ja teiste leidudega ongi leiukontekst, millest arheoloogid oma kogemusele tuginedes aru saada püüavad.

«Kui inimene võtab ise eseme maa seest välja, siis see on nagu ajalooraamatust lehtede väljarebimine,» ütles Kangert ja lisas, et kuigi inimene püüab eseme väljavõtmisega nii-öelda ajalooraamatut lugeda, siis see, missugune lugu lõpuks kokku tuleb, võib väga palju erineda algsest ja tõesest versioonist.

Koolitusel räägitakse ka sellest, mida üldse maapõues olla võib ning kuidas käituda nii, et leiukoha konteksti ei rikutaks. «Ka räägitakse sellest, milliseid leide maa seest välja võib võtta ning milliste puhul tuleks kohe muinsuskaitseametit teavitada.»

«Näiteks teavitas üks kodanik muinsuskaitseinspektorit kolmest leiust, seega läksime kohale ja tuvastasime, et tegemist oli kalmekohaga,» tõi Kangert näite. Seega on ka leiukoht oluline, sest sealt võib leida veel ajaloost pajatavaid esemeid.

Pärast seda, kui leid on jõudnud ekspertide kätte, selgitatakse välja, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga või mitte. «See tähendab siis ka seda, et tegemist võib olla nii kunstilise kui ka ajaloolise väärtusega,» selgitas vaneminspektor.

«Kultuuriväärtusega leid on ese, millel on teaduslik, kunstiline, ajalooline, arheoloogiline või muu kultuuriväärtus ning mille omanikku pole võimalik kindlaks teha.» Seaduse järgi kuulub seesugune ese riigile. Kui inimene annab muinsuskaitseametile mõnest seesugusest esemest teada, sõlmitakse temaga leiu üleandmise ja vastuvõtmise akt. «Seejärel antakse leid ekspertidele edasi, kes teevad selle väärtuse kindlaks ning koostavad eksperthinnangu,» ütles Kangert.

Tavaliselt saadetakse eksperthinnang ka leidjale, sest paljud inimesed soovivad Kangerti sõnul teada saada, millega tegemist oli.

Eseme leidjal on võimalik esitada ka taotlus, kui eset endale soovitakse. «Ese võõrandatakse inimesele siis, kui leiu puhul piisab teadlastele eseme dokumenteerimisest ja leiukoha informatsioonist ning kui tegemist on asjaga, mis on küllalt levinud ning muuseumikogudes piisavalt esindatud.»