Airi Värnik: alkohol on psühholoogiline probleem

Professor Airi Värnik. Foto: Peeter Langovits

Kas need iseloomujooned, mida me eestlastele omistame, ei ole mitte alkoholist tingitud muutused psüühikas, küsib Airi Värnik.

Alkohol kui kehalisi haigusi tekitav meditsiiniline probleem on aeg-ajalt meedias käsitlust leidnud, kuid piisava tähelepanuta on jäänud alkoholi tarvitamisega paratamatult kaasnevad psühholoogilised kahjustused, mis kulgevad hiilivalt ja muudavad aja jooksul inimese iseloomu tundmatuseni.

Kas need poodide ümber kakerdajad, keda surm organipatoloogia tõttu ei ole veel ära viinud, keda me põlastusega nimetame bomžideks ja kellest me kaugelt mööda läheme, on alati sellised olnud?

Olen 20 aastat töötanud praktilise psühhiaatrina ja näinud seetõttu alkoholi laastavat toimet mitte üksnes statistiliste andmete alusel, vaid ka inimese elukäigu foonil. Tean, et kõikide nende inimeste puhul oleks olnud võimalik katastroofi ära hoida, kui keskkond ei oleks pakkunud külluslikult ahvatlusi alkoholi soetamiseks ja tarvitamiseks. Kui ühiskondlik arvamus ei oleks soosinud või vähemalt talunud purjus olemist ja kommet, et iga kokkusaamise puhul peab pudel laual olema. Kui sõltuvuse ilminguid oleks märgatud ja reageeritud varakult ja kui toimiv (arsti)abi oleks olnud käepärast.

Kuidas kulgeb teekond bombži staatusesse? Erinevalt, kuid siiski teatud ühiste joontega. Alkohol on eneseravi meetod, millega teatud psüühikaomadustega inimesed püüavad korrigeerida oma defitsiiti, aru saamata, et alkohol süvendab ja lisab sümptomeid. Võiks öelda, et alkohol on häbematu, sest kui ta hakkab tsirkuleerima veres ja jõuab närvisüsteemi, siis võib tekkida mulje, et nii on parem: üürikeseks ajaks saab julgusetu julgust, ärev lõõgastuse, unetu und ja murelik lustliku olemise. Ent see on närvisüsteemi halvamise tagajärg, see on meeleolu reguleerivate virgatsainete funktsiooni häire tagajärg, see on otsmikusagara rakkude häving.

Alkoholi mõju psüühikale sõltub sellest, kui palju juuakse ja kui kaua see on kestnud. Alkohol pakub ajutise põgenemise, kuid psüühikat laastav sümptomaatika areneb pääsmatult. Me võime kujutleda, et meie sees on anum, mida me elu jooksul täidame ja mida tühjendada ei ole võimalik.

Ka need inimesed, kes joovad mõõdukalt, kuid regulaarselt, hakkavad ajapikku tundma närvilisust, tusameelt, väsimust, mõtlemisvõime tuhmumist, kontsentratsioonivõime nõrgenemist, kergesti ärritatavust, kuid seda ei seostata algava alkohoolse iseloomumuutusega. Aja möödudes võib regulaarne alkoholi manustamine esile kutsuda dramaatilisi muutusi iseloomus. Varem delikaatsed inimesed muutuvad järsumaks, küünilisemaks, isegi jõhkraks, nad erutuvad kergesti tühistel põhjustel, nende naljad on kohatud ja ütlused kohmetukstegevad.

Alkohol on oma psüühiliselt toimelt samas grupis teiste uimastitega, sh narkootikumidega, mille puhul on oluline tung saada uus annus ja vastav mõju. Nõnda käsitleb seda ka käibelolev rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kümnes versioon. Soov alkoholi tarbida hakkab mõjutama inimese otsuseid, eelistusi seltskonna suhtes. Pikkamööda sõbrad vahetuvadki ning varem huvitanud inimesed ja teemad jäävad tagaplaanile. Teiste süüdistamine oma ebaedus vaheldub enesehaletsuse ja lubaduste andmisega.

Psühholoogiliste sümptomite hulka kuulub ka see, et haiguskriitikat ei teki. Seetõttu jääb haiguse arengu tõkestamine hiljaks. Lähedased ei taha suhteid rikkuda, ei taha ka ise tõde tunnistada või hakkavad olukorda varjama. Sõltuvuse siiras eitamine on üks hiiliva alkoholismi raskesti käsitletavaid sümptomeid. Tõehetkeks võib soovitada kuu aega karskust pidada. Perekonnas võib kergesti juhtuda nii, et algava alkoholitungiga kaaslane hukutab ka teise, teeb harjumuseks õhtuse «hea äraolemise», valib seltskonna ja paigad, kus tarvitatakse alkoholi.

Oma mõtteid kirja panema ajendasid praegu meedia kaudu esitatavad ilmetud kobavad targutused selle üle, kas lisada alkohoolsetele jookidele aktsiisi, kui palju, millal, millistele jookidele. Ikka jälle arvamise tasemel, mitte tõenduspõhiste tulemuste pinnalt. Alkoholiteemalisi teadustöid pole vaja kaugelt otsidagi, Tervise Arengu Instituudil on olemas küllaltki mahukas andmepank, Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut on rahvusvaheliste projektide koosseisus uurinud teismeliste alkoholi tarvitamisega seonduvat.

Meie eristume muust Euroopast sellega, et meil pole 14–15-aastaste puhul probleemiks üksnes alkoholi proovimine, vaid meil on pooled lastest purjus olnud (enam kui kolm korda on elu jooksul purjus olnud on 21 protsenti), 40 protsenti on kogenud pohmelli, 20 protsenti tarvitab alkoholi probleemselt. Kui laps on näinud pereliiget purjus, siis seda tõenäosem on, et laps on juba alkoholitarvitaja või probleemne alkoholitarvitaja. Alkoholi tarvitamine algab alkoholiseeritud limonaadidega. Kuhu edasi?

Isegi ajakirjas Eesti Arst on eesti autorid juba aastaid tagasi avaldanud uurimuse, mis tõendab, et kõige kuluefektiivsemad võimalused alkoholist tingitud tervisekaotuse vältimiseks on alkoholi suurem maksustamine, reklaami keelustamine, juurdepääsu piiramine ja nõustamine esmatasandi arstiabis. Miks siis on otsused nii visad tulema?

Üks on kindlasti alkoholitootjate mitmekesine lobitöö, teine aga otsustajate hirm valijahääli kaotada, kuid võib-olla ka (julgen selle välja öelda) alkohoolne iseloomumuutus Eesti ühiskonnas tervikuna. Elanikkond on ju alkoholilembene, üle kümne liitri absoluutset alkoholi aastas inimese kohta (arvestuses hällist hauani) kandub vereringe kaudu eestimaalaste ajurakkudesse ja asub seal toimet avaldama. Kas need iseloomujooned, mida me eestlastele omistame, ei ole mitte alkoholist tingitud muutused psüühikas?

Airi Värnik on vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja