Nahk üle kõrvade Leedu moodi

Enne süüdimõistmist jõudis Leedu kodanik Artur Žarin õnge võtta vähemalt kuus Eesti elanikku. Foto: Politsei arhiiv

Ohvriteks valivad petturid eakad inimesed, kes õnnetusteate peale lähevad nii ähmi täis, et ei märkagi, kuidas annavad pettuseks vajaliku info ise kurjategijatele.

Leedu kurikaelad, keda rahvakeeli kutsutakse libapolitseinikeks või telefonipetturiteks, on peened psühholoogid. Nad oskavad ohvri nii ära hirmutada, et lõpuks annab ta ise neile info, mille abil talt raha välja petta.

Tundub, nagu peaks telefonipetturitest, kes helistavad end politseinikena tutvustades peamiselt vene keelt kõnelevatele pensionäridele ning teatavad õnnetusest, mille ohvriks olevat langenud nende lähedane sugulane ja millega kaasnevatest probleemidest võib pääseda, kui neile maksta, teadma juba kõik Eesti elanikud.

Kui palju niisuguseid libapolitseinikke on pärispolitseinikud kinni püüdnud ja kohtu alla andnud, on raske isegi kokku lugeda. Ent ometi järgnevad neile aina uued, kes ikka ja jälle viivad sama skeemi kasutades eakad inimesed infarktilähedasse seisundisse ja jätavad nad rahata. Järgnevalt tuleb juttu tüüpilisest petturite jõugust, kes alles juuni lõpul mõisteti süüdi Tallinna vanainimeste petmises.

Leedu kodanik Artur Žarin ja Eesti hallipassimees Sergei Didõk sattusid kohtu ette ühe ja sama kriminaalasja raames. Tõsi, Didõk vanuritel nahka üle kõrvade ei tõmmanud, vaid mõisteti süüdi kuritegelikul teel saadud esemete omandamises, hoidmises ja edasimüümises. Tema karistuseks oli neli kuud vangistust, aga et ta oli juba uurimise ajal viibinud vahi all, tuleb tal istuda pisut üle kuu.

Mäng tunnetel

Žarin astus kohtu ette süüdistusega kuues pettuses (samas üht neist ei õnnestunud lõplikult tõendada). Ükski tema ohver polnud enam noor: kahel oli vanust 63, vanimal kannatanul aga 88 eluaastat. Žarinile mõisteti aasta ja üks kuu vangistust, millest on tal ära kanda veel ligikaudu aasta.

Kõik kuus kuritegu pandi toime Tallinnas tänavu 2.–6. jaanuarini. Kurjategijatel õnnestus vanainimestelt välja petta kokku 2146 eurot. Vaimsest kahjust kohtuotsuses ei kõneldud, kuigi võib ette kujutada, mida elasid need inimesed üle ajal, mil kurjategijad laotasid nende ette oma julma võltspildi, ja pärast seda.

Kurjategijad tegutsesid järgmiselt. Üks neist (tema asi eraldati teistest ja selle uurimine pole veel lõppenud) helistas Leedust ohvri kodusele numbrile ja pajatas talle väljamõeldud loo.

Esimesel korral anti elatanud naisele teada, et helistatakse politseist, kuhu olid avalduse esitanud ühe tüdruku vanemad. Kannatanu lapselaps olevat tõuganud trepikojas seda tütarlast ja viimane oli saanud peatrauma. Et kannatanu vanemad avalduse tagasi võtaksid ja vanaproua lapselast vangi ei pandaks, peab vanaema maksma. Helistaja muutis mitu korda häält, kõneldes muu hulgas ka elatanud naise lapselapse häälega, nii et ta jäi juttu uskuma. Proua ütles oma aadressi, kuhu sõites sai Žarin 100 eurot ja 200 dollarit. Alles pärast petturi lahkumist torkas naisele pähe helistada oma pojale, kellelt ta sai teada, et lapselapsega on kõik korras ja teda on lihtsalt petetud.

Samal päeval helistati Leedust veel ühele tallinlannale. Žarini Leedu käsilane moonutas häält ja esines ohvri tütrena. Tema petujutust selgus, et ohvri tütar olevat pillanud oma väikelapse maha ja vajab nüüd kiiresti raha operatsiooniks. Seejärel võttis pettur endale uurija rolli ja hääle ning kinnitas, et raha on vaja kiiresti, muidu võib tütar veel vanglassegi sattuda. Sel korral oli ohver mitte nii väga vana naine, 63-aastane, kuid ka tema langes pettuse küüsi. Muide, kõik lahenes sel puhul suhteliselt õnnelikult, sest Žarin raha ei saanud: ajal, mil ta sõitis Lasnamäele naise juurde, tulid koju naise sugulased ja pettur pidi põgenema.

Kuid juba järgmisel päeval tegid petturid kaotuse tasa, võttes õnge järgmise naise. Temale teatati, et ta poeg kukkus trepil, aga viga siiski ei saanud. Küll sai viga teine mees, keda ta kukkumise ajal oli tõuganud. Tollel olevat peapõrutus ning raviks, aga ka selleks, et poega vangi ei pandaks, on vaja raha. Ohvrilt võeti 700 eurot ja pojale söandas ta helistada alles päev hiljem.

Veel päev hiljem saadi 750 eurot 63-aastaselt Lasnamäe mehelt. Tema poeg olevat teinud avarii. Seejärel hangiti 500 eurot 87-aastaselt naiselt, kellele öeldi, et tema poeg olevat teise mehe alla ajanud.

