Anneli Kannus: eestlane, terve ja õnnelik?

Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus. Foto: Margus Ansu

Ilmselt kõik mäletame aega, kus käis kõva sõda alkoholimüügile kellaajalise piirangu kehtestamisel. Möödas on mõni aasta ning pole kuulda, et piirang oleks tegelikkuses väga suureks probleemiks kujunenud. Nüüd oleme torisemas olematu majanduskasvu üle. Miskipärast arvame, et peame majanduskasvu saavutamiseks kaheksa tunni asemel pigem üheksa tundi töötama ehk tagant sundima töötegijat. Mõtleks enne korraks. Kui teeksime üheksa tundi tööd, siis oleksime veel rohkem väsinud, depressioonis või haiged, sportimiseks jõudu ei jääks ning lapsigi kasvataks telekas.

Meie kaasmaalased, kes Euroopa tööpõllul toimetavad, on ju pigem hinnatud töötegijad: usaldusväärsed ja efektiivsed. Kuidas siis nii – kas tõesti lähevad ära vaid parimad või ehk on seal mujal lihtsalt töö paremini korraldatud ning inimesed rohkem puhanud (loe: õnnelikud). Äkki on hoopis võti õnneliku inimese ja suurema tööviljakuse osas just vähem töötamises ehk esialgu sama töö tegemine ja sama töötasu saamine vähema ajaga.

Meist paljud liiguvad ringi ka väljaspool Eestit. Paljudes (isegi vist enamikus) Euroopa riikides on kauplused pühade ajal, pühapäeval ja hilisõhtutel suletud. Arvestades Eesti klimaatilist asukohta, on meil ilusat, sooja ilma suhteliselt vähe. Eesti inimeste tervist silmas pidades peab rohkem aga veetma väljas, soovitavalt aktiivseid kehalisi tegevusi tehes. Kogu Euroopa vananeb, haiguskulud võtavad suure tüki kõikide riikide eelarvest. Samal ajal kuuleme suurtes kauplusekettides reklaami, kuidas poed on kliendisõbralikult lahti kaks tundi kauem kui talvel. Usun, et oleme ainu­ke ELi riik, kus kauplused on iga päev vähemalt kella 21ni lahti, ning nii seitse päeva nädalas.

On see siis halb? Turistid ju käivad ja on õnnelikud. Töötegijad ise ka just väga ei kurda, sest teistmoodi kogemust pole − võrdlusmoment puudub. Ent näiteks lapsed, kelle emad on terve nädalavahetuse kassas tööl, ilmselgelt nii õnnelikud pole. Pered, kus mõlemad vanemad käivad vahetustega tööl, elavad visiitabielu. Lastel puudub eeskuju, et pereelu võiks ka kuidagi teistsugune välja näha. Eestlastel olla sellist vanarahva tarkust ja talupoja mõistust, mida vanadel Euroopa riikidel juba napib. Kus see tarkus ja mõistus siis on, kui me pühapäeviti kaupluste lahtiolekut naudime?

Mida tervemad on inimesed, seda väiksemad on tulevikus ravi- ja hoolduskulud. Mida õnnelikum on inimene, seda efektiivsemalt teeb ta tööd. Nii talupoja kui ka sakste tarkus ütles, et «pühapäev on hingemise päev». Seega teen ettepaneku: liigume kasvõi kukesammukese edasi, teeme pühapäeva töövabaks päevaks. No kui kuidagi tervet päeva korraga ei saa, siis teeme nagu Toots – pool päeva. Näiteks pühapäeval poed lahti kella 12–17ni. Tekitame võimaluse kogu perel pühapäeva hommikul pannkooke süüa ning õhtul veel midagigi koos ette võtta. Pereliikmetel on siis võimalus saada üksteise tähelepanu ja seda vajalikku inimlikku tuge, milles me igapäevaselt tegelikult toitumegi.

Ja kui kaupmehed selle ideega ei nõustu (kuigi arvan, et suisa riigikogu peaks selle seaduseks tegema), siis kutsun teid kõiki oma harjumusi muutma – olema pühapäeval perega, olema kodus või väljas, olema koos ning kuulama üksteist (ja mitte külastama poode!). Kuulamisele järgneb mõistmine, mõistmisele uued mõtted ja lennukate mõtetega inimene juba ise ongi tervem ja õnnelikum. Rääkimata sellest, et terve ja õnneliku eestlasega tuleb majanduskasv niikuinii.