Narkomaanid päästavad kaaslaste elusid

Süstlavahetupunkt Tallinnas Erika tänaval. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Võib vaielda, kas projektina mõttekas või mõttetu, kuid kümme kuud pärast uimasti üledoosi surmade vähendamiseks Eestis alustatud narkomaanidele fentanüüli vastumürgi jagamist on elule tagasi võidetud kümneid inimesi.

Tallinnas Koplis Erika tänaval tegutsevasse süstlavahetuspunkti astus esmaspäeval sisse mees ja teatas, et nädalavahetusel päästis ta taas fentanüüli üledoosist neljanda inimese. Aga ta ei ole selles osas rekordimees.

«On üks teine mees, kes on viis korda nii teist elustanud,» ütleb uimastisõltlasi ja nende lähedasi elustama õpetav Tallinna infektsiooniarst Nikolai Jaroslavtsev. Ta räägib eelmisel sügisel Tervise Arengu Instituudi vedamisel alustatud projektist, millega jagatakse sünteetilisest heroiinist ehk fentanüülist üledoosi saanud uimastisõltlastele kollases plastkarbis ravimit, naloksooni, et nad kiiresti elustada.

«Ma tean, et inimeste suhtumine sellesse on selline, et mis neid narkomaane ikka elustada, kuid mina lähtun humaansusest ja ütlen instituudile selle projekti eest suure aitäh,» räägib infektsiooniarst. «Ma näen tulemust iga päev oma silmaga.»

Tavaline statistika

Üledoosidega kogu aeg kokku puutuva Tallinna kiirabi arvamus asjast niivõrd optimistlik pole. «Meie tavaline statistika on ikka kolm-neli üledoosi ööpäevas,» ütleb peaarst Raul Adlas. «Nii et selle projektiga seoses pole meie jaoks midagi muutunud ja maksumaksja jaoks on kiirabi vaatevinklist ikka kõik sama.»

Naloksoon pole uudisravim. Kiirabiarstid on seda narkomaanide elustamisel kasutanud juba pikki aastaid. Lihtsalt eelmise aasta sügisel otsustas Tervise Arengu Instituut, et kiirabi töö lihtsustamiseks ja narkomaanide elu päästmiseks võiks seda ravimit jagada otse uimastisõltlastele või nende lähedastele. Tingimus on, et inimesed peavad läbima vastumürgi kasutamise lühikese kursuse ja teaksid – pärast vastumürgi manustamist peab igal juhul kutsuma kohale ka kiirabi.

Üheksa kuud pärast «kollaste karpide» jagamisega alustamist Tallinnas ja Ida-Virumaal on arvud järgmised – naloksooni kasutamise koolituse on läbinud 546 inimest. Neist 469 on süstivad narkomaanid.

Paljud neist on narkovõõrutuse käigus metadooniravi saavad inimesed, kes soovivad potentsiaalses hädaolukorras aidata oma lähedasest, sõbrast või sugulasest narkomaani. Ainuüksi Tallinnas umbes 220 inimest instrueerinud infektsiooniarst Jaroslavtsev nimetab tema poole pöördunute seas mitut ema ja abielupaari.

Ent on ka aktiivseid süstijaid, kes teavad hästi, millist ohtu sünteetiline heroiin endast veidigi vale doseerimise korral kujutab. «Peaasi, et see jutt naloksoonist levib,» ütleb doktor Jaroslavtsev. «Et inimesed teaksid – meelemärkuseta lamava inimese juurest leitud kollases karbis olev süstal võib päästa selle inimese elu.»

Arsti sõnul näeb ta lõpuks ometi, et jutt elupäästvast «kollasest karbist» levib. Ta räägib loo, kuidas tema isiklikule numbrile helistas ühes Tallinna-lähedases karjääris sõbra üledoosi pealt näinud narkomaanist noormees. «Ta tundis selle kollase karbi ära ja seetõttu oskas inimest telefoni teel instrueerituna aidata.»

Kui üledoosis inimese hingamine pole seiskunud, on naloksooni süstimine pealtnäha lihtne – süstal on eeltäidetud, sellele tuleb vaid nõel otsa panna ja inimene õigesse asendisse keerata. Süstida saab otse lihasesse ja läbi riiete. Narkouimast ärkamine on kiire, kuid ebameeldiv. Seetõttu pole harv, kui üledoosist päästetu elupäästja peale hoopis vihastab.

Kokku on programmi käigus jagatud naloksooni juba 544 inimesele. See on vaid kaks vähem kui koolituse saanuid. Ning uuesti on naloksooni doosi pidanud väljastama koguni 72 korral. Vähemalt 63 korral neist väitis uue kollase karbi saanud isik, et kasutas seda elustamiseks. Kuid ette on tulnud ka ravimi kaotamist.

Esimese poolaasta numbrid narkosurmade osas on julgustavad. Võrreldes 2013. aastaga suri üledoosi 20 inimest vähem – narkosurmade arv kukkus 74-lt 54-le. Tõsi, Põhja prefektuuri narkopolitsei pole märganud kinnipeetud uimastitarvitajate juures «kollast karpi» just üleliia tihti – esimese poolaasta peale suudetakse nimetada vaid kolme juhtumit.

Mis on lõpuks odavam?

Ent see on kaugel sellest, et projekt oleks läbi kukkunud. Esmatähtis on siiski humaansus ja elude päästmine. Seda nimetab ka kiirabi peaarst Raul Adlas. Ja kui asja küüniliselt rahasse panna, siis siingi saavad skeptikud tagasilöögi.

Tervise Arengu Instituudis projekti vedav narkomaania ennetusosakonna juhataja Aljona Kurbatova küsib retooriliselt: kas üledoosi surnud uimastitarvitaja surnukehale tehtav lahanguekspertiis ja hilisem matus tuleb maksumaksjale odavam kui mõnikümmend eurot maksev naloksoonisüst?

«Me näeme seda püsiva teenusena,» lubab Kurbatova. «Kui narkomaan saab üledoosi, siis 60 protsendil juhtudest viibib tema kõrval keegi, kes saaks selle kollase karbiga inimese elu päästa. Tõsi, see karp ei asenda kiirabi, sest üledoos võib kesta kokku kaheksa tundi. Kuid ta aitab halvimat ära hoida.»

Naloksoon

•    Naloksooni kasutatakse 1960. aastatest.

•    Narkomaaniavastases võitluses hakati seda kasutame üheksakümnendatel aastatel USAs.

•    Euroopas hakati seda esimesena kasutama 2006. aastal Šotimaal, praeguseks on kasutusel Itaalias, Taanis, Hispaanias ja Suurbritannias.

•    Eesti ja Šotimaa on ainsad, kus naloksooni kasutamist rahastab riik. Mõlemad riigid on narkosurmade osas Euroopas esirinnas.