Viimane tõendatud juhtum leidis aset 6. jaanuaril, kui ühele Mustamäe naisele räägiti taas lugu trepil kukkunud pojast.

Abiks telefoniraamat

Juhtumiga tegeles Põhja prefektuuri juhtivuurija Sergei Selgitski. Tema sõnul olid kõik eakatele inimestele helistanud petturid Leedu kodanikud ja ka kõik kõned tehti Leedust. Ohvritega kohtuma sõitis tavaliselt nende parajasti Eestis viibiv kaasmaalane. «See raskendab otsimist, sest sellist inimest siin keegi ei tea ega oska ära tunda,» ütles uurija.

Selgitski rääkis, et potentsiaalseid ohvreid polnud petturitel sugugi raske leida. Tavaliselt kasutati telefoniraamatut, mille võib leida internetist. Valiti vene ees- ja perenimega inimesed, sest eesti keelt kurikaelad ei osanud, vaadati aadressi. Need olidki andmed, mis olid kurjategijate käsutuses «tööle» asudes. Seejärel alustati inimestega vestlust ja mängiti nende tunnetel. Vestluse käigus pinniti inimestelt suunavate küsimustega välja vajalikku teavet.

Kuidas aga saab teada, et toru teises otsas oleval inimesel on just poeg, mitte näiteks tütar? Või et tütrel on väike laps? Politseinik aga kinnitas, et kõike seda rääkisid neile tegelikult ohvrid ise, mingit eelnevat informatsiooni kurjategijatel ei olnud.

Kõigepealt uurisid petturid välja inimese vanuse, sest eakate inimestega on hõlpsam manipuleerida. 70–80-aastased pensionärid ehmatavad lähedasega juhtunud õnnetusest kuuldes nii ära, et ei suuda enam loogiliselt mõelda, ega märka isegi seda, et nendega kõneleb sugulase nimel sootuks võõras inimene.

Sööda alla neelanud ohvrile ei tundu enam imelik ka soov nimetada oma korteri number, kuigi helistava politseiniku kõrval peaks ju istuma hättasattunud sugulane, kes peaks teadma täpset aadressi. Kui korterinumber kätte saadud, saatis helistaja selle SMSiga Tallinnas tegutsevale kaasosalisele.

Kõrvaltvaatajale tundub ilmselt kõige kummalisem see, et ohvrid helistasid oma lastele alles pärast raha üleandmist, mitte aga kohe pärast kõne lõpetamist «politseinikuga». Kuidas siis nii?

Uurija Selgitski sõnab, et petturid on head psühholoogid. Nad püüavad hoida inimest pidevas erutusseisundis, köita tema tähelepanu millegagi ajani, mil kohale jõuab raha vastuvõtja: paluvad näiteks raha üle lugeda, kirjutada üles seerianumbrid, kirjutada lähedasele kiri. Ohver mõtleb ainult sellele, kuidas võimalikult kiiresti päästa oma laps või lapselaps, ja tuleb alles hiljem selle peale, et neile otse helistada.

Kuritegeliku skeemi edukus on umbes kümme protsenti. See tähendab, et iga saja kõne peale leidub kümmekond inimest, kes langevad lõksu ja on nõus petturitele raha andma.

Minu pere on niisuguseid kõnesid saanud kaks korda. Mõlemal korral läksid kurjategijad kõnega alt. Esimesel korral tundis ema, et midagi ei klapi, sest minu vennana esinenud kurjategija kasutas nunnutavaid sõnu, mis pole talle üldse omased. Teisel korral oli asi peaaegu naljakas, sest kõlava ja eksimatult naisehäälega ema nimetati miskipärast vanaisaks ja talle tehti ettepanek abistada oma lapselast, kes on minuga peaaegu ühevanune. Mõlemal korral sai asjast teatatud ka politseile.

Suhtlus ennetab

Just nii võib soovitada käituda kõigil. Ja veel: suhelge sagedamini sugulastega, andke neile teada, millega tegelete ja kus viibite. Kurjategijad helistavad valdavalt kodustele telefonidele tööpäevadel ja tööajal. Just sel ajal on pensionärid tavaliselt üksinda kodus, nende lapsed ehk needsamad, kes nii kangesti kipuvad trepist alla kukkuma, avariisse sattuma ja imikuid käest pillama, ülepeakaela töösse sukeldunud.

Lisaks tasuks eakamatele sugulastele südamele panna, et kui nad saavad kõne vapustava uudisega, võtaksid nad enne omapäi tegutsemist ühendust poja, tütre või lapselapsega.

Kolmandaks tasub kindlasti helistada politseisse. Seda on vaja teha nii siis, kui saate pettusest kohe aru, kui ka siis, kui olete juba lõksu langenud. On hea, kui ohver seejuures mäletaks, milline nägi pettur välja ning millega ta kohale ja ära sõitis (mõnikord lepitakse kohtumine kodu asemel kokku tänaval pangaautomaadi juures).

Ja viimaks: ärge uskuge, et politseil läheb vaja raha kinnipeetu vabastamiseks või kannatanule abi osutamiseks.

Uurija Selgitski rääkis, et Eesti politsei on juba loonud sidemed tõeliste Leedu kolleegidega ja seepärast võib telefoninumbri tuvastamisel kurjategijad üles leida ka väljaspool Eesti piire.

Kõigest hoolimata on telefonipetturite probleem siiani terav. Alles nädala eest andis vähemalt kaks eakat Eesti elanikku raha libapolitseinikele.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